Kõik mu fännid olge kuss - tekitate muidu mu sõbrannale okserefleksi
Teate täna juhtus selline harukordne lugu, et hommikul (või no olgem täpsed - keskpäeval), kui ma lõpuks suvatsesin üles ärgata ja oma luugid lahti kangutada, haarasin hommikuse rituaalina telefoni järgi, et olulisemad uudised läbi lapata, kui just sel samal hetkel helistas mulle üks mu parimaid sõbrannasid ja kae imet - ma võtsin selle kõne vastu. See on seepärast üks harukordne juhtum, kuna viimasel ajal pole mind praktiliselt üldse võimalik tabada, kuna mu iPhone on taaskord hakanud susserdama ning nendel ilusatel hetkedel, mil mu 5s toimib ilma igasuguste viperusteta,no siis pole jälle mina jutustamislainel ning seda väga erinevatel põhjustel. Viimasel ajal põhiliselt õppimisest tingitud kurnatusest.
Täna igatahes tabas sõbranna õige hetke helistamiseks ja siis oleks nagu veits imelik olnud sissetulevat kõnet ignoreerida. Lucky her! Kuigi tunnistan ausalt, et aegade jooksul on ka selliseid olukordi ette tulnud. Selle helistamisega on mul üldse veidrad lood. sest mõni aeg tagasi ringles Facebookis järjekordne ajuvaba teemapüstitus, et kui keegi psaiko ütleb, et jätab Su ainult siis ellu, kui inimene, kellele helistad, ei vasta kõnele, siis kellele Sa oma sõpradest helistaksid? Eeldades muidugi, et inimene ise pole suitsiidne, siis võite vabalt mulle helistada, sest on pea olematu tõenäosus, et ma telefonile vastan. Kui mind ei usu, siis küsige kasvõi mu sõpradelt. Nad raudselt praegu ühes üksmeeles noogutavad kaasa :D
Tegelikult ma tean, et see teema pole mu sõprade ja pere jaoks grammigi naljakas, vaid pigem kurvastab, ajab närvi, tekitab nõutust, sest no daah, inimesel on telefon, aga ta ei kasuta seda. Kuigi mina jällegi ei saa aru, kui mu sõbrad teavad ja on kursis minu veidrustega, siis miks te inimesed mulle SMSe ei saada? Kui ma praegu õigesti mäletan, siis Kiku on mulle isegi kunagi mingi räige sõimusõnumi selle eest saatnud, et ma ei vasta või hoian telefoni hääletu peal. Katsun mingi aeg need miljon SMSi läbi lapata ja kui leian, siis lisan selle siia lugemiseks.
Viimased pool aastat olen ma käinud ühe tulevase näituse raames skulptori juures ja kui leppisime uusi kohtumisi kokku, siis too inimene eelistas samuti kõiksugu kohtumiste kuupäevi, kellaaegu, kohtumispaiku ja söögieelistuse küsimusi arutada sõnumite teel. Mulle tundus sellel hetkel küll efektiivsem ruttu üks lühike kõne teha ja ma loll helistasingi, sest mul polnud kursusel aega toksida seda SMSi ja teate ma sain suht kohe aru, et inimesele ei istu helistamine (minu inimene!). Peale seda olemegi ainult sõnumite vahendusel suhelnud. Ma ei hakka ju inimest traumeerima oma kõnedega. Kui SMS kärab küll, siis why not!? Ega see 112 pole, et peab pidevalt kättesaadav olema.
Kuna me polnud sõbrannaga minu õpingute pärast pikka aega suhelnud, siis esimene lause, mis mulle irooniliselt ütles, kui kõne vastu võtsin oli: "Ohoo, Kai, mis me nüüd edasi teeme? Sa võtsid telefoni vastu?". Ma tegin ettepaneku kõne ära lõpetada, aga miskipärast talle see variant ei sobinud. Igatahes lobisesime maast ja ilmast ja kuna see on seesama sõbrantsik, kes aeg-ajalt joriseb, et nii igaaav, blogid nii harva ja vähe ja et kõik, tema enam ei loe mu blogi, sest nii on ülinõme, kui ma üldse ei blogi ega suvatse kõnedele vastata,siis ta pole üldse mu elu ja tegemistega kursis ja ühesõnaga andku ma ise teada, kui uus postitus on ilmunud (võite kolm korda arvata, kas ma andsin teada - muidugi mitte!). Selle asemel ma hoopis kasutasin nahaalselt võimaluse ära, et ise helistas mulle ja uurisin, et noh, kas on vahepeal mu blogi ka lugemas käinud.
Oli lugenud küll, aga kui edasi uurisin, kas vahel kommenteerib ka mõnd postitust, siis minu suureks üllatuseks vastas, et ei kommenteeri, sest tal pole mitte midagi öelda. Ma olin veits hämmingus, sest mis mõttes pole mitte midagi öelda, et nagu mitte ükski hall ajusagar ei hakka mu postituste peale liikuma või? Ei mingeid tundeid, emotsioone, mõtteid - mkm, non, what so ever? Ja teate mis? Ta ütles ühe ropsuga, et ta ei taha kommenteerida, sest minu kommentaariumis on kõik nii roosamanna ja lilleline, kõik kirjutavad mulle ülivõrdes, et kui tore ja tubli ma olen ja seda, teist ja kolmandat ja mitte mingit konstruktiivset arutelu pole, kõik lihtsalt kiidavad ja ülistavad. Et mul on mingid fännide hordid kommentaariumisse kogunenud, kes kõik plaksutavad kaasa ja hüüavad hurraaa ja lõppu tegi sellise oksele hakkavat häält, ööääköö. Fuh, nii imaal.
Ma blogijana oleksin pidanud võib-olla kohe tuliselt hakkama oma fänne kaitsma, et kuidas ta küll niimoodi praegu ütleb mu lugejate kohta, aga teate see jutuvada, mis sealt teiseltpoolt toru ühtlase verbaalse purskena tuli, oli minu jaoks niivõrd naljakas, et ma lihtsalt hakkasin naerma. Ma panin ikka oma paar korraliku kajakat selle peale maha, sest minu jaoks oli see nii koomiline, et millised mured võivad inimesel olla. Lubasin, et ma nüüd kirjutangi sellest ühe sarkastilise naljapostituse, kus ma anun oma fänne, et pliis, palun ärge kirjutage enam mulle mitte ühtegi roosamannalikku kommentaari, mis pole konstruktiivne ega sisalda arutelu, sest no daah, eksole, meil on siin ikkagist tegu tõsise pimeda inimese elulise blogipesaga ja kõiksugune kiidulaul unustage heaga ära. Katsuge end vähekenegi vaos hoida, eksole.
See oleks nüüd küll muidugi sajandi nali, kui reaalselt ka mitte ükski inimene ei julgeks enam mulle peale sellist postitust miskit positiivset kirjutada... Või siis just vastupidi, hakake kõik julmalt laduma roosamannalikke kommentaare. Selliseid hästi imalaid ja magusaid ja nõretavaid, sest siis arvatavasti juhtuks kaheksas maailmaime ja ma helistaksin sõbrannale ise tagasi ja loeksin eranditult kõik toredad kommentaarid ette, ise samal ajal endale lõbusalt pihku itsitades :D
Taevale tänu, et sõbranna veel neid positiivsusest pakatavaid ja motiveerivaid kirjakesi ei saa lugeda, mis mulle aeg-ajalt armsate ja toredate lugejate poolt postkasti potsatavad, sest sellisel juhul saaks ta vist krambid ja vajaks okseämbrit, kuhu oma meeleheidet välja elada. Tal on üldse selle iivelduse ja oksendamisega mingi veider geiss, sest näiteks kui vaatab oma kontosaldot ja kui sealt vaatab vastu liiga väike number, siis see tekitab stressi ja pinget ning lausub: "Uh, ma tahaksin oksendada!"
Ahjaa, et te ei arvaks kogu aeg, et ma olen ülitore ja super lahe, siis mul on tegelikult negatiivseid külgi ka, aga no mul praegu õnneks ei tule ükski meelde :D
Täna igatahes tabas sõbranna õige hetke helistamiseks ja siis oleks nagu veits imelik olnud sissetulevat kõnet ignoreerida. Lucky her! Kuigi tunnistan ausalt, et aegade jooksul on ka selliseid olukordi ette tulnud. Selle helistamisega on mul üldse veidrad lood. sest mõni aeg tagasi ringles Facebookis järjekordne ajuvaba teemapüstitus, et kui keegi psaiko ütleb, et jätab Su ainult siis ellu, kui inimene, kellele helistad, ei vasta kõnele, siis kellele Sa oma sõpradest helistaksid? Eeldades muidugi, et inimene ise pole suitsiidne, siis võite vabalt mulle helistada, sest on pea olematu tõenäosus, et ma telefonile vastan. Kui mind ei usu, siis küsige kasvõi mu sõpradelt. Nad raudselt praegu ühes üksmeeles noogutavad kaasa :D
Tegelikult ma tean, et see teema pole mu sõprade ja pere jaoks grammigi naljakas, vaid pigem kurvastab, ajab närvi, tekitab nõutust, sest no daah, inimesel on telefon, aga ta ei kasuta seda. Kuigi mina jällegi ei saa aru, kui mu sõbrad teavad ja on kursis minu veidrustega, siis miks te inimesed mulle SMSe ei saada? Kui ma praegu õigesti mäletan, siis Kiku on mulle isegi kunagi mingi räige sõimusõnumi selle eest saatnud, et ma ei vasta või hoian telefoni hääletu peal. Katsun mingi aeg need miljon SMSi läbi lapata ja kui leian, siis lisan selle siia lugemiseks.
Viimased pool aastat olen ma käinud ühe tulevase näituse raames skulptori juures ja kui leppisime uusi kohtumisi kokku, siis too inimene eelistas samuti kõiksugu kohtumiste kuupäevi, kellaaegu, kohtumispaiku ja söögieelistuse küsimusi arutada sõnumite teel. Mulle tundus sellel hetkel küll efektiivsem ruttu üks lühike kõne teha ja ma loll helistasingi, sest mul polnud kursusel aega toksida seda SMSi ja teate ma sain suht kohe aru, et inimesele ei istu helistamine (minu inimene!). Peale seda olemegi ainult sõnumite vahendusel suhelnud. Ma ei hakka ju inimest traumeerima oma kõnedega. Kui SMS kärab küll, siis why not!? Ega see 112 pole, et peab pidevalt kättesaadav olema.
Kuna me polnud sõbrannaga minu õpingute pärast pikka aega suhelnud, siis esimene lause, mis mulle irooniliselt ütles, kui kõne vastu võtsin oli: "Ohoo, Kai, mis me nüüd edasi teeme? Sa võtsid telefoni vastu?". Ma tegin ettepaneku kõne ära lõpetada, aga miskipärast talle see variant ei sobinud. Igatahes lobisesime maast ja ilmast ja kuna see on seesama sõbrantsik, kes aeg-ajalt joriseb, et nii igaaav, blogid nii harva ja vähe ja et kõik, tema enam ei loe mu blogi, sest nii on ülinõme, kui ma üldse ei blogi ega suvatse kõnedele vastata,siis ta pole üldse mu elu ja tegemistega kursis ja ühesõnaga andku ma ise teada, kui uus postitus on ilmunud (võite kolm korda arvata, kas ma andsin teada - muidugi mitte!). Selle asemel ma hoopis kasutasin nahaalselt võimaluse ära, et ise helistas mulle ja uurisin, et noh, kas on vahepeal mu blogi ka lugemas käinud.
Oli lugenud küll, aga kui edasi uurisin, kas vahel kommenteerib ka mõnd postitust, siis minu suureks üllatuseks vastas, et ei kommenteeri, sest tal pole mitte midagi öelda. Ma olin veits hämmingus, sest mis mõttes pole mitte midagi öelda, et nagu mitte ükski hall ajusagar ei hakka mu postituste peale liikuma või? Ei mingeid tundeid, emotsioone, mõtteid - mkm, non, what so ever? Ja teate mis? Ta ütles ühe ropsuga, et ta ei taha kommenteerida, sest minu kommentaariumis on kõik nii roosamanna ja lilleline, kõik kirjutavad mulle ülivõrdes, et kui tore ja tubli ma olen ja seda, teist ja kolmandat ja mitte mingit konstruktiivset arutelu pole, kõik lihtsalt kiidavad ja ülistavad. Et mul on mingid fännide hordid kommentaariumisse kogunenud, kes kõik plaksutavad kaasa ja hüüavad hurraaa ja lõppu tegi sellise oksele hakkavat häält, ööääköö. Fuh, nii imaal.
Ma blogijana oleksin pidanud võib-olla kohe tuliselt hakkama oma fänne kaitsma, et kuidas ta küll niimoodi praegu ütleb mu lugejate kohta, aga teate see jutuvada, mis sealt teiseltpoolt toru ühtlase verbaalse purskena tuli, oli minu jaoks niivõrd naljakas, et ma lihtsalt hakkasin naerma. Ma panin ikka oma paar korraliku kajakat selle peale maha, sest minu jaoks oli see nii koomiline, et millised mured võivad inimesel olla. Lubasin, et ma nüüd kirjutangi sellest ühe sarkastilise naljapostituse, kus ma anun oma fänne, et pliis, palun ärge kirjutage enam mulle mitte ühtegi roosamannalikku kommentaari, mis pole konstruktiivne ega sisalda arutelu, sest no daah, eksole, meil on siin ikkagist tegu tõsise pimeda inimese elulise blogipesaga ja kõiksugune kiidulaul unustage heaga ära. Katsuge end vähekenegi vaos hoida, eksole.
See oleks nüüd küll muidugi sajandi nali, kui reaalselt ka mitte ükski inimene ei julgeks enam mulle peale sellist postitust miskit positiivset kirjutada... Või siis just vastupidi, hakake kõik julmalt laduma roosamannalikke kommentaare. Selliseid hästi imalaid ja magusaid ja nõretavaid, sest siis arvatavasti juhtuks kaheksas maailmaime ja ma helistaksin sõbrannale ise tagasi ja loeksin eranditult kõik toredad kommentaarid ette, ise samal ajal endale lõbusalt pihku itsitades :D
Taevale tänu, et sõbranna veel neid positiivsusest pakatavaid ja motiveerivaid kirjakesi ei saa lugeda, mis mulle aeg-ajalt armsate ja toredate lugejate poolt postkasti potsatavad, sest sellisel juhul saaks ta vist krambid ja vajaks okseämbrit, kuhu oma meeleheidet välja elada. Tal on üldse selle iivelduse ja oksendamisega mingi veider geiss, sest näiteks kui vaatab oma kontosaldot ja kui sealt vaatab vastu liiga väike number, siis see tekitab stressi ja pinget ning lausub: "Uh, ma tahaksin oksendada!"
Ahjaa, et te ei arvaks kogu aeg, et ma olen ülitore ja super lahe, siis mul on tegelikult negatiivseid külgi ka, aga no mul praegu õnneks ei tule ükski meelde :D
