Nonii. Ma olen täpselt nii ülbe ja savinist (hehe, ma leiutasin just praegu uue sõna), et kujutage pilti ette, hakkangi praegu lagedalt veebruari- ja märtsikuu tegemistest pajatama, nii et silm ka ei pilgu. Head lugemist! :D

Eem, tegelikult on nats veider hakata vastu suve kirjutama talvistest tähtpäevadest ja tegemistest, aga noh... eluke on kord juba selline. 

Esimese kohta võin kohe ära öelda, et me ei plaaninud selleks päevaks mitte midagi erilist ja meil polnud isegi juttu sellest, et kingiks üksteisele miskit vms. Sõbrapäevast siis jutt, eksole. Just saying! :D

Ma muidu ise olen hullem üllatuste planeerija ja armastan lähedasi rõõmustada, aga kuna mulle ei koitnud ühtegi samaväärselt personaalset ja ainulaadset kingiideed, mis ma möödunud aastal Joosepile hankisin, siis ei hakanud niisama mingi mõttetu träna peale ka raha kulutama . See on see häda, kui lati enesele liiga kõrgele sead.

Joosep oli seevastu minust väheke armsam ja kinkis mulle karbi Rafaellosid ja ostis mulle tumelilladest tulpidest kimbu ja kollased pikad roosid. Ütles, et kuna mõlemad olid sama ilusad kui mina, siis ei raatsinud valida ja nii otsustas mõlemad tuua. Meelitaja selline. Midagi oli veel, aga no kes see enam mäletab mis see oli.

Naistepäeva hommikul seadsin ma oma sammud Belissima ilusalongi, aga endale aega bronnides ei sidunud ma absull ära, et panen aja just 8. märtsiks. Nii et see polnud ka selles stiilis mindud, et läheks ja laseks end õige pisut tähtpäeva puhul poputada, vaid kuna need kuramuse kulmukarvad kippusid juba vaikselt silmaauku ronima, siis oli lihtsalt tarvis minna. Okei, päris nii hull see asi ka polnud, aga mu puhma kasvanud kulmud vajasid keemilist värvimist + korrigeerimist küll, et ma taas inimese moodi välja näeksin.

Koju jõudes kinkis Joosep mulle punased roosid, aga see oli pigem selline ootamatu üllatus, sest meil on kokkulepe, et kommertslikel tähtpäevadel lillede toomine pole kohustuslik, vaid lilled tulgu pigem spontaanselt ja õige tundega - otse südamest, mitte nii, et kui kell kukub, siis lennatakse lillede, koogi ja hommikukohviga laivi, nagu mingi protseduuriline tegevus, mis on kohustuslik ja nõmedalt tüütu. Seega, hommikul ärgates ma mingeid erilisi lootusi lillede peale ei pannud. Kuidas oleksin saanudki, mul polnud endalgi ju meeles :D

Igaks juhuks mainin, et see mitte tähistamine pole protestimise pärast, sest see oleks sama jabur, kui protestitakse protestimise pärast. Möödunud aastal ei toonud Joosep mulle lilli, tänavu tõi ja nii ongi.

Lihtsalt meie jaoks pole need päevad kuidagi erilisemad ja pigem lähtume ikka sellest, et kui romantikatuhin tuleb kallale või tekib mingi äge mõte kuskile minna  spaatama, restosse, teatrisse vms, siis ei jäta plaani kuskile õhku tiksuma ja ootama, et õige kuupäev kukuks. Sama ka lilledega.

Ema ka uuris nii muuseas, et mis meil õhtul plaanis on ja siis Joosep ütles, et ei tea veel, võib-olla vaatame KOOS telekat. Jap, nii romantilised olemegi :D Tegelikult pole point üldse telekas, vaid ühiselt koosveedetud ajas. Tore on lihtsalt koos olla. Üksteisele aja pühendamine, abistamine, toeks olemine, kvaliteetajaks eraldi aja võtmine, lilled, küünlad, romantilised õhtusöögid, väljasõidud jne, need võiksid ikka olla otse südamest, siirad ja protseduurivabad. Oma armsamat võiks ju niisama ka märgata ja premeerida ning mitte, et me seda ainult oma meestelt ootaksime ja eeldaksime, vaid et me ise õpiks ka vastu andma ja ei unustaks neid üllatada.

Ega mehed tahavad samamoodi poputamist, hoidmist, innustamist, hoolitsemist, kuulda aeg-ajalt head sõna, mitte ainult nääksumist ja irisemist, et mis kõik on halvasti ja ei sobi jne. Nad ei pruugi küll kohe kaela langeda ja silmist ei hakka ka südameid purskama, aga ma garanteerin, et see teeb nende tahumatule ja kinnisele hingele sooja pehme pai ja paneb neid tundma väärtuslikena. See on oluline - tunda end väärtuslikuna! :)

Siit tulebki nüüd kohe ehe ja illustreeriv näide minu eelnevale tähtpäevajutule, sest järgmisel kahel päeval peale naistepäeva käisime me Supelsakstes õhtustamas, pärast seda rannapargis jalutamas ja sellest järgmisel päeval käisime samuti einestamas ja kinos.




Rääkides Supelsakstest, siis seltskonna peale võtsime suupistevaagna, mis maitses suurepäraselt. Kõike ma sealt muidugi ei söönud. Näiteks veise keelt. Lihtsalt psühholoogiliselt ei suuda ja ega maitse ja struktuur on sellel samuti üpris rõve.


Ema kunagi üritas mulle seda salaja sisse sööta. Tahtis nii väga, et ma vähemalt prooviksingi, aga ma ei suutnud. Nii otsustas, et on kaval ja pistab selle veise keele koos teise lihaga supi sisse, aga ma sain KOHE aru, kui esimene tükk suhu sattus, et midagi on mäda. Esmalt manasin endale ette sellise näo nagu keegi oleks mulle lusikatäis sitta suhu pistnud ja siis öökisin selle välja ja küsisin, et mis jälkus see veel on!?? Trauma eluks ajaks ma ütlen, fuh! Mul jooksevad iga kord judinad üle selja, kui mõtlen sellele tagasi või kui keegi pakub või ise sööb veise keelt.

Pearoaks võtsin, mis tegelikult oli eelroog, Niša-Niša soe salat ja maitses hästi, aga ei midagi erilist. Oleksin pidanud ikka oma selle teise valikule truuks jääma ja võtma seene-sidrunheina risotto. See maitses imeliselt. Sain sõbra taldrikust natuke näpata.


Joosep sõi ka miskit, aga enam ei mäleta mida. Pildilt saate võib-olla aimu...


Sooviks meie teenindaja ka eraldi esile tõsta, kuna oli selline vahetu ja rõõmsameelne. Minu jaoks on oluline, et omavaheline suhtlus oleks selline mõnusalt pingevaba ja tšill, et saaks natuke nalja visata ja naerda ja teenindaja suhtleks vabalt kaasa ja seda meie teenindaja kõike oli .Nimeks oli Merilin või Merlin. Kumbki kuttidest ei suutnud kahepeale nime välja lugeda. Peab ikka ise järgmine kord selle nime lugemise enda peale võtma :D

Eelmisel nädalal, peale intekat suundusin sõbranna Avega vanalinna einestama ja kuna meie mõlemi sooviks oli süüa miskit maitsvat ja kerget, siis peale pikka vaagimist otsustasime minna Rataskaevu tänaval asuvasse veganrestorani V. Seda muidugi peale seda, kui Ave feilis kõikvõimalike katsetega mind nattipidi kuskile Aasia toitlustuskohta vedada. Mitte et mulle Aasia köök ei maitseks, maitseb küll, isegi väga, aga päris igasse punkrisse ma sööma ka ei lähe. Ma olen tohuijaa kui palju umbmäärast Aasia kööki saanud proovida ja no enam ei taha. Mul on paar kindlat lemmikut välja kujunenud ja that's it!

Eelroaks võtsime siis mõlemad peediravioolid pähklikreemitäidisega ja teate, ma vannun oma armsa vanaema mälestuse nimel, et need olid maailma parimad ravioolid ever, mida on mul kunagi au olnud mekkida. Soovitan 100% proovida! Lihtsalt i-me-lised. Ainus kriitika oleks, et miks neid ravioole nii nõmedalt vähe peab eelroas olema? Ainult neli! See on ju puhas narrimine. Ning kuigi need veganravioolid ei näinud sugugi välja nagu klassikalised harjumuspärased ravioolid, siis mulle maitsesid need nii kohutavalt palju, et tõmbasin pärast söömist vaikselt oma taldriku sõrmega ka veel mitu korda üle, no et ükski väärt kraam raisku ei läheks. Avel oli minu pärast vist tiba piinlik, sest üritas mind metsalist sosinal korrale kutsuda, aga ma ei teinud kuulmagi. Kuid on the bright side… vähemalt ma ei lakkunud taldrikut puhtaks :D

Pearoad võtsime Avega erinevad ja kuna me jagasime üksteisega väga heldekäeliselt oma roogi, siis oskan nii enda kui ka Ave toidu kohta miskit kosta.


Mina võtsin pearoaks vürtsised täidetud tacod, aga ütleme nii, et mulle isiklikult see mingit erilist maitseelamust ei pakkunud. Tacod olid nagu tacod ikka. Täidises oli palju kasutatud ube ja kuna ma tacosid ja ube söön niisama ka igakuiselt üpriski palju, siis seekord polnud see minu tassike teed, mis oleks minu meeli köitnud. Natuke igav. Oleksin eelistanud ubade asemel miskit muud, midagi põnevamat, midagi mis oleks maitsemeeli grammike rohkem erutanud. Lisaks oli minu roas mingisugune sulatatud juustulaadne pallike ja kuna see oli selline maitsetu plönn, mille ma tervena suhu pistsin, siis struktuurituse ja maitsetuse tõttu tekitas see minus tunde nagu ma mäluks mingisugust tatiklimpi ja ma pidin end täitsa koguma, et see alla neelata. Fuh, teist korda seda süüa ei tahaks.

Ave ise tellis endale mingisugused grillitud kangid. Nime kahjuks enam ei mäleta, aga olid sellise tugevama ja kiulise struktuuriga. Äkki keegi veganitest oskab öelda? Serveeriti basmatiriisi ja kookospiimakastmega ja no mulle jällegist nii kohutavalt palju maitses. Mitte küll nii palju, kui need peediravioolid, neid ei trumpa miski üle. Kuid erinevalt minu roast, sobitusid Ave pearoas kasutatud toiduained omavahel lihtsalt oivaliselt hästi kokku, muutes kogu roa suussulavaks. Kõik oli kuidagi nii paigas. Magus-soolane-mahe-pähkline, ma ei oska seda kirjeldada. Kui ma oleksin ise valinud endale need grillitud kangid basmatiriisi ja kookospiimaga, siis oleksin kogu kupatusele andnud 10 punkti 10st ja jäänud ülirahule, sest see oli tõesti midagi uut ja maitsvat.

Veel tahaksin ära märkida ka super toreda, teadliku, abivalmi, tähelepaneliku, kiire ja rõõmsameelse teeninduse. Hindan kõrgelt neid omadusi ja ma alati sulan sutisutikene ära, kui poobikule serveeritakse kausikesega värsket jahedat vett. Ka ikkagist klient! :)


Ning kindlasti tahan veel tagasi minna ja proovida nende teisi imetabaseid roogi. Kui ma nende FB lehelt
õigesti aru sain, siis neil on iga nädal uus menüü... nii et uudistamist jagub.

PS. Tegu ei ole reklaampostitusega. Tegu on "käisin elus esimest korda veganrestoranis ja jäin ülirahule" postitusega! ;)

Käisime eile hilisõhtul sõpradega Steffanis, sest üllatus-üllatus, mul isutas taas Frutti Di Mare ehk krevetisalati järgi. See originaalis sisaldab tigusid ka, aga kuna mina neid molluskeid ei söö, siis lasen alati tigude asemel panna topeltkrevette. Mingi periood tellisin endale seda salatit lausa iga nädal, sest ma olen arvatavasti maailma suurim krevetimanjakk ja selle tõestuseks peaks piisama, kui ütlen, et eile oleksin peaaegu väikese lisatasu eest tomatid ka krevettide vastu välja vahetanud, aga kahjuks viimasel minutil sai kaine mõistus minust võitu.

Ppärnakatena oleme me Steffanis sagedased külalised. Keegi tuleb külla - lähme Steffi! Ilm on halb, kuhu minna? Lähme Steffi! Kõht on tühi - lähme Steffi! Tahaks maailma parimat krevetisalatit või niisama miskit maitsvat - lähme Steffi! Ühesõnaga minu meelest Steffani on nagu Pärnu visiitkaart, kui keegi tahab pitsat-pastat-ahjuvorme. Kuid põhjus miks üldse meie eilsest Steffani külastusest kirjutan, on asi nimelt selles, et siit tuleb järjekordne lugu #pimedalikkajuhtub ja #natukeolipiinliktohuvapohu.

Esmalt jõudsime seltskonnaga Steffi 20 mintsa enne köögi sulgemist, aga no sellest pole hullu miskit, kuna koht ise on suveajal peale köögi sulgemist veel oma paar tunnikest avatud ja seega saab ka maailma aeglaseim inimene (that will be me) toitu kugistamata  nautida. Üllataval kombel oli hilisel õhtutunnil palju teisigi meiesuguseid einestajaid ja ooteaeg lausa umbes tunnike, millest meid koheselt ka teavitati.

Mulle eriliselt meeldis see, et meie lauda teenindas meessoost teenindaja, kes jättis mulle kohe esimeste minutitega äärmiselt sümpaatse ja sõbraliku mulje ning Joosep nõustus ka minuga, et hästi tore kelner. Ma mitmel korral sädistasin sosistades meie seltskonnale ka, et niii tore kelner, ise teadmata, et too kelner oli vahepeal minu kõrvale jõudnud... nii palju siis minu under coverist! :D

Seni kuni me kannatamatult oma toitu ootasime ja näljalistena kukleid nosisime, tekkis meil lauas
 arutelu, et kelle tuntud inimese häälega meie kelner on ja minu üllatuseks Joosep lahendas antud müsteeriumi loetud sekunditega. Nagu misasja!? Tavaliselt on see ikka minu leivanumbriks olnud, kuid seekord polnud ma jõudnud hakata veel tuntud inimesigi oma peas läbi lappama, kui see tegi juba teatavaks, et meie kelneril on täpselt see sama hääl nagu sellel "Kartulites ja apelsinides" psühholoog Viviani vennal. Ma olen ilmselgelt rooste läinud. Jäin peale Joosepi kommentaari nagu stalker meie kelnerit täpsemalt ja pikemalt kuulama ja no tõesti oli üks ühele.

Meie näljaste rõõmuks saabus vahepeal ka toit oodatust varem lauda ning kuna meeleolu oli ülev ja toit ülimaitsev, siis kaotasin valvsuse ja suutsin ära unustada, et ma olin vahepeal oma joogiklaasi mujale tõstnud ning ühel hetkel kostuski kurjakuulutav kolks. Jah, ma suutsin kõigest ühe elegantse liigutusega oma täis joogiklaasi ümber ajada nii, et terve lauapealne ja sealne tavaar ujus minu viinamarjamahlast. Ma ise ehmatasin selle intsidendi peale täitsa ära ja suutsin vaid moka otsast piiksudes küsida kõige absurdsema küsimuse üldse - mis nüüd saab? Ei midagi ei saa. Las mahl niriseb rahulikult mööda laualina meile sülle, põrandale ja valgub mööda lauda laiali, eks. Nagu kust üldse selline küsimus!? :D

Tahaks öelda, et sellega kogu asi piirduski ja rohkem ma sel õhtul ei hiilanud, aga tegelikkuses oli see alles algus. Sest kuigi mehed reageerisid kiirelt ja kuivatasid minu põhjustatud uputuse ära, siis hetk enne kelneri saabumist avastasime, et great, minu taldriku all on veel mahla, kuid siis oli seda hilja hakata likvideerima ja pealegi olid meil salvakad anyway juba otsas. Omavahel öeldes - mul oli enda äparduse pärast kohutavalt piinlik ja veel omavahelisemalt öeldes - ma pidasin peas juba plaani kogu oma maine vara jotsiks jätta. Kuid meie tore kelner suhtus sellesse ülirahulikult ja kogu lugu olekski võinud siinkohal oma õnneliku lõpplahenduse saada, aga EI, sest Joosepi sõber ütles meie kõigi jaoks täiesti ootamatult ja valjuhäälselt puhtapime.ee, aga kuna kelner ei osanud kohe kuidagi sellise info peale reageerida ja oli ilmselgelt veidi segaduses, siis Joosepi sõber kordas öeldut: "PUHTAPIME.EE! Ta on pime ja see on tema veebiaadress!" !"

Mhmh, tänks sõbrad! Ma suutsin ainult mõelda, et paluuun olge kuss ja ausalt öeldes ma isegi ei tea miks, sest tavaliselt on mul suhteliselt yolo, kui keegi viitab mu pimedusele ja blogile, aga seekord oli kogu olukord nii akward ja ootamatu, et me mõlemad kelneriga ei osanud mitte kuidagi reageerida ega olla, või no mina oskasin. Ma lihtsalt oma kohmetuse varjamiseks hakkasin laginal naerma, ise samal ajal punastades, aga ega see olukorda paremaks ei teinud, sest kogu loole kirsiks ma tegin küllaltki valju naerunorsatuse. Sealt edasi kukkusin ma peaaegu külili ja peitsin pea laua alla Joosepi sülle (aga mitte liiga kauaks, sest muidu oleksin veel imelikuma mulje jätnud). Ühesõnaga oli tore, ei saa kurta.

Kui mul oleks praegu tagataskust võtta vaba cashi, siis ma liduksin nagu sajandi tuulispask spaasse puhkama ja lõõgastuma. Tean-tean, see spaajutt kõlab veits nagu mingisugune odav klišee, sest kujutan ette, et enamus inimesi unistavad spaaprotseduuridest ja puhkusest palmide all, aga for real, ma vajan puhkuuust. Või siis täpsemalt öeldes vajaksin ma palju kosutavat und ja midagi turgutavat oma vaimule.

Esmaspäeval käisin Tallinnas ja öö vastu seda sain ma reaalselt magada ainult vähem kui kolm tundi. Mul oli lihtsalt nädalavahetusest tekkinud niivõrd suur üleväsimus, et ei suutnud enam sügavasse unne vajuda, kogu aeg oli selline pinnapealne tiksumine. Üleväsimus tekkis külaliste võõrustamisest, kes meil terve nädalavahetuse edasi-tagasi voorisid. Ühed ei jõudnud veel lahkudagi, kui juba järgmised tulid. Kogu tamburai algas reede varahommikul ja kestis pühapäeva hommikuni. Esimese päeva õhtuks naases Joosep koju koos sõpradega, kellega istuti poole ööni üleval, varahommikul mindi minema ja õhtul tuli Joosepi kasuisa meile ja kuskil keskköö paiku tuli teine sõber meile külla. Sõitis mööda ja mõtles, et astub korraks sisse, aga kuna meestel jätkus juttu kauemaks, siis lõpuks tõmbas sõber ka end ahju ette põrandale kerra. Kuid eks need korterelamud on juba sellise planeeringuga, et seinad kostuvad jube hästi läbi, seda eriti öisel ajal, kui kõik on haudvaikne ja nii see jutusumin ei lasknudki mul uinuda.

Kui pühapäev vastu esmaspäeva sain vähem kui kolm tundi magada, siis esiti mõtlesin, et ah pole hullu miskit, kuna bussis saan ka silma looja lasta ja kolm tunnikest rahulikult põõnata, aga kus sa sellega. Just konkreetselt sellel päeval oli sõidus see buss, millel EI käinud istmed alla. Võisin seda kangi seal kangutada higimull otsa ees, aga tulemus null. Nii ma siis olin jälle sellises vahepealses olekus. Kui hakkasin sügavasse unne jääma, siis kolksti pea kukkus kuskile põlvede vahele.

Tallinnat väisasin seoses ühe projekti raames, kus esialgu kohtusin ühe fotograafi ja skulptoriga, kes siis minust miljon pilti tegi, mille põhjal skulptor teeb minust, ülla-ülla, skulptuuri. Igatahes... Ma ise kergitaksin suurima rõõmuga saladuseloori väheke rohkem, aga praegu on selleks veel liiga vara ja las jääda miskit ka üllatuseks.

Samal ajal, kui mina skulptorile poseerisin,  või õigemini kivikujuna mitu tundi ühe koha peal istusin ja vaikselt lihasvaludesse surin, siis uurisin fotograafilt, kas pausi ajal oleks nõus Janetist stuudiopilte tegema ja oligii. Ma tegelikult salamisi lootsin, et saadab mulle homme / täna pildid ära, aga nendega läheb vist veel suti aega ja kuna tegi ikkagist tasuta ja omast vabast ajast, siis ei taha hakata pinda ka käima, et ou, millal pildid saadad, vaid olen viks ja viisakas ning kannatlik. Kui ükskord pildid kätte saan, siis näitan teile ka ja kirjutan täpsemalt, mismoodi Janet suhtus professionaalsesse fotosessiooni. Kuigi ma olen enam kui kindel, et tema reaktsioon ja suhtumine on kohe esimeselt fotolt näha, sest fotograaf veel naeris ja küsis, kas Janet on alati nii ilmeka näoga :D

Põhimõtteliselt poole üheteistkümnest kuni poole viieni kükitasime siis stuudios, nii et sellised tagasihoidlikud kuus tunnikest sai asjalik oldud. Vahepeal tõi fotograaf meie seltskonnale Chopsticksist süüa ja teate, ma olen vist üks viimaseid eestlasi siin planeedil, kes polnud varem Chopsticksi toitu proovinud, veel vähem seal käinud.Kahtlustasin, et see vist üks hiinakas ja et paljud kiidavad seda kohta, aga ma sain ka nüüd ära proovitud ja see oli nii imeliselt maitsev. Minu vaimustus muidugi põhineb ainult ühe roa osas, aga ma ei peagi teisi rooge mekkima, et olla veendunud, kui imemaitsvad on Chopsticksi toidud. Vähemalt riis aedviljade ja vürtsise kanakastme ja pähklitega oli lihtsalt taevalik. No mulle on tegelikult kõiksugu toitu lihtne maha müüa, kui keegi mainib kasvõi poole sõnaga, et see roog sisaldab pähkleid. Järgmiseks tahaks Chopsticki kevadrulle proovida, kuigi ma julgen sügavalt kahelda, et need on samasugused ja sama maitsvad nagu Tartu Kung Fu kevadrullid. Hehe, ma olen eelarvamusteori.

No see selleks. Lõpuks, kui oli aeg tagasi koju hakata liikuma, siis bussi ronides pakkus bussijuht mulle lahkelt, et võin siiasamma ette istuda. Ma olin nii väss ja ega suutnud miskit mõelda, vaid maandusingi kogu oma tavaariga ette istmele, aga vähem kui poole sõidu ajal sain aru, et see oli suur-suur viga. Kuna Janetil polnud seda eesistmete alust vaba ruumi, kuhu end sirutada, siis nii ta hõivas kogu minu jalaruumi ära ja mina pidin kössitama nagu vaene sugulane põlved lõua all. Kolm tundi ühte jutti. Ja kuna ma tagasiteel ka magada ei saanud, siis koju jõudes olin nii zombi, et ma lihtsalt hakkasin iga väiksemagi asja peale ohkima ja ärrituma.

Joosep tuli uksele vastu, tahtis mind kallistada, kuid loobus oma mõttest, kuna õues sadas vihma ja mu jope oli läbimärg. Kuid sellegipoolest oli armas ja aitas mul jope seljast võtta ja asetas kuivama. Pärast seda läks istus arvuti taha tagasi ja mina hakkasin vaikselt omi asju tohkendama, kuid see lõppes minu ärritumisega. Ma saan mõistusega aru, et see mingi isaste koerte värk, aga mind ajab raevu see Pythoni käitumine, kui me oleme terve päeva kodust ära ja kui lõpuks tagasi jõuame, siis Python hakkab teda nillima. Mingi elu eest peab ronima Janetile uruauku, et teda sealt lakkuda, uh. See on lihtsalt rõve, mingi koeraporr. Nagu uh, nii närvi ajab, mulle üldse ei meeldi.

No ja ma muidugi ärritusin, kuna väsimuse tõttu oli minu jaoks liig mis liig veel ümbritsevat jälgida, kedagi keelata või kamandada.Lõpuks plahvatasin, et olen niigi väsinud ja nüüd mina pean veel lisaks jälgima Pythonit. Igatahes sain kurjaks ja sealt sai kogu asi alles alguse. Võtsin endale pähe, et Joosep ei hooli minust, sest muidu poleks ma üldse pidanud alguses Pythoniga jahmerdama.  Lõpuks jäi mulle iga teine asi ette ja kõik, mis varasemalt ka hinge peal, kõik ladusin toorelt letti, ise samal ajal nuttes. Joosep küll ütles, et ma mingu magama, aga no ma ei suutnud, sest üleväsimus. Sattusin nagu mingisugusesse tsüklisse ja ketrasin järjepanu ainult tumedaid mõtteid, no kõike seda, mis mind veel enam närvi ajas.Joosep ajas mingit oma joru, püüdes minust sotti saada ja lõpuks ma püüdsin end väljendada, mu väljendamisoskus on muidugi miinus tuhat, aga mulle endale tundus, et nüüd saan oma mõtte välja öelda, mida tahtsin, aga Joosep ütles miskit vahele ja viimane lause läks kaotsi. Ma kohe ei läinud hüsteeriasse, vaid proovisin uuesti ja uuesti ja kolmas kord, kui mu lause jäi taas poolikuks, siis ma haarasin voodilt Joosepi poolt kingitud kaisuka ja kukkusin seda vastu teda taguma, ise samal ajal nuttes ja jõuetust vihast kisendades nagu füürer: "Sa EI kuula mind lõpuni! Sa EI  kuula mind üldse lõpuni, üldse ei  kuula!!!"

Joosep oli täiesti nõutu ja küsis, et mis mul ometigi viga on ja et katsugu ma ometigi rahuneda. Ta oli nagu väike pahandust teinud poiss, kes on oma vanaema lugemisprillid pooleks istunud. Minule muidugi tema lohutus paistis sellisena nagu ta oleks üritanud paberteibiga vanaema lugemisprillid kokku teipida ja siis ulatanud need häbelikult naeratades vanaemale. Ma kujutan ette, et vanaema oleks öelnud, et pole hullu lapseke, ole järgmine kord ettevaatlikum, aga no mina polnud ligilähedalegi soojale ja leplikule hallipäisele sokki kuduvale vanaemale, kes annab kõik suuremad ja väiksemad pahandused andeks. Ma olin püstihull. Nagu üleväsinud laps, kes ei saa ega oska oma tunnetega toime tulla ja siis lihtsalt röögib lõputult nutta ja kisendada. Ainus vahe on siin see, et ma pole ju laps, ma olen 31-aastane täiskasvanud naine, kes võiks ja peaks oma tunnetega hakkama saama, isegi üüber väsinuna.

Eile siis mõtlesin, et äkki peaks perearstil laskma endale välja kirjutada rahustid või unerohtu, no just in case, kui peaks tulema taas selline olukord, kus ma olen mitu ööd magamata, keha ja vaim on rampväsinud, aga uinuda ei suuda, et siis lihtsalt võtan ühe tabla hinge alla ja magan end kaineks. Mulle endale tundus see ilgelt hea ja ainuõige lahendusena, aga mis te arvate, et Joosep hüppas ka rõõmust ja vaimustusest lakke, et ma nii "suurepärasele" ideele tulin, mkm. Tema hakkas mulle hoopis epistlit lugema ja seletama rahustite ja unerohu ohtlikusest,et mul pole aimugi, kui kergesti võib nendest sõltuvusse jääda. Seisin seal nagu väike süütu linnupojakene, kes hetk tagasi tegi oma vanematele teatavaks, et tema sooviks on hakata elukutseliseks narkariks. Põhimõtteliselt jäime eriarvamusele, sest ma ei suuda ega oska Joosepile selgeks teha, et ega ma neid rahusteid või unetablasid regulaarselt tarvitama hakka, vaid ainult vajadusel võtan ühe, et saaksin end välja puhata. Järgmisel ööl pole enam vaja ju. Lihtsalt nii ka ei saa ju, kui mu närvid on nii pingul, et kui miski või keegi neid õrnalt riivab, kasvõi pisikene tuuleiilekenegi, siis toimub mingisugune tuumapommilaadne plahvatus.

Eile õhtul käisime siis seltskonnaga Pärnu kontsertmajas Black Cello Sabbath kontserdil, kuid enne kontserdit tahtis ema veel kuskile restosse einestama minna. Kuna minul oli sünnipäev, siis minul oli õigus valida kolme erineva söögikoha vahel. Valikus oli siis vanahea Steffani, alati meeldiva atmosfääri ja teenindusega Eedelweiss ja suhteliselt uus kohvik Mahedik, mis asub Pärnu kurikuulsa sõõrikubaari vastas. No tutikas selles suhtes, et mina polnud veel selles Mahedikus käinud ja tegelikult keegi meie seltskonnast polnud, kuid ema oli kuulnud jutte, et seal pidavat olema väga maitsvad söögid. Nii saigi siis ühiselt otsustatud, et anname uuele toitlustuskohale võimaluse.

Mahedikku sisse astudes jäi mulle kui pimedale koheselt mulje, nagu tegu oleks pigem sööklaga. Ma ei hakkanud ülejäänud seltskonnale miskit kommenteerima, sest no söökla on ju ka iseenesest koht, kus on võimalik süüa ja sedagi võimalikult hästi ja hea hinnaga. Kuid eks nagu nägijatelegi, siis taolised esmased asjad hakkavad peas omasoodu mingit pilti looma ja mulle põhjustas see juba esimese pettumuse, mis pole just tea, mis hea algus maitsva toidu nautimiseks.

Järgmiseks leidsime vaba laua. Ses suhtes vaba, et rahvast oli üllataval kombel seal nagu murdu, enamus muidugi Soome turistid.Tool, kuhu mind istuma suunati, oli massiivne ja koletu rauast kolakas. Laud, lähemal katsumisel, selgus, et on tegu metallist või täpsemalt öeldes plekist väliterassi lauaga, mis oli siis suvehooaja lõpuks sisse tõstetud ja kes tahtsid võisid nende laudade taga samuti einestada. Kasvõi südatalvel. Ma miskipärast kujutasin juba ette, mismoodi jäisel südatalvel, tahan ma tulla mõnusasse Mahediku kohvikusse, kus oleks pehme ja soe iste ning kuskil nurgas praksuks elav tuli, kuid siis oma pettumuseks pean istuma mingile külma raudtalast väänatud kronsteini peale, uh.

Ema oli vahepeal käinud ja leidnud meile kuskile tagasaalis suurema laua ja paiknesime siis kärmelt ümber. Jõudsime siis ümber nurga ja õde asetas mu käe tooli seljatoele, andes selle liigutusega märku, et kuidapidi tool asetseb. No tegelikult on see siin hetkel üldse kõige ebaolulisem detail, sest error minu peas hakkas möirgama siis, kui ma tundsin, et toolid olid  mingid täiesti suvalised plassmassrämpsud. Laud oli libe ja nägijate sõnul oli see vana laud, mida kattis plaks klaas. Seinad... No ma ei tea, aga kõik oli nagu mingisugune ligadi-logadi. Üleval lae all või kuskil seinal oli ka mingi must lärakas ja üldine mulje oli räpane ja must.

Menüüd toodi ka meile lauda, mis nägid välja nagu nartsud või ära närtsinud kapsalehed. Minul isiklikult oleks piinlik üldse sellist menüüd klientidele kätte andagi. Ühesõnaga ma ei tea. Mitte ükski toit ei kõnetanud meid. Pearoaks oli kukeseenekaste. Nagu päriselt? Ma võin ise ka endale kodus kukeseenekastet teha ja uskuge mind, vähemalt sama maitsvat, kui mitte veel maitsvamat. Ma konkreetselt tundsin tugevat survet sealt tagurpidi välja kõndida, sest ma saan aru, et kontseptsioon, kui selline võis olla hea, aga teostus.. Annab ikka väga tugevalt soovida. Mul ei ole lihtsuse vastu midagi, aga ma ei salli, kui elementaarset puhtust ja ühtset stiili pole ning vastuolulisus lämmatab mind.

Ma miskipärast ootasin ja eeldasin, et kui tegu on ökošmökoš kohaga, et siis lisaks toitainetele on ka kohviku sisustus ja olemus roheline ja selline looduslähedane. Toolid näiteks vitspunutistest, pehmete villaga täidetud linapatjadega, seintel roomatid, lauad puidust. Kasvõi need samad kasutatud vanad uksed, aga kenasti lihvitud ja ilma klaasi, plastik ja rauata, mis jätavad vastiku külma ja kõleda mulje. Kasvõi lasta mööbel valmistada Puupanga poolt, kelle põhieesmärk on vanadest ohtlikest puudest ja metsaleidudest meisterdada omanäolist mööblit. No ühesõnaga selline mõnus kohvikuke, mis igast nurgast õhkaks mulle vastu looduslähedust ja mahedust, aga mitte täistuubitud plassmassi, klaasi, plekki ja plekke. Mõelda vaid, mis bardakk seal köögis veel on, kui kohviku siseruumid juba sellised räpakad on, fuh!
Muusika oleks ka andnud atmosfäärile palju juurde, näiteks erinevate lindude sirinad, loodushääled, metsakohin, merelained, tulepraksumine, kevadine linnulaul, mis iganes, eksole. Kuid eile oli seal ainult meeletu rahva jutuvadin, mis mõjus mulle kohutavalt väsitavalt, mõelda vaid juba need 10 minutit, mis ma seal olin.

Ligipääsetavusest ei hakka ma üldse rääkimagi, sest sissepääs on ainult treppidest. Kui soovite laudade juurde pääseda, siis sees on ka mitmeid astmeid. Seega limiteeritud liikumisvabadus. Nii et ma ei kujuta ette, mismoodi noored emad seal lapsevankriga hakkama peaks saama või ratastoolikad. Peavad vist treppide juures korraks ikka omale "kargud" alla ajama ja ratastooli selga vinnama ja sisse roomama. Kuigi ma ütlen etteruttavalt ära, et see roomamine poleks seda väärt.

Ühesõnaga täielik pettumus ja mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kohutava kogemuse kirjeldamiseks. Ma tavaliselt ma püüan midagigi positiivset leida, aga no ausalt, seekord pole grammigi positiivset. Või siiski-siiski, see on küll positiivne, et ma ei pea enam mitte kunagi oma jalga sinna tõstma. Lisan siia lõppu ka paar pilti, mis sai möödaminnes kohapeal tehtud.

Just nii. Käisin möödunud aastal ka Arvamusfestivalil, kuid mitte külalisena, vaid pesitsesime Janetiga sellises telgis nagu Helpific. Seal said inimesed proovida, mis tunne on pimedana juhtkoera ja valge kepi abil liikuda ja ühtlasi saada nende kahe vahel võrdlusmoment, sai haistmismeelte abil erinevaid maitseaineid tuvastada, puutetundlikke ja punktkirjaraamatuid näppida ja palju muud huvitavat, mis on seotud nägemispuudega inimestega. Teistest interaktiivsetest ja elulistest asjadest sai proovida poksikinnastega purgi avamist, sealt endale komm urgitseda ja see ühtlasi ka avada. See viimane oli siis selleks, et inimesed saaksid aimdust, mismoodi reumahaigetel see kõik käib. Lisaks oli ratastoolikate takistusrada, kuhu olid monteeritud enimlevinud probleemkohad, mis meie tänavatel esineb. Ma tegin ka selle raja läbi ja ütleme nii, et päris pingeline oli, sest nii palju asju oli vaja jälgida (no nagu näiteks, et kui tahtsid end kõrgemast randist üles vinnata, siis pidid jälgima, et liiga palju selja taha end ei kallutaks, sest muidu kukud oma tooliga lihtsalt upakile). See kõik nõudis üllatavalt palju jõudu ja head tunnetust. No mul muidugi oli tänu oma pimedusele ekstrakeeruline, aga hakkama sain.
Kuigi mind kutsuti ka see aasta meeskonda, siis paraku otsustasin loobuda sellest ahvatlevast pakkumisest, kuna nähes eelmisel aastal, kui palju põnevaid ja intrigeerivaid arutelusid toimus samal ajal, mil mina pidin oma meeskonna telgis viibima,siis otsustasin, et järgmisel aastal tulen raudpoltkindlalt lihtkülalisena, et saaksin ka festivalimenust osa.  Seega mina mitte üheski telgis "meelelahutust" pakkumas ei ole ja seega te ei saa mind lõpmata paljude huvipakkuvate küsimustega surnuks pommitada ega Janetiga pimesi kõndimist proovida.
Kuid, kui kellegil on endiselt soov proovida takistusrada läbimist ratastoolis, poksikinnastega klaaspurgi ja kommi avamist ja juhtkoeraga kõndimist, siis otsige üles festivalialalt üles selline telk nagu Pane Oma Meeled Proovile. Või no, kui mind näete kuskil ringi siiberdamas, siis võite ka ikka minult õlast kinni haarata ja ajame törtsu juttu ning luban ka Janetit silitada ja soovi korral natuke kõndida. Tegelikult unustage ära see loll soovitus "õlast haaramine", sest see on üks halvimaid asju üldse, mismoodi pimeda poole pöörduda. Või noh mina luban endalt õlast haarata, aga enamik pimedaid seda ei soovi, sestsee on ehmatav ja võib tekitada tunde, nagu keegi tahaks tema õlakotti ära varastada vms. Mind võib kasvõi sülle haarata, kallistada, no ühesõnaga mida iganes. Minu juurde võib ka hiilida ja siis teha näo ees "buu!". Sellisel juhul peaksite muidugi arvestama variandiga, et ma korraks kriiskan üle festivali või jooksen igas suunas laiali, aga kui esimene ehmatus on möödas, siis järgneb sellele juba naerulagin. Naerulagin muidugi ainult sellisel juhul, kui Sa tõepoolest kotivaras polnud :D Lihtsalt ole meheks ja astu julgelt ligi ja ajame juttu.

Alates kella 18 suundun ma Janetiga üheõhtu kodukohvikusse, mis on spetsjom festivali tarbeks avatud. Algselt mul sellist plaani küll ei olnud, aga kuna Linda esineb solistina sealsamas kodukohvikus, siis ega mul väga muud valikut ei jäänud. Paidet ma ei tunne ja niisama kooserdada teadmata mööda Paide Vallimäge oleks ka veits kahtlane. Igatahes bronnisin endale sinna kodukohvikusse koha ära, edastasin oma valiku menüüst ja jään põnevusega ootama. Kui keegi sooviks minuga ühineda ja tulla ka nautima kolmekäigulist õhtusööki ja minu ülemõistuse toredat seltskonda, siis lisainfot selle kodukohviku pakutavate roogade ja registreerimise kohta leiate siit! Ise nad kirjutavad endi kohta järgmist:


Peakokk hobi korras
Annely
*
 Ja festivalikava leiate siit! Kuidas teiega lood on, kas olete Arvamusfestivalile minemas?

Kitsejuustu salat rohelise õuna ja röstitud pähklitega
7.50€	2. Mascarpone kreem maasikate ja vaniljejäätisega 5.50€

Kes pole veel üledoosi saanud minu postitustest, siis võite täiesti rahulikud olla, sest täna on see päev, mil see juhtub. Ma nimelt otsustasin olla nüüd maru tubli ja kirjutada kõik ootel olevad postitused ühte postitusse kokku.
Alustan kronoloogiliselt kõige vanemast:
1. Jätkulugu sellest, kuidas ma peale üheksat aastat diskotamas käisin. Mälu värskendamiseks saate eellugu lugeda siit. Kusjuures ma ei plaaninud järjeloo kirjutamist, kuid kuna paar inimest oli ikka suht pettunud, et lugu nii ootamatult lõppes (kuigi minu meelest see oligi loo point), siis lubasin, et tuleb ka jätk, ehk lugu selle kohta, mis diskoteegis sees juhtus ja millised olid minu muljed peale üheksat aastat.
Ütleme nii, et see, kes mõtles välja sellise hüüdlause nagu Eesti mees on tantsulõvi, siis see on täielik pull shit...vähemalt minu väljavalitu küll ei tantsi. Kuigi tegelikult võiks, sest ma olen Joosepit küll tantsimas "näinud" ja Tal on mega hea rütmitaju. Ma tõttasin nüüd natukene sündmustest ette,sest alustuseks tahtsin hoopiski küsida, et mis värk nende broneeritud laudadega diskoteegis on? Lähme klubisse ja praktselt iga laua peal ilutses silt "broneeritud". Miks küll? Kas tõesti siis terve õhtu istutakse oma bronnitud lauas ja valvatakse oma lauda nagu see oleks viimane ning mitte keegi teine ei tohi sinna oma klaasikest toetada.
Disko ei tahtnud alguses kuidagi käima minna, sest elasime Joosepiga olukorda sisse ja rahvast oli ka alguses veidi vähevõitu.
Õhtu jooksul me Joosepiga alkoholi ei tarbinud, aga mingi hetk tekkis soov miskit rüübata ja ostsime lihtsalt kummalegi tooniku (sest ma sain täpselt samamoodi teada nagu Mac, et toonik ei sisalda alkoholi). Lugesin Joosepile veel sõnad peale, et ma tahan kindlasti oma tooniku sisse ka apelsiniviilu, kuid Joosep vedas mu endaga baarileti juurde kaasa.
Baarileti ääres seistes ei suutnud baarmen vist kohe oma silmi ja kõrvu uskudagi, kui häguste pilkudega purjutajate vahele oli ära eksinud ka kaks kainet pidulist. Edastasime siis oma joogisoovid ja baarmen uuris, et kas soovin punast või valget toonikut, aga kuna ma polnud punasest toonikust midagi kuulnud, siis üritasin oma wtf näoilmet peita ja tegin maru teadja näo pähe ja ütlesin, et loomulikult punast. See oli kusjuures väga maitsev...selline Fanta maitsega.
Pidu kulges siis nii, et seisime seina ääres, rüüpasime oma toonikut ja vahepeal üritasin Joosepit tantsima keelitada, kuid seda täiesti tulutult...isegi villase rahvamustriga suur turske onu, kes kandis vanaisa retrosid paksude klaasidega prille ja kes vihtus tibutantsu tantsida, ei suutnud meelitada Joosepit tantsupõrandale oma tantsuoskusi demonstreerima.  Ainus edusamm oli see, et baarileti juurest mööda seinaäärt nühkides liikusime step by step tantsupõranda äärde ja mina sain siis natukenegi lõpuks tantsida...selle vahemaa läbimine võttis aega kõigest tagasihoidlikud 2h.

2. Lugu sellest kuidas me Lindale sünnipäevaüllatuse tegime ja Ta nutma ajasime. Selle looga on nüüd kõige keerulisem, sest Linda lubas ära solvuda, kui ma ei kirjuta sellest üllatusest detailselt, aga kes neid detaile ikka enam mäletab.
Lindale rääkisime koguaeg, et me ei saa tulla Paidesse, kuna Joosepil on erandkorras laupäeval tööpäev (puhas vale) ja mina sõidan reedel Rakverre (täiesti tõsi). Ma käisin nimelt Sadamasilla kontsertil Rakvere teatris ja kustutamaks Linda viimanegi lootuskiir, siis tegin isegi check in'i, kuid Linda ei vaadanudki FB-sse...nii palju siis väärtustataksegi minu pingutusi.

Kui rääkida Linda kingitusest, siis mul oli alguses mingisugune hullult hea idee, mida võiks kinkida, aga kui selle uudisega Joosepi juurde jõudsin ja kõik Talle välja ladusin, siis oli Joosep veidi pahur ja pettunud, et ma polnud Temaga nõu pidanud...või no tegelikult ma tulingi nõu pidama, aga nagu naistel ja meestel tavaliselt kombeks on, siis rääkisime teineteisest lihtsalt mööda.
Igatahes minu hullult hea kingiidee ei leidnud rakendust (see oli lausa nii hea idee, et ma isegi enam ei mäleta seda ideed), aga jätsin siis kingituse Joosepi hooleks, sest ma sain nii aru, et tahab ise valida Lindale kingituse (loe: sain jälle valesti aru), sest kui kaks päeva enne Paidesse sõitu uurisin kingituse kohta, siis mõlemad olime mök-mök.

Lõpuks võtsin siis kingituse sebimise enda peale ja lilled jäid Joosepile. Kuid eks mul olid kindlad nõuded ka lillekimbu kohta. Kindlasti pidi lillekimp olema ettetellimisega, soovitavalt kollased gerberad ja et kimbul oleks kaunistuseks peal lepatriinud või liblikad. Linda saigi endale ilusa orhideekimbu ilma lepatriinu ja liblikateta.
Kingituseks ostsin helehalli kaisukaru, kes hoidis oma käppade vahel rohelist valgete mummudega fliisi. Kohe kui seda kaisukat "nägin", siis teadsin, et see ongi see õige. Lisaks tellisin kingipoest Janeti pildiga värvimuutva tassi...see tass oli maru originaalne kingiidee ikka, muig. Peaaegu oleks Linda sellest kingitusest pääsenud, sest see oleks äärepealt katki läinud. Nimelt, kui Mac mind Rakveres bussile saatis, siis asetas kingikoti pingile ja tuul lennutas kingikoti asfaldile ja no hääl oli küll selline, et...ning teades varasemaid kogemusi Maci ja tassidega, siis poleks ma sugugi üllatunud...better luck next time...

21. märtsil startisin mina siis Rakverest Paide poole ja kui muidu on mul ühistransport Eesti sisestel liinidel tasuta, siis paraku mulle ei sobinud mitte ükski kohalik väljumisaeg ning seega pidin Sankt Peterburi bussiga minema, kus pidin ka pileti soetama. Joosep startis Tartust ja kohtusime Paide bussijaamas.
Eeltöö tegime ka muidugi ära...ses suhtes, et uurisime, kui kaugel asub Paide bussijaamast kultuurikeskus, kus pidi Linda lauluvõistlus toimuma, et oskaksime arvestada ajakuluga mis meil kõndimiseks kulub. Oleme alati Lindat norinud, et Paide on küla, kus pole elektrit, talvel ei aeta lund ära, tänavaid ei ole, on ainult viljapõllud ja heinamaa ning kruusateed. Kui Google mapsi lahti võtsime, siis põhimõtteliselt sai meie huumor kinnitust, sest Google väitis, et kultuurikeskus asub 450 meetri kaugusel bussijaamast ja Linda kodu 500 meetri kaugusel. Joosep ütles selle peale, et Paide on kilomeeter korda kilomeeter. Ei, tegelikult on Paide väga armas ja ilus väike linnake...mulle päriselt ka meeldib! :)

Kuigi kultuurikeskuseni oli kõigest 450 meetrit, siis pidime ikka küsima kahelt inimeselt teed, sest no ei suutnud õiget hoonet leida ja kui leidsime õige hoone, siis ei suutnud õiget ust leida...kuid lõpuks saatis meid edu.
Ikka päris uhke ja suurejooneline värk oli see lauluvõistlus, sest kui sisse läksime, siis kohe toodi meile Paide memmede poolt küpsetatud pannkoogid moosiga ja lausa kolmel taldrikul, ehk et kolmas pannkook oli Janetile, millest võib Ta tänaseni ainult und näha.
Lisaks oli kohe aru saada, et Paides juhtkoeri pole, sest väikesed lapsed seletasid, et koeraga ei tohi siin olla ja emad olid kuidagi kohmetud, sest ei raatsinud minu kuuldes lapsele selgitada juhtkoera ja pimeda inimese olemust...vist kartsid mind kuidagi haavata. Ei tea, see on nägijatel selline tundlik teema.

Lõpuks sisenesime ettevaatlikult saali ja jäime rahulikult kontserdi kuulama. Mingi aeg ütles Joosep, et näeb Lindat ja korra vaatas ka meie poole, aga kuna ei osanud meid oodata, siis kohe ei tundnud meid rahva seast ära. Arutlesime omavahel, et see oleks päris naljakas, kui läheb lavale laulma ja alles siis märkab meid ning unustab laulusõnad ära ja hakkab keset lava lahinal nutma. Kuid õnneks või õnnetuseks märkas Lindake meid enne oma esinemist ja seega jäi laval nutmine ära. Ühesõnaga siit saate täpsemalt lugeda, et milline see Linda sünnipäev siis ikkagist oli ja mida tundis-mõtles-ei tundnud-ei mõelnud.

3. See on ausõna viimane lugu ja ma teen hästi lühikese kokkuvõtte sellest. Ma ei hakka mingeid ebaolulisi detaile siia kirjutama, vaid panen siia kirja meie järjekordsed vaimukused.
Ühel märtsikuu pühapäeval käisin Pärnus, kuna Kaisu kutsus. Põhjuseks oli sakslane Danny, kes oli Kaisule külla sõitnud ja plaanis oli teha väike ekskursioon Pärnu linnas. Kõik kulges väga hästi, aga kuna märtsikuus on Pärnu linn suhteliselt vaikne, puud on raagus, poed on pühapäeviti kinni, purskkaevud ei tööta ja inimesi liigub vähe, siis ma koguaeg korrutasin iga nurga peal, et tegelikult on siin ausalt väga ilus, aga ainult suvel...Sa pead suvel tagasi tulema.
Meie trajektoor kulges mööda vanalinna kuni Tallinna väravateni, sealt Vallikäärust jahisadamani ja edasi Pärnu kunagise mudaravilani, milles nüüd pesitseb uhke luksuslik spaa.
Mingi hetk, kui liikusime Kuursaali poole, siis Kaisu rääkis Dannyle, et kuskil siin peaks olema ka lõbustuspark, kuid ma sekkusin ja ütlesin: "Kullakene, seda lõbustusparki pole juba ammu siin."
"Ei ole või? Kui kaua juba siis?" uuris Kaisu imestunult.
"Juba üle kümne aasta..." vastasin ma naerdes.

Mingi hetk uurisin ma Dannylt, et kas Kaisu on Talle rääkinud, et me tegelikult oskame natuke ka saksa keelt. Teatasin siis erilise uhkusega, et mina olen oma teadmised omandanud multifilmidest...Kaisust ei tasu rääkidagi, sest Tema õppis seda saksa keelt koolis lausa teise keelena. Kaisu siis hiilgas oma saksakeelelise oskusega ja ütles sellise pikema lause. Ma siis sädistasin edasi, et ma sain aru, mida Kaisu ütles ja et ma oskan lihtsaid sõnu ise öelda.
Danny ütles siis oma tugeva saksa aktsendiga ja veidi moonutatud häälel: "Hallo! My name is Paul and I'm three years old. Lets learn how to speak German."
"See, I understood that!" hõiskasin ma erilise rõõmuga.
"See oli inglise keeles..." märkis Kaisu teadlikult ja hakkasime südamest üle tänava naerma.

Pika jalutuse lõpetasime restoranis Eedelweiss ja Danny ütles Kaisule, et too on õel, et laseb minul koguaeg tühja kahvlit suhu pista, kuid meile tegi see jällegi nalja ja Kaisu ütles sellepeale ainult: "Enjoy it! It's free show!" (you got that right, baby!)

Paremat pilti mul ei ole, olen andetu...mjäu

Ma olen nüüd vist lõplikult talveunest üles ärganud ja alustanud tõsise kevadise virgutusvõimlemisega...peaasi, et liiga suure rahmeldamisega selga ära ei nikasta. Lihtsalt viimased kaks päeva olen ma eriti tubli ja asjalik olnud. Eile näiteks tegin meeletus koguses Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu juhatuse tegemisi - suhtlesin uute vabatahtlikega, teen ettevalmistusi Abiloomade seminari ettekandeks, korrastan liikmete andmebaasi, vaikselt uurin maad juhtkoerte ja nende kasutajate suvelaagri pidamiseks, andsime stardi uuele projektile ja lisaks mitmetele väiksematele jooksvatele tegemistele, organiseerin ma tänavust rahvusvahelist juhtkoerte päeva. Igatahes kõige sellega ma tegelesin eile, aga mitte ainult, sest kuna mul on imekombel veel mees alles, siis on soovituslik aegajalt mehele ka tähelepanu pöörata, et meespool väga pahuraks ei muutuks. Seega koristasin meie pesa ja tegin ka süüa.
Tänase päeva olen ma enamus ajast kodust väljas veetnud. Hommikul sõitsin MTÜ Iseseisvasse-ellu, kus mul oli üks kohtumine ja kuna see on ühtlasi ka Maci ja teraapiakoer Ellie töökoht, siis Dzännu oli eriliselt rõõmus. Kui ma seal kohtumisel istusin ja rääkisin inimesega juttu, ise tundes end suhteliselt hästi, siis sama tegi ka Janet. Hüppas mööda tuba ringi nagu kutsikas ja mängis iseenda ja Ellie tagant piistu pandud mänguasjaga - mille Ta seanssi lõpuks veidi ümber oli tuuninud (loe: katki pures).
Peale seda liikusin tagasi koju, kus ma sain olla umbes pool tundi ja siis jooksin järgmisele kohtumisele Rabarberi restorani. Põhjus miks ma mainin ära ka kohtumispaiga, on seepärast, et väljast tundub see söögikoht väike ja mitte midagi ütlev (vähemalt mulle kui pimedale), kuid sisse minnes on see kordades suurem ja väga hubane kohake, kus pakutakse jällegi väga maitsvat ja küllaltki soodsat toitu. Näiteks kuna sattusime just päevapakkumiste ajale, siis mina võtsin päevasupi, milleks oli aedvilja püreesupp, kuhu soovi korral sai ka ise puistata saiakuubikuid, kõrvale leib / sai, klaas vett ja buffelauast sai ka toorsalatit lisaks tõsta ning kui ühest kausist supist jäi väheks, siis hind sisaldab kahte kausitäit suppi. Päevapakkumises oli ka teinegi supp valikus ja korralik praad. Minu supi hind oli siis 3€. Ma kahtlustan, et praad on kallim, kuid ei usu, et üle viieka küsitakse.
Igatahes kohtumine oli edukas ja kõik minu organiseeritavad üritused tunduvad hetkel kenasti kulgevat.

Tänane päeva üllatusauhind läheb SEB pangale, kes mulle helistas.
SEB: "Tere! Kas ma räägin Kai K****iga?"
Mina: "Tere! Jah, Kai kuuleb." (vahemärkusenaütlen, et Mac hiljem lisas: "Sa võiksid öelda, et kuulen, aga ei näe...")
SEB: "Helistame Teile SEB pangast ja anname Teile teada, et Teie pangakaart on üles leitud."
Mina eriti üllatunud häälel: "Mul on pangakaart kadunud??? Ma ei teadnudki!"
Igatahes teller ütles, et kaart leiti bussist ja kui üritasin mõelda, et kus, millal, kellega, kuidas sai see juhtuda, siis kõige tõenäolisem variant oli laupäevane päev, kui ma sõitsin täistunnikaga Tallinnast Tartusse ja kuna pangakaart oli lukuga jaki sahtlis üle lugemisel märkasin, et kirjutasin nii, et lugejale võiks jääda mulje nagu mul oleks sahtlitega jakk, siis reaalsuses see päris nii ei ole...tegu on ikka tavapäraste ja igavate taskutega), et, siis arvatavasti nutifoni võtmisel libises ka kaart välja. Õnneks lõpp hea, kõik hea ja raha alles, kaart alles ja tore, et heatahtlikke inimesi on veel maailmas olemas.
Mul on uus ja eriti nunnu võtmehoidja, aga pildi lisan homme, siis on Teil põhjust siia uuesti ära eksimiseks.
Reedel lähen külastan linnavalitsuse kõrgeid ametnikke, laupäeval hakkan meisterdama Sadamasilla solistile Marek Sadamale bansidest käepaela ja pühapäeval lähen ma toormahla ja smoothi koolitusele. Eks ma annan jooksvalt siis oma sündmustest ja tegemistest teada.

PS. Kuna mul on veel ootel Nelijärve suusamaratoni lugu ja lugejate tungival soovil jätkulugu sellest, et mis sai ööklubis edasi, kui olime lõpuks peale kõiki ponnistusi diskotama pääsenud., Pean need lood lihtsalt lähiajal kirja panema. Olge kannatlikud! :D Kusjuures selle ütlusega "Kes kannatab, see kaua elab"...ma ei mõista nagu selle lause pointi või loogikat....miks ma peaks tahtma kaua elada, kui pean kannatama või kas pikem eluiga on väärt kõiki meie kannatusi?

Otsustasime täna Marikaga minna Steffani pitsarestorani, kuid paraku ainult mõtteks see jäigi. Me nimelt ei arvestanud sellise pisikese faktiga, et täna toimus Pärnu linnas tsiklite hooaja lõpuüritus. Uh, see oli nii jube ja õudne ning tekitas vahepeal tunde, et tahaks karjuda:"Miks Te teete nii?!" Mul ei ole mitte kui midagi tsiklite vastu ja isegi nende hooaja ürituste vastu pole midagi...isegi tore on koos nägijaga taolisel üritusel viibida ning kuulda ja tunda nende metalsete ratsude hobujõudu, aga miks nad peavad kõnniteealale oma ratsud vedama...miks-miks? Janet oli ka tohutult segaduses, kuna ei mõistnud miks ühtäkki jalakäijatele mõeldud alal olid mootorsõidukid, pluss meeletu hulk rahvast.
Päeva lõpetuseks läksime jõe äärde jalutama ja Pauska tegi meile siis ümbrusekirjeldust:"See siin on vana kai...", "See siin on suur kai...", "See on nüüd väike kai...", "See siin on lausa era kai...", "Siin on lihtsalt järjekordne kai..."
Koju jõudes rääkisin emale ka, et kui palju erinevaid kaisid me jalutuskäigul kohtasime, mille peale ema pani oma lausega punkti päevale...öeldes rõõmsal häälel:"Ühiskondlik kai"

Vist on Kung Fu Panda nimeline multikas ka olemas, kuid mina ei räägi multifilmist, vaid ühest mega-super-hüper-ägedast söögikohast,  kus pakutakse oivalist hiina kööki. Kung Fu Panda asub Tartus Ülikooli tn. 5 ja et see suurepärane koht üles leida, peate minema kangi alla (kus vist on ka mingisugused puituksed ees), kust siis vasakult viib trepp üles, satute puiduhõngulisse eeskotta ja järgmisest uksest edasi minnes tervitabki Teie kõrva tuulekella sarnane uksekell. Atmosfäär söögikoht oma luitunud põranda, punaste telliskivi seinte, laternate, lehvikute, mööbli ja taimedega on väga ajastukohane ning tekitab tunde nagu päriselt ka oleksidki kuskil Hiina linnaosas, väikses söögikohas, kus päris ehtne hiinlane hakib köögis suure lihanoaga liha, lisab ürte ja maitseaineid kõige värskemale toorainele, mida üldse on võimalik turult saada. Enne toidu valmimist tuuakse lauale taldrikud, pulgad ja loomulikult ka igaksjuhuks kahvel-nuga, sest on üksikuid inimesi, kes ei oska pulkadega süüa. Minul kusjuures tekkis mõte ja soov, ära õppida nuudlite söömine pulkadega, see oleks siis täielik elamuslaks. Täna tellisime magus hapu kana ja praetud riisi aedviljadega...toit serveeritakse suurtes anumatest, kus igaüks saab endale sobiva portsjoni tõsta. Kuid riisi süües tabasin end mõttelt, et riisisöömist ma küll pulkadega selgeks ei suuda õppida...positiivne mõtlemine tuleb alati kasuks ja on juba pool võitu, muig. Joogiks tellisin endale teed ja seda teadlikult, sest soovisin saada midagi erilist ja asjakohast (mitte siis mingit suvalist tetrapakimahla), ning ma ei pidanud pettuma. Lauda serveeriti bambuskandikul naturaalne savikannuke, mille käepide oli meisterdatud imekergest puidust ja tassikesed, mis olid veel pisemad kui expresso tassid ja ilma sangata. Oivaline! Teesortidest oli menüüs jasmiin, roheline tee, mingi kolmas tee ja mina valisin neljanda, sest see vastas kõige rohkem minu iseloomule- lilleline tee- minu meelest nii vahva nimi :)
Kui toit serveeriti ja ma oma esimese ampsu riisi koos kanaga sain...see oli midagi imelist. Tõesti, ma ei kiida toitu väga kergemeelselt ja sellest ühest ampsust olin ma täiesti lummatud. Istudes seal hiinakas, kuulates linnulaulukest, tekkis mul reaalne tunne nagu viibiksin päriselt ka Hiinas, kus rüüpaksin teed ühe bonsaipuu all. Tõeline elamus ja kindlasti lähen võimaluse korral uuesti ja soovitan kõigile teistele ka!
Lisaks on Kung Fu Panda avatud E-P, kella 12:00-23:00 ning on ka kojutellimis võimalus. Tahaks nüüd veel seda suurepärast kana :D

Ahjaa, kui täna lõpuks koju jõudsin, siis helistasin "sünnipäevalapsele" Avele...no see oli mingi peale üheksat ja kui Ave telefonile vastas, täpselt veel sellise häälega nagu Ta teaks miks helistasin, siis laususin:"Tere Ave! Anna andeks, et ma nii hilja...aga palju õnne sünnipäevaks Sulle!", mille peale teatas Ave:"Mul ei ole täna sünnipäev..."
Noh, Mac!? Liisiga ühel päeval jah!?!! Või siis mitte...
Ega täna midagi muud erilist ei olnudki, käisin ka Maaülikoolis, koerte käitumisnõustaja Tiia Ariko loengut kuulamas, kus rääkis koerte käitumisest, mis oli äärmiselt põnev. Ma vist rohkem ei jaksa täna blogida, aga kuna tänane postitus rääkis paljuski söömisest ja toidust, siis lisan siia lõppu video sellest, kuidas üks nunnu laiskloom hästi aeglaselt, pilkugi pööramata, sobrab käpaga aeglaselt-aeglaselt oma kapsaste ja porgandite sees leidmaks porgandeid.

Uhh, alustan seda postitust teist korda, kuna ma täna lihtsalt ei suuda sõnu ritta seada, nii et nendest sõnadest moodustuks lause ja et lause oleks arusaadav. Kas saite aru?
Igatahes reedel toimus väääga palju asju. Näiteks Ave käis Tartus ja tõi hästi palju vahvaid riideid. Ave on minu meelest selline inimene, kes tohutult tihti uuendab oma garderoobi, sest kui vaadata neid riidekoguseid, mida laiali jagab. Ma ei oska lihtsalt muud oletada, sest kui mina nii palju riideid jagaks laiali ja annaks ära, siis ma oleksin lihtsalt konkreetselt paljas...aga ma ei anna ja õnneks hoolitseb Ave ka natukene selle eest, et ma püsiks riides.
Kuna Ave garderoobis leidub üli armsaid ja ägedaid riideesemeid, siis meil Maciga on peaaegu alati olnud väike kisma, et kes mille endale saab ja kuna Ave Tartusse jõudes suundub esimesena (pikemalt mõtlemata) alati Maci poole, sest seal pole ju Pythonit (Ave nimelt kardab meeletult koeri ja eriti Joosepi naasklit, aga Maci koonlane Ellie, polegi koer ja sellepärast polegi vaja Teda karta), siis on alati Mac esimene, kes riidekoti läbi tuulab ja parimad palad endale napsab...brrff!
Eelmine kord oli sedasi ja üle-eelmine kord oli sedasi ja üleüle-eelmine kord oli sedasi ja kuna ma hakkasin viimane kord selle vastu protestima, siis tegin Avega kokkuleppe, et järgmine kord olen mina esimene, kes saab valida ja Ave oli nõus...ma ei mäleta kas Mac oli nõus, aga see polegi oluline ju, sest kui riiete omanik on nõus, siis on diil! Aga kui riiete omanikul esineb vanuse tõttu tugevaid mäluhäireid ja Mac vaatab lihtsalt omasuurte vesiste silmadega mulle otsa ja volksutab oma lehmaripsmeid, tehes nägu "Ma ei tea millest Te räägite...", siis tulemus on see, et mina EIII saa esimesena valida...
Jõudsin mina Maci poole ja mida minu vaesed pimedad silmad pidid nägema?! Mac oli endale meelepärased riided välja valinud ja siis veel keelas Avel mulle näidata, et mille Ta minu eest ära napsas...kus on õiglus?
Kuna mina olen rahvuselt eestlane-venelane-tatarlane, ehk et kokkuvõttes üks üsna kirju loomake, siis tundsin kuidas minu veri, säärase ebaõigluse peale, vemmeldama hakkas, mille peale Mac ütles"Hea küll...selle võid endale saada" ja ulatas mulle mingi riideeseme, millest ma ei saanudki kohe aru, et kas tegu on pluusi või joogapükstega, aga tegelikult oli nunnu must boolero.
Aga seda teist riideeset Ta mulle ikka ei näidanud. Järeldasin, et eks see peab siis ikka väga minu teemas asi olema, kui nii kiivalt varjab ning tõde selguski üsna pea...Mac napsas minu eest ära imeilusa musta seeliku, mis on mitmekihiline...alumine kiht on siidine ja pealmised kihid on sellised pitsi-satsilised, ühesõnaga mega numpsik.
Jaah, Macil oli õigus! Ma poleks tohtinud saada seda seelikut katsuda, sest kuna olen taolist seelikut kuskil poolteist aastat otsinud, siis mu meeleolu läks veelgi rohkem miinustesse, kui üldse olla saab...nii umbes -1 000 000.
Kuna ma ikka hullult mossitasin ja vingusin, halasin ja tegin tohutult palju etteheiteid ja seljataha viskeid, siis Mac lõpuks murdus ja andis seeliku mulle. Aitäh! :))
Aga teate mis? Ma ei ole sugugi rõõmus, kuigi tegelikult reaalselt ja kokkuleppe päraselt kuulub seelik mulle, siis kogu selle kamarajura pärast enne seelikut...Anna andeks, Mac! Mjäu! :/
Igatahes minupoolne edaspidine kompromiss oleks see, et järgmine kord saad Sina esimesena valida ja üle-järgmine kord valin jälle mina esimesena jne. Kas sobib ja kui Sa ütled, et ei sobi, siis ma hakkan nutma!??
Sellised olid siis üleeilsed sündmused, aga ega eilne parem ei olnud...
Eile käis meil külas Joosepi kasuisa ja no mõtlesime, et lähme kuskile välja sööma. Mina pakkusin, et võiks Kreppi minna, kuna seal ka taimetoitlastele häid toite (Joosepi kasuisa siis nimelt herbivoor). Kuna üks seltskonna liige on peaaegu liikumisvõimetu (loe: mina), siis loogiliselt võttes läksime autoga, aga et autoga Kreppi saada, siis oli vaja auto kuskile lähedusse parkida. Tiirutasime siis autoga päris mitu ringi ümber kesklinna, aga tasuta parkimisplatsi ei leidnud. Kuna Joosepi kasuisa oli juba üsna närvis, sest ei leidnud tasuta parkimist ja lisaks ärritas Teda see, et kõik Tal sabas sõidavad. Mina mõtlesin samal ajal, et milleks Ta üldse otsib tasuta parklat. Jah, ma saan aru, et ehk sellepärast, et mitte maksta, aga küsimus ei olnud antud juhul rahas ja hiljem selguski, et Ta lihtsalt ei tea mismoodi need tasulised parklad toimivad. Jessas! Küsigu minu käest, aga eii...nii ma siis istusin autos ja kuulasin, mida Joosepi kasuisa arvab Tartust ja see polnud just ülistuslaul. Kuna see aasta kinkis Mac mulle Tartu sümboolikaga külmikumagneti, ise lisades"Igal õigel tartlasel on mingi väike asjake Tartu sümboolikaga", siis mina sel hetkel, kui kuulsin seda sõimu ja närvitsemist, et Tartu linnatänavad on vastikud ja nõmedad ning ei vasta loogikale, siis kerkis minus esile Tartu patriootlikus. Ma ei hakanud vastu sõimama ega midagi säärast, aga hiljem ütlesin, et Tal on vale arusaam Tartust ja et see on umbes sama nagu inimestegagi, et esmamulje võib olla vägagi petlik (siin on kohe hea näitena tuua...mina esimesed kuud olin üprisveendunud, et Mac on psühhost sarirappija...). Kusjuures, kui ma ise veel Tartus ei elanud, siis ma mõtlesin ka, et küll Tartus on ikka jubedad ämblikuvõrgu taolised tänavad, aga enam mitte. Ma teadvustan endale, et  need on olemas, aga samamoodi teadvustan ma seda, et see ongi Tartu üks osa.
Kokkuvõttes me Kreppi ei jõudnudki, vaid mehed otsustasid, et lähme Aardla Peetri Pizzasse. Nojah, kõik algas otsast peale ja selleks ajaks, kui olime jõudnud pizzasse, oli minu söögiisu ja meeleolu kadunud. Vaat ei oska öelda, et kus täpselt ma nad ära kaotasin, aga fakt oli see, et kadunud nad olid...
Peetri Pizza maine on minu silmis ikka väga alla käinud...kahjuks! Pizzad on täitsa maitsvad, aga teenindus annab kõvasti soovida. Eilne teenindaja küll elementaarseid viisakusi ei tunne ja tähelepanuga ka just ei hiilanud. Joosep küsis suure apelsinimahla, aga anti väike...tellisime pannipizza, aga saime õhukese ja kui teenindaja ei kuulnud, mida Joosep küsis, siis teenindaja küsis tülpinud häälel"Misasja?" ja üldiselt, kui ahjupastat ei ole, siis miks see on endiselt menüüs???
Lisaks eilse päeva lõpetuseks helistas mulle ema ja andis teada, et Tema krevetid surid ära. Kuna krevetid olid alles väiksed, siis Ta ei tahtnud neid kohe akvaariumisse, suurte kalade juurde, pista. Ema hoidis neid purgis, kus neil oli olemas taimestik ja toit. See sama krevetimüüja ütles, et krevette võib vabalt kasvatada klaasanumas, ilma mingisuguse veefiltrita. No nüüd teame, et ega ikka ei või küll! :(
Ma olen ennast, koostöös karmaga, isoleerinud ühiskonnast, istun turvaliselt nelja seina vahel ja ma ei ole nagu omast arust midagi paha teinud, aga miskipärast on karma mu kallal ja närib mind. Omast arust olen ma küll väga tore ja ei ohusta hetkel mitte mingil moel ühiskonda, kuid võta näpust...võib-olla see polegi karma...võib-olla on see lihtsalt halbade asjade kokkusattumus. Mis iganes see ei ole või mis iganes Sa ei ole, siis võta teadmiseks, et Sa EI meeldi mulle!

Kuna tänavune ülemaailmne juhtkoerte päev, mida tähistatakse iga aasta aprilli viimasel kolmapäeval, sattus Volbriööga ühele ja samale  päevale, siis juhtus täna Tartu kesklinnas nii mõndagi huvitavat ja lõbusat.
Iga aastaseks heaks tavaks on saanud see, et üheskoos teiste juhtkoerte kasutajate, treenerite ja sujundajatega minnakse kuskile välja sööma ning nii ka seekord. Söögikohaks valisime Tartu Raekoja platsil asuva Pierre restorani, millel oli suurepärane teenindus ja oivalised toidud. Juhtkoertest olid kohal Grete, Milagros, Mathias, Roosi, Janet, Alissa ja juhtkoera ametit õppiv Betty. Kui Joosep nägi Janetit ja Bettyt üksteise kaisus tudumas, siis uuris kohe, et kas nad on sugulased, kuna nad nägevat väga sarnased välja, pluss see, et nad olid ainsad koerad, kes magasid vaiba peal...selles mõttes, et Janet on väga suur vaiba ja pehmete asemete fänn. Kui on võimalus, siis alati valib vaiba, kui just palav pole. Igatahes mõne aja pärast selguski, et Betty on Kiku kutsikas ja Kiku on Janeti poolõde.
Anneli rääkis vahva loo sellest, et mis Tal hiljuti linnaliini bussis juhtus. Nimelt tulnud bussi üks vanamees, kes hakanud jaurama, et miks koer on ilma suukorvita bussis jne, bussis olev rahvas hakanud siis selgitama ja astusid julgelt Anneli ja Grete kaitseks välja, selgitades:"See on pimeda juhtkoer...", mille peale teatas vanamees:"Mis pimeda? Käigu jala, saab nägijaks!" No selles vestluses oli veel teisigi nüansse, aga see oli see põhiline point...aga ega vanamees midagi valesti ei öelnudki, sest tegelikult mida rohkem käid, seda suuremaks ju linnakaart muutub, aga vaevalt vanamees oma lauset päris nii mõtles...
Aga siin veel üks väike vaheseik...
Pierre restorani terrassil istudes, teatas Maria äkitselt:"Oh, Teletupsud tulevad!"
Mina olin hetkeks hämmingus ja uurisin, et mis mõttes ja et kas päris õiged Teletupsud, või? Igatahes olid jah Teletupsud Raekoja platsil: Tinky-Winky (lilla), Po (punane), Lala (kollane), aga vaat Tipsi (roheline) oli kuskile kadunud. Kui koju jõudsin ja Mac mulle helistas, siis rääkisin Talle ka, et nägime Teletupsusid, aga no Mac küsis selle peale ainult:"Palju Sa selleks ajaks juba võtnud olid?"
Aga tegelikult helistas Mac sellepärast, et koos Ellie ja T-ga, rahvusvahelise juhtkoerte päeva puhul, Janet jalutama viia....nii armas...aitäh! :)

PS. Homme tuleb ema meile Tartusse külla. See on siis päris esimene külastus.
Kui ema täna helistas, siis rääkis, et homseks lubab vihma, mille peale mina rõõmsalt teatasin Macilt õpitud lause:"Tartus sajab alati vihma, kui keegi külla tuleb, aga kui siia kolid, siis muutuvad ilmad väga ilusaks.", mille peale mu ema teatas:"No tervist, ma küll ei hakka kuskile kolima..."

PS2. Maria tegi oma uue "seebikarbiga" Janetist ja Bettyst pilti ning kui Maria need mulle ükskord saadab, siis riputan need siia ka üles...kusjuures täna pidin jälle tõdema, et ma olen ikka harukordselt pikajuhtmeline eksemplar, sest kui uurisin, et kas Maria teeks pilti Janetist ja Bettyst, siis teatas Maria rõõmsalt, et Ta just ostiski endale uue seebikarbi ja mina muidugi sirutasin kohe käe välja, et uudistada seda unikaalset ja retohõngulist seebikarpi (ise samal ajal vaikselt mõeldes, et miks Maria käekotis seebikarpi seebiga kaasas kannab), aga peagi sain selgust, kui Maria mulle oma fotoka pihku pistis...loomulikult tegin ma esimese reaktsioonina eriti suure küsimärgiga näo, a la:"Mis seebikarp see on!?" ja paar sekundit hiljem kompileeris mu aju ära, et SEE on FOTOAPARAAT...