„Kai, vaata mulle otsa, kas me lähme Nõvale?“ nõudis ema meie elutoas seistes.
„Ma ei saa sulle otsa vaadata, ma pakin,“ vastasin ma üle näo valguvat naeratust kramplikult tagasi hoides ja oma peakest, rohkem kui vaja, akna poole keerates, sest ma valetasin. Pakkimine poleks seda vähimalgi määral takistanud mul teha.

Juulikuu keskel helistasin ma emale ja küsisin, kas ta saaks kuu lõpus ühe laupäeva vabaks võtta, et meil on talle üllatus. Meie all pidasin silmas siis ennast ja Joosepit. Ema oli sellisest ettepanekust veidi kohmetu, ent kui oli end pisut kogunud, siis hakkas küsima, et mis üllatus, kuhu me lähme, kauaks me lähme, mis ta kaasa peab võtma ja muud sellist. Kuna olime Joosepiga kokku leppinud, et hoiame Nõvale minekut viimase hetkeni saladuses, siis oli mul tükk tegu ema küsimustele sirge näoga vastata või jätta üldse vastamata. See oli ka põhjus, miks ema reisihommikul nõudis minult, et ma talle otsa vaataksin, kuna teab, et ma ei oska valetada, ilma, et mu nägu mind reedaks. Joosep on ka öelnud, et ma lihtsalt ei oska, kohe on aru saada, kui ajan mingit käojaani või udujuttu. Eriti veel siis kui mulle õigeid küsimusi esitada., no siis on läinud rong.
Aga ma pidasin vapralt vastu ja ei reetnud meie üllatust, kuigi ma kahtlustan, et ema tegelt juba aimas niigi. Aga asi on põhimõttes.

Nõvaga on meil palju ilusaid erilisi mälestusi. Minu tädi ja onu elasid seal ning 90ndatel sai seal suviti ikka käidud. Need lõputuna tolmavad kruusateed, naabertallu piima järele jalutamine, paksu tolmukorra alla mattunud puud, taimed ja kõrrelised, suured kivirahnud, männimets, helesinine taevas oma pehmete valgete pilvetombukestega, teeäärsed piimapukid ja kõik see, mis ühes kauges külas olema peab. Naati, palju naati. Ja polnud haruldased ka need korrad kui keset teerada päevitas kerratõmbunud vaskuss või kruusateed ületas järjekordne päevakoer. Ühe korra õnnestus mul isegi merikotkast näha, kes lendas vägagi madalalt üle mu pea. Ma väikse tüdrukuna sain korraliku ehmatuse osaliseks, pärast seda ei julgend tükk aega tädist eemale minna. Ja siis veel see rand – liivaluited, teokarbid, üksik luigepaar, hundinuiad ja see lõputuna näiv silmapiir ning eraldatuse tunne. See on koht kus oma mõtteid ja südant selgeks mõelda.
Tähtsal kohal mälestustes on ka onu-tädi kodutalu. Vahel torkab siianigi ninna päikese käes küpsenud puidu hõng või kerge niiskuse ja x asja kooslus, mis tekitab selle miski, väga spetsiifilise lõhna. Vahel, kui ma kusagil tunnen neid lõhnu, siis ma aeg-ajalt isegi seisatan ja tõmban sügavamale kopsu seda, sest see lõhnab nagu lapsepõlv.

Nüüd on Nõval muidugi paljud asjad teistmoodi, ei ole kruusateid, ja piimapukkide asemel on kerkinud kämpingualad, isegi randa saab otse autoga sõita. Millest on muidugi kahju, sest varem tuli rannani jõudmiseks läbi metsaraja jalutada, mis oli juba omaette sündmus. Vahepeal sai teeäärde põigatud ja mustikaid nopitud. Ja kuigi kõige sellega on Nõva kaotanud teatava võlu, siis jällegi – oma lapsepõlvemälestusi saan ma alati endaga kaasas kanda.

Kui ma viis aastat tagasi rääkisin emale, endal süda elevusest kiiremini tukslemas, et me käisime Joosepiga Nõval sõprade pulmas ja siis hiljem ka onu-tädi kunagisest kodutalust läbi, siis ema lasi kuuldavale raske igatsusohke ja ütles, et ta tahaks ka niii väga Nõvale. Ja siis möödunud aastal, oma mesinädalatel, käisime uuesti Nõval ja nüüd tänavu jaanidel, kui õetütar ütles, et nad lähevad ka sõpradega sinna, siis taaskord ema ohkas raskelt. See oli täis igatsust ja kurbust ja ilusaid mälestusi. Ema oli samaaegselt nii kurb kui ka rõõmus. Kurb, et ise ei saa minna, kuid rõõmus, et teistel on see võimalus sellises imeilusas paigas käia. Seda nimetatakse vist magusaks valuks. Ma oleksin nii väga tahtnud sel hetkel teda kallistada ja öelda, et ärgu ta muretsegu, meil on juba kõik korraldatud ja et juba mõne nädala pärast saab ta Nõvale. Ja nii oligi.

Ema jäi päevaga väga rahule, oli näha, et tundis siirast rõõmu selle üle, et sai veerand sajandit hiljem taas oma paljad varbad Nõva rannaliiva sisse pista ja karges vees ujumas käia ja lihtsalt olla, lihtsalt vaadata kaugusesse, silmapiiri taha ja meenutada oma ilusaid mälestusi. Ema oli nii õnnelik, temast kiirgus rahulolu ja ta tõesti säras. Joosep tegi meist ka ema-tütre foto mere taustal, mille me järgmisel päeval välja printisime, ära raamisime ja viisime talle koju, et ta saaks selle oma fotoriiulile asetada.

Kalli emaga kaunis Nõva rannas enne lahkumist. Janet silkas seekord pildist väljaspool, ilmselt mugis kusagil viimaseid ogalikke...

Janet nautis samuti Nõva. Enamuse ajast ta tegeles muidugi päiksekuivatatud ogalike söömisega. Muudkui jalutas mööda rannaliiva ringi, kaapis käpaga kaks korda, nuhkis midagi, kaapis veel ja siis mats-mats. Alguses ei saanud me aru, et mida ta kaevab ja sööb, aga siis lähemal uurimisel selgus, et need ju ogalikud. Ma muretsesin, et kuidas ogad küll talle mõjuvad, aga need olid ilmselt liiva ja päiksega nii rabedaks muutunud, et murdusid närides kohe ära. No vot siis. Kui osad söövad päiksekuivatatud tomateid, siis minu proua maiustab päiksekuivatatud ogalikega. Selline väike gurmeekoer.

Janet juustu norimas: anna see juust mulle, jaa, anna mulle!

Joosep käis mõni aeg tagasi sõprade pool maal metsa tegemas ja mina noh, mina jäin südamerahus koju tšillima. Mõtlesin, et maru hea rahulik oleks sel ajal kogu elamine puhtaks kraamida, kui pole mul jalus kommenteerivat meest. Ma pole teile vist rääkinud, kuidas pime oma kodu koristab, aga lihtsustatult öeldes käib see nii: ma käin ja koban kõik pinnapealsed üle, otsin ja sorteerin, et mis viskamisele, mis tagasi oma kohale.

Näiteks, meil on elutoas selline suur avatava kaanega puidust kirst, mis leiab kasutust digiboksi, ruuteri ja teleka alusena. Ja aeg-ajalt armastab Joosep sinna peale koguda ka mingisu    gust mõttetut olmerämpsu, mis mind kui suurt.korraarmastajat.kohutavalt.häirib! Ma kardan, et ta ei mõista kui väga see mind häirib ja mõjutab mu sisemist rahulolu. Ma muutun tõsiselt pahuraks ja tujukaks kui kodu on sassis, ja mul tekib kohe vastupandamatu vajadus end mopi, kummikinnaste ja mister propertiga varustada.

Igatahes... kuna selle kirstu peal on tihtipeale ka kergesti purunevaid esemeid (nagu Joosepi hinnalised Coca klaasid), siis ma püüan sealset pinnapealset erilise hoole ja ettevaatlikusega kobada. Ei lenda kohe kätega vehkides peale, ikka tasa ja targu. Seega võtab see tegevus mul nõks kauem aega. Ja seoses sellega ei saa ma never ühest asjast aru. Joosepil justkui tiksuks kuskil kuklas mingisugune ajalimiidist final countdown, et umbes mitme sekundiga peaksin ma selle kirstupealsega valmis jõudma ja kui ei mahutu sinna mingisugusesse müstilisse ajavahemikku, siis kukub uurima, et kaua ma veel sätin ja Mida ma üleüldse otsin sealt? Nagu mis mõttes? Tead, elu mõtet otsin, kaotasin selle tolmu sisse ära. 

Eem, ma jõudsin nüüd omadega kuidagi koristamiseni. Ühesõnaga, koristamise teema kokkuvõtteks võiks öelda seda, et mulle ei meeldi eriti ringi trippida, parema meelega istun kodus ja koristan ning kui kõik on puhas nagu prillikivi, ahjus praksub tuli ja mul on pihude vahel tassitäis mõnusat kuuma teed meega ja mõni hea raamat lugemiseks (loe: kuulamiseks), siis ülejäänud aja ma lihtsalt naudin seda õndsust. Seni, kuni meespere tagasi koju naaseb ja kõik algab otsast peale. Võeh.

Aga kui Joosep lõpuks maalt kaks päeva hiljem tagasi koju jõudis, siis magama minnes, või no tegelikult me juba olimegi otsapidi voodis ja teki all, minust isegi uneliivapuistur üle käinud, teatas ta nii muuseas: "Tead Kai, ma leidsin maal käies kõik su kunagised pildid, kirjad ja luuletused üles..."
"Misasjaaa!? Need pildid ka, kus ma olin veel nägija või? Reidiaegsed pildid ka!? See üleni roosa pilt ka või? Nagu kõik-kõik-kõik pildid või?" vuristasin ma ühe hingetõmbega oma küsimused ette ja Joosep muudkui noogutas ja jaatas. Ma kargasin voodist püsti nagu poolearuline, sest arvasin, et olin need igaveseks kaotanud.
Kui ta hakkas mulle neid pilte ükshaaval kirjeldama, siis vuhises minust niii tohutu hulk unustuste hõlma vajunud mälestusi läbi. Joosepi sõnul teen ma ühel pildil isegi kerget duckface, hehe. Noh, mis ma oskan kosta, peale selle, et mul on mega piinlik ja tunnen end veits kohmetult. Ilmselgelt on minu puhul tegemist selgeltnägijaga. Ma lihtsalt nägin juba aastaid ette, mis muutub aja jooksul popiks. Kuid aitab sellest heietamisest ja püksikummi venitamisest. Olge lahked, siin on minu nägijaaja reidikad! PS. Te ainult vaadake kui ilusad sügavsinised silmad mul enne oppe ja pimedaks jäämist olid... much sweet!:)

Minu poolt aga suure ringi küsimus: kas ma olen märkimisväärselt muutunud võrreldes kunagise välimusega? (ah, ärge parem vastake, ma ei tea, kas suudan vastuseid ära händlida. Või noh, vastake ainult siis kui ma olen ainult ilusamaks muutunud, hihi).

Nii kaua, kui ma end mäletan, on mulle alati rattaga sõita meeldinud. Lasteaiapräänikuna oli mul kollane kolmekas, mis on läbi aegade üks mu kõige armsamaid ja lemmikumaid olnud. Vahepealse koolijütsi perioodi mahub ära ka üks helesinine Školnik, mis oli meile soetatud õega kahepeale. Selle ratta pärast sai ikka nii mõnigi tuline vaidlus maha peetud, solvutud ja pisar poetatud, sest kogu aeg oli ju probleem, kes saab enne rattaga sõita. Mõned rattad on jäänud ka teismeea ikka ja kui mu mälu mind praegu alt ei vea, siis neid on olnud kaks ning mõlemad on lõpetanud pikanäpumeeste saagina.



Selle viimase ratta pärast oli mul eriti kurb meel, kuna see oli imeilus kuldne ratas, mille rehvid olid ägeda mustriga ja millel oli ka spidomeeter. Kusjuures selle viimase rattavargusega on selline halenaljakas story ka olemas. Ma hoidsin ratast lahtiselt korteri ukse taga. Jaajaa, tean-tean, minu paha. Tallinnas ei tuleks ilmselt keegi sellise geniaalse mõtte peale, et hmm, mis oleks kui jätaks õige lukustamata ratta trepikotta. See oleks umbes sama hea nagu ulataksid ise vargale oma ratta: näe, ole hea mees - võta! Täitsa niisama saab!

Igatahes sel samal ööl, kui mu ratas tuuri pandi, vahtisin mina teisel pool ust hambad laiali nightchati, kus saate teemaks oli: kas olete langenud rattavarguse ohvriks? Ja täpselt sel samal ajal, kui mina lugesin inimeste hoiatavaid lugusid kavalatest ja jultunud pätipoistest, näpati mul ukse tagant mu oma ratas ära. Tjah, ma kusjuures veel korraks mõtlesin, et äkki tooks ratta tuppa... Aga eiii, milleks, eksole!?
Peale seda viimast lollakat vargust ma rohkem polegi üksi rattaga sõitnud. No kui need paar korda välja arvata kui Joosep sundis mind pimedana ema perekaga parklas sõitma, aga no see pole päris see.

Rattasõit peaks olema ikka selline mõnus nauditav ajaviide, mitte aga selline, et hoiad nii kramplikult lenksust kinni, et kõik 10 sõrmenukki on juba valged, ja enam kui poole ajast kisendad "ma kaardaaaan!", sest just selline minu pimesi rattasõit välja nägigi - no pressure, ära lihtsalt võssi sõida. Aga seda suurem oli minu rõõm kui Joosepi ema kinkis meile eelmisel aastal tandemi, et saaksime Joosepiga kahekesi sõitmas käia. See pole ka muidugi päris see sama kui üksi sõita, aga vähemalt täiesti pingevaba, sest Joosep on super hea eessõitja. Me oleme isegi mitmepäevasel tandemmatkal Hiiumaal käinud. Ja kuna ma sain sellest tandemmatkast sellise poweri ja positiivse elamuse, siis minu hinge jäi igatsus uue matka järele.

Täna saingi siis postkasti esialgselt tundunud "suurepärase" kutse tandemmatkale, mis toimub 10-19. augustil Saksamaal Kölnis. Kirjade järgi on projekti eesmärk arendada rahvusvahelisi suhteid ja nautida tandemrattaga matkamist. Korraldaja poolt on:

• Majutus hostelis koos toitlustusega
• Toitlustus matkade ajal
• Giiditud tandemmatkad, pikkusega umbes 50-80 km
• Täiendavad meelelahutuslikud üritused
• T-särk osalejatele

Osalemistasu on 100€ nägu. Minu jaoks oli kummastav see, et kui eessõitja ehk pimeda saatja on vanem kui 35-eluaastat, siis kukub hinnale kohe kolksti 50 euri otsa. Nagu miks? Kas selles eas inimestele tuleb rohkem kulutusi teha või? Aga okei, see selleks, Lihtne matemaatika näitab, et ühe paari maksuvus on 200-250 euri. Arvestades, et ööbimine ja toitlustus plekitakse kinni ja meile on orgunnitud giidiga matkad, kus on võimalus, et meid viiakse kõiksugu lahedaid  Kölni vaatamisväärsusi vaatama, siis laias laastus pole sugugi paha diil, AGA...

Kopeeritud lõik meilist:
Saksamaale sõidu(lennu) ja kohapealse transpordi(rong, buss) laagrisse

1600 euri? Päriselt või? Ma kõlan nüüd võib-olla nagu viimane rott siin maamunal, aga minu arvates on 1600 euri ikka räme kallis sellise matka jaoks. Jaa, ma saan aru, et tegu on vabatahtliku matkaga ja ega ma ei peagi sinna ronima, kui selline summa võtab mul hinge kinni ja ajab köhima, aga ikkagi... Ma ei saa üle sellest. 1600 euri!? Mis meid lennutatakse sinna mingi privaat jetiga kohale, tagumiku alla antakse kullast tandemid ja toidukordadel kühveldame endale supilusikatega kaaviari näost sisse või? Kui ma ei eksi, siis sellise summa eest saab kahekesi minna juba soojamaareisile - Indiasse või peaaegu et Bali saartele.

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma va mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma nii väga armastan söögi alla ja söögi peale teha. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe lugemine, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

  Täna sai sellest täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda kui õde helistas ja andis teada, et ema käis nende pool ja vahutas sellest, mismoodi ma olin LP kolumnis kirjutanud isast. Et milliseid ägedaid musta huumoriga vürtsitatud nalju ta teeb minu pimeduse kohta ning mismoodi sedasorti huumor aitas mul nii-öelda kaotusvalust üle saada ja oma eluga edasi liikuda.  Ma pole vist varem seda siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud, ja asjad teeb keeruliseks see, et ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, kuid ma olen väsinud sellest, et meid õega pidevalt sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen rohkem ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi lapselikku rõõmu emaga jagada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema aastaid oma nii-öelda turvalises eksmehe tsoonis ja arvas, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla väga valulik. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jaa, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me tüdimuseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmasid surgiti jne. Kuid see polnud see teema. Lisaks oli mul ka pikkuse piirang, kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Aga kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maailmas, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Emad on need, kes kuulavad, elavad kaasa ning kelle koduuks ja süda on alati valla.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka isa oma elust välja lülitada. Miks ma peakski? Minu arvates kannavad ema ja isa erinevaid väärtusi lapse elus . Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on kuidagi vähem täisväärtuslikum, aga nii palju kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi, või oleks õigem öelda kellegi, järele.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seetõttu on minu jaoks ka arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vanema vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab teist tahtmatult, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, mitte ei vaiki maha. Pole ju tarvis jätta järgmiseks korraks midagi hõõguma, et siis kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väiksest valesti ütlemisest süttib uus ja suurem tüli.

Kuigi aimasin, et asi selles LP kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma aeg-ajalt oma pimeduse üle viskan, talle haiget. Mul jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma lihtsalt istusin seal ja kuulasin nagu oleksin just hetk tagasi saanud sahmaka jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10. aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus kui tuleks sarnasest olukorrast nii elutervena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda läbi ema silmade ja sellest tulenevalt ei mõista ma ka olukorda lõpuni , kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ükskõik kui väga ma ka ei prooviks, siis ma ei suuda kujutada ette end koos oma lapsega nutmas, kes on ka võib-olla kaotanud ühe oma meeltest. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga see hädaldamine, minevikus kinni istumine ja teema vältimine ei muuda mitte kui midagi. See ei too mu silmanägemist tagasi.

Kui kurtmine ja hädaldamine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma mitte kunagi enam ei tee tema kuuldes ühtegi musta nalja pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikest olukordadest välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea vältima mingisuguseid kindlaid sõnu või teemasid, sest äkki ma hakkan nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad, nagu näiteks see kui ma pean oma vanemate vahel valima.

Ma tõesti ei tea, kuidas saaksin enda käitumise või sõnadega emale kinnitada , et esiteks, lapsevanemaks olemine pole võistlus ja et ta on kõigest hoolimata minu kallis ema, keda ma armastan kogu südamest ning et ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea. Kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvalisele inimesele, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda. Mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika postituse lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!

Kui siin mõni aeg tagasi liitus miljon blogijat jaanuarikuu blogichallengeriga, siis mina loobusin vabatahtlikuse alusel, sest ma ei viitsi-ei suuda-ei taha käsu peale temaatilisi postitusi treida. See on mõeldud ainult tugevatele isenditele, mina ei ole tugev. Ja et mitte endale pettumust ja lisastressi valmistada, siis ei hakka üldse üritamagi. Pealegi ma üks aasta osalesin siin ühel blogimisvõistlusel, mis kestis üle aasta. Saate aru jah? Üle aasta! Lühidalt öeldes, ma sain johhaidii kui palju kirjutada. Ja kui mul isegi oli alguses väike mõte, et äkki ikka osaleks, siis selle rumala mõttepojukese mattis juba eos maha üks järjekordne "vahva" pilt, mis oli üleskutse juurde lisatud ehk pilt kohustuslikest teemadest, millest blogijad peavad kirjutama. Noh, halleluuja, ütleks ma selle peale!

Ma ei tea, kas siin on veel kedagi, kes poleks kuulnud diabeedist ehk maakeeli suhkruhaigusest. Kui ei ole, siis doktor Google aitab. Sest ma ei hakka täna uuesti kirjutama pikka sissejuhatust diabeedi haiguskulust, ravivõimalustest ja tüsistustest, kuna ma tahan hoopis jagada mõningasi naljakaid seikasid, mis on kaasnenud madala veresuhkruga. Aga enne kui me nende lugude juurde liigume, siis olgu juba eos ära öeldud, et kui inimesel on suhkur madal, siis pole aega enam oodata. Kui inimene on veel suuteline ise kõnelema, siis anna talle midagi magusat (komm, mahl, isegi tükk leiba aitab). Kui aga inimene pole enam adekvaatne või veel hullem, kontaktivõimetu, siis helistage kohe 112. Ja tihtipeale on diabeetikul endal ka midagi magusat kotis, võite sinna ka kiigata. Kindlasti mitte süstida diabeetikut! 

Ma olen 26. aastase diabeedistaažiga näinud kõikvõimalike veresuhkruid, ja juhtunud on ka nii mõndagit, näiteks teadvuse kaotus, krambid. Isiklikult ma ei pea diabeeti kohutavaks haiguseks, mille diagnoosimisel peaks inimene hakkama kassima. Jaa, tegu on tõsise haigusega ja seda on võrreldud isegi vähkkasvajaga, mis salakavalalt aegamööda hävitab inimese vereringest kuni organiteni. Aga hea uudis on see, et kui oled piisavalt hoolas ja korralik, siis on ka haiguskulg leebem ja aeglasem ning tänapäevaste vahenditega tekib väga vähe tüsistusi. Märksõna on koostöö. Koostöö oma arstiga. Koostöö oma haigusega. Selle haigusega tuleb saada sõbraks ja õppida koos elama. Ma ikka aeg-ajalt itsitan pihku ja muigan siin omaette, kui loen kusagilt blogist, mismoodi keegi ostis endale mingi järjekordse koduse allergiatesti ja issandjumal küll, mõelda vaid, nad pidid teist korda oma elus näpu otsast verd võtma ja nüüd on kõik käed, seinad ja elamine verd täis nagu seal oleks seatapp toimunud. Nii nad seda kirjeldavad. Ja mõelda vaid, ma pean end iga päev mitu korda päevas süstima, 4-6 korda päevas lansettiga sõrmeotsi augustama, iga toidukord süsikaid arvutama ja siis jälle mõõtma ja siis vajadusel jälle süstima. Ja siis ühe sellise väikse augukese pärast läheb kohe selline kisa lahti. Pühajeesuskristus küll, ma ütlen.

Ma saan aru, et iga inimese jaoks on tema hirmud ja mured need kõikse suuremad ja hirmsamad, aga kui minul kipub vahel madalseis peale tulema või tahaks niisama vinguda ja halada, siis ma mõtlen endast kehvemas või nõrgemas seisus olevatele inimestele. See päriselt aitab. Võtame kasvõi diabeeti haigestunud beebi ja nende vanemad. Mina olen jah täiskasvanud inimene ja saan mõistusega aru, miks on tarvis mitu korda päevas lansetiga sõrmeotsa lõhkuda, aga katsu sa seda vastsündinule või kolmekuisele beebile selgeks teha. Ei ole ju nii, et lihtsalt seletad rahulikult puhtas emakeeles olukorra ära ja beebi noogutab sulle kõikemõistvalt naeratades vastu. Tjah, oleks see vaid nii, eksole. Tegelikult beebi tunneb ainult valu ja annab läbi nutu sellest märku. Ja siis mõelda nendele vanematele, kes peavad oma beebile teadlikult haiget tegema ja mõtelge veel sellele kui tilluke on selle väikese inimese sõrmeots... Veits nõme nagu siis vinguda, kas pole?!

Aga tagasi minu juurde...
Kuna mul on rohkem kui üks kord selle aja jooksul olnud väga ränkasid hüpoglükeemiaid, mis on lõppenud krambitades, siis kirjutan ühest sellisest humoorikast juhtumist lähemalt. Täpsemalt sellest, kuidas mõistus peale hüpot kohe üldse ei klikkinud.

Olime seltskonnaga Hiiuma kohvikupäevadel ja mitte üritust väisamas, vaid ise kohvikut tegemas. Et jõuda meeskonnaga vajalikud ettevalmistused ära teha, läksime päev varem kohale ja seega pidime paar ööd Hiiumaal ööbima.

Esimese öö varahommikul ärkan üles ja Kiku teatab: "Sul olid krambid!"
"Mis asja! Minul?"
"Jah, kohe tuleb kiirabi ka," seletab Kiku rahulikult.
"Kiirabi? Kellele?" uurin mina hämmeldunult.
"Sulle. Sul olid ju krambid," vastab Kiku.
"Krambid? Minul?!" veel rohkem hämmeldunult, nagu kuuleks sellest esimest korda.

Istusin siis rahulikult voodi peal edasi ja lürpisin suhkruvett . Hetke pärast tuli keegi meie seltskonnast üle ukse kiirabi saabumisest teatama. Loomulikult olin ma selleks hetkeks suutnud veel korra ära unustada, et mul olid krambid ja et kiirabi tuli just mulle. Kuna Janet ööbis samuti meiega ühes toas, siis otsustati ta meedikute ajaks teise tuppa saata.
Kui meedikud mu suhkru, vererõhu, pulsi ja kõik muud näidud üle kontrollisid ja tunnistasid mu stabiilseks, siis keegi seltskonnast küsis minult: "Kas toome Janeti tagasi?"
"Janeti?" küsisin nagu kuuleksin seda nime elus esimest korda.
"Sinu juhtkoer," selgitas Kiku.
"Koer? Mul on koer või?!" küsisin heldinul häälel.

Tjah, kui mu poobik tuppa tormas ja minu juurde saba liputades tuli, siis mulle meenus jah, et mul on tõepoolest koer. Ma ei tea üldse, kuidas ma sain sellise nunnupalli ära unustada. Eriti kui pakub mulle igapäevaselt nii vahvaid emotsioone. Näiteks täna hommikul kui ma silmaluugid avasin ja olin ainult suurt varvast jõudnud liigutada, ronis see tegelinski voodi alt välja, pistis oma märja ja külma ninaotsa vastu mu kaela, seejärel vastu kõrva ja tagatipuks aevastas ilge tatilärakaga mulle otse kõrvaauku. Tõepoolest, kuidas ma sain küll selle karvapalli ära unustada.

Aga eks neid lugusid hüpodest, mida diabeetikud on kogenud, neid on sadu. Küll on diabeetik end madala suhkru korral lennuki pähe vannituppa lukustanud ja keeldunud sealt väljumast, sest daah, muidu ju "lennukis" rõhk langeb ja kukub alla. Kuigi ainus, mis seal langeb on veresuhkur. Või mismoodi diabeetik madala veresuhkruga lamab diivanil ja näeb mismoodi lagi hakkab talle peale vajuma ja siis lihtsalt rahulikult lamab edasi ja jälgib antud olukorda ja mõtleb mingeid omi kosmilisi mõtteid. Kõlab veits sedasi nagu inimene oleks seeni tarvitanud. Ja ei, ma ei pea siin silmas kukeseeni. Aga tegelikult on siin süüdi liiga madal veresuhkur.                                                                                                                                                                                                                

Ristiema saatis ühe minu lapsepõlveajast pärineva pildi, kus ma maal suvitamas olin. Mina siis see pisike plika, kes madratsit lükkab. Ega ma oluliselt eriti pikemaks pole kasvanud

Mina ja Joosep Rummu karjääri erosioonidel

Mina niisama Joosepile nägusid tegemas, kui mind sületantsu juttudega noris

Kaks head sõpra kutsusid Kaid ja mind Rootsimaale kruiisile. Ja kuna Kai on ainult Pärnus, Tartus ja Tallinnas käinud (vaherepliik Kai poolt: Lätimaal ka ikka), siis võiks korra välismaale ka viia, kasvõi sõprade abiga ja kasvõi tasuta saadud piletitega.
Aga ega me siis kohe minna saanud, töö oli vaja enne ära teha. Asi oli nimelt selles, et panime oma majja uue keskküttekatla. Mina olin seal tähtis mees. Peksin suure kuvaldaga vana Leedu katla seina seest välja. Oiii, see lammutamine meestele meeldib. Sellel katlal oli seitse ribi ja need olid omavahel veel ränga poldiga kokku tõmmatud, selle poldi painutasin ka läbi. See oli ka vägev, hirmus härga täis olin. Aga kaua ei jõudnudki olla, sest Kai hingas kuklasse: „Kiire on-kiire on, svenssonid ootavad!”.

Küürisin siis endalt hirmsa nõgi maha ja nägin lõpuks täitsa endamoodi välja ja juba tormasime bussile ja juba olimegi Tallinnas. Tallinnas liiklesime seltskonnaga suurde sadamasse. Endamisi mõtlesin, et tahaks juba laevas rahulikult külili heita ja maksuvabast poest ostetud lagritsaid närida. Samas enne tuli piletid registreerida, siis tuli veel dokumente näidata ja lisaks oletasin, et pean veel seitsmele inimesele hakkama selgitama, et tegemist on juhtkoeraga, ta ei pea olema puuris, ta ei pea kandma suukorvi ja sada muud asja veel.

Aga jah... läksime siis hoonesse sisse. Seal oli palju ruumi ja avarust. Vaatasin ringi, pea suurlinna mürast ja palavusest õieli otsas. Astusime eskalaatorile, mis meid ilusti üles vinnas. Tundsin, kuidas hoone jahutus hakkab meid varsti kuumast suveõhust reaalsusesse tagasi tooma kui äkki.... Kui äkki Kai küsis oma lapselikus siiruses päevaküsimuse: „KAS ME OLEME NÜÜD LAEVAS?”
Meh? Laevas? Ei, me oleme just jõudnud terminali, läinud läbi esimese ukse ja sõitnud esimese eskalaatoriga üles, me EI ole veel laevas. Poole kilomeetri pärast oleme laevas.

Oeh, aga nüüd on Kaid teinekord hea norida... Kui Tasku keskuses kinno läksime, siis sõitsime ka esimese trepiga üles ja siis küsisin ise Kailt: „Kas me oleme nüüd kinos”.

Kai kommentaar loole
See oli minu eluesimene laevareis. Ma polnud ealeski kuskil sadamas või terminalil käinud. Veel vähem olin ma varasemalt oma jalga suurele reisilaevale tõstnud. Lihtsalt, kui eskalaatori pealt maha astusime, siis seal kajas suursuguselt ja mulle pimedale kõlas see täpselt sellisena nagu üks laeva sisemus võiks kõlada :D
Kusjuures ma pole omaenda ihusilmaga isegi lennujaama ja lennukeid näinud. Jah, neid taevas, neid minilennukeid vilkuvate tulukestega muidugi olen, aga mõtlen just reaalselt maapinnal seisvaid reisilennukeid, neid pole mul õnnestunud näha ega katsuda ega sees istuda. Huvitav, milline saab olema minu esimene lennureis pimedana. Oleks see vast huvitav ja uudne kogemus...

Ahjaa, mulle meenus selle sadamaterminaliga veel üks humoorikas vahejuhtum. Ma jäin nimelt paariks minutiks Janetiga kahekesi, kui äkitselt ümbritses mind tohutu muulaste jutuvadin. Meid Janetiga piirati ümber ja kukuti fotokatega sähvima. Ma seisin seal mokk töllakil ja mõtlesin, et ookeii, mis toimub? Kuid õnneks saabus Kiku, kes mu viisakalt inimsõõrist välja aitas ja ütles, et see oli kõigest hiinlaste turistigrupp, kes vaimustusid minu juhtkoerast. Praegu tahaks küll paari klõpsu nende varamust saada ja ise üle kaeda, et millise lambise ja üllatunud ilmega ma neid jõllitasin :D

Ma ei hakka sellele postitusele pilti lisama, sest see hiljutine postitus, kus ma pajatasin Joosepi ja enda kokkusaamise loo, siis seal ongi Rootsi kruiisi päevast tehtud klõps. Näete siit.

Mõtlesin natuke pajatada oma suhetest meestega, mis mul läbi aegade on olnud ning mismoodi ma lõpetasin otsapidi Joosepiga. Algselt plaanisin küll kõik ühe postitusena kirjutada, aga kuna sellest tuli selline tagasihoidlik kilomeetrine eepos, siis Joosepiga kohtumise ja meie suhte story ilmub järjepostituses.

Sellise tõsisema suhte eesmärgiga kavalerikandidaat tekkis mul siis kuskil 15-aastaselt, aga kuna mina olin selles boyfriend ja girlfriendi teemas üpriski malbeke ja häbelik, siis käisime niisama jalutamas ja täisealisena nädalavahetuseti väljas. Ma võtsin toda noormeest pigem hea ja usaldusväärse sõbrana, kuigi ma ei saa eitada, et tal oli jõhkramalt püss naeratus, aga lihtsalt sel ajal tundus see suhte teema minu jaoks täiesti teise dimensioonina. iga kord, kui tüüp tegi mulle lähenemiskatset, siis miski halvas mind ja mulle justkui jõudis kohale, et jessas küll, see ongi vastassugupool täitsa mees kohe ju, koos oma ihade ja soovidega ja  mulle kangastus silme ette kooli seksuaalkasvatuse tund, kus meile räägiti peenistest, vagiinadest,seemnerakkudest, munarakkudest, seemnepurskest, jõledatest suguhaigustest, mille tulemusel naise tutt ära kukub ja mehel riist otsast mädaneb ning loomulikult ka sellest, mismoodi lapsed siia ilma tulevad. Ja siis lõpetuseks kõik rõõmsalt proovisime naeru kihistades banaanile kondoomi peale libistada.
Ma ei tea, kas mul oli miskit viga, aga mina selles eas mõtlesin ja tahtsin küll täiesti teistsuguseid asju. Ma tahtsin lihtsalt rattaga sõitmas, jalutamas, ujumas, rannas ja sõbrannadega poodlemas ja piknikul käia, korraldada tüdrukuteõhtuid sleepoveritega, kokata, õmmelda ja kududa, patse punuda, poiste idiootlike naljade üle irvitada, niisama edvistada, aga mitte kuskil vaikselt mingi tüübiga nahistada. Seega ma tõrjusin paaniliselt ja järjepidevalt vastassoo lähenemiskatseid.Nii et võrreldes end tolle ja praeguse aja noortega, siis ma olin vist ikka suht ebaküps või siis lihtsalt paras frigiid :D

Kuid selle hea sõbra kaudu leidsin ma oma n-ö "esimese armastuse". Vähemalt sel ajal olin ma selles surmkindel, et see noormees on minu eluarmastus. Ta oli sellise bändi nagu Snakepit trummar ja loomult selline pidutseja, unistaja, suurelt elaja, romantik. Täna ma ei oska öelda, et mis mind temas niivõrd paelus. Olin so diip in laav, et kui lõplikult lahku läksime, siis ma emotsesin päris haledalt. Olin absoluutselt kindel, et kassin üksi kuskil keldris oma elupäevade lõpuni ja suren kibestunud vanatüdrukuna, sest minu rong on igaveseks läinud ja rohkem mehi maailmas pole, keda ma tahta võiksin.

Kuid aeg parandas hingehaavad ja ma hakkasin taas elama. Ma tegin endale peale esimest lahkuminemist hoopis ühe korraliku stiilimuutuse. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis võib-olla see fresh start oli minu mingisugune psühholoogiline alateadvuslik käitumine. Kui ma alguses üritasin olla selline armas rockipiff (miskit Avril Lavine sarnast), siis pärast imagomuutust sai minust tõsine pungihingega beib. Mäletan seda esimest hetke, kui ma oma uue imagoga meessoost sõprade ette ilmusin,endal killer healsid all, skinni jeansid, eest lahti nööbitud valge liibuv triiksärk, stiilne must lips ees tilpnemas, juuksed vallatult lokkis nagu Marilyn Monroel ja silmadele tehtud suitsune make-up. Ma lõin meie seltskonna kutid sekundiga pahviks,k.a oma eksi, sest nad polnud mind sellisena kunagi veel näinud. Ma nautisin, kui mulle järgi jõllitati, tantsima kutsuti ja jooke välja tehti ja kui keegi isegi arvas, et tal on minuga šansi, siis reaalsuses ei saanud keegi löögile. Ma ei lasknud kellegil omale püksi ronida. Ma ei otsinud seksi, tahtsin lihtsalt lõbutseda ja natuke flirtida, thats it.

Nii ma siis väisasin sõpradega erinevaid üritusi ja nautisin oma vaba ja vallalise elukest, kui ühel ilusal päeval tutvusin Mellaga. Temaga jõudis suhe kesta vaevu paar kuud, kui nädal peale esimest silmaoppi jättis mu maha. Mella oli selline pontsakam kutt, aga tal oli vahva huumorisoon ja enesekindlus, mis mulle muljet avaldasid. Ma rääkisin avameelselt kõigest, sealjuures ka oma diabeedist ja selle haiguse võimalikest riskidest. Kõik tundus nagu OK, meie suhe näiliselt ei muutunud, kui käisin silmalaseris ja ta kinnitas, et teda need riskid ei heiduta. Kuid paraku 2007 jaanuaris, peale oppi, mille tagajärjel mu paremas silmas nägemine vehkat tegi, otsustas Mella koos mu nägemisega leelet tõmmata. See oli minu jaoks küllaltki ränk katsumus, kuna ma olin tõesti armunud ja kiindunud temasse. Kaotada sellisel perioodil oma elus kalliks saanud inimene ja silmanägemine, seda oli sel hetkel päris palju, millega hakkama saada.
Kui inimene on kurb, siis öeldakse ikka, et nutad peatäie ja hakkab kergem, aga kuna mul oli nädalapäevad tagasi olnud silmaop, siis ma ei tohtinud vesistada, kuna see oli risk silma ärritumiseks ja õmbluste lahti minemiseks. Kuid õnneks sain ka sellest katsumusest üle, sest sama aasta kevadel kohtusingi esimest korda Joosepiga. Tänasel päeval on mul ülimalt siiras hea meel, et ma mitte ainsamatki pisarapojukest Mella peale ei raisanud. See lugu polnud lihtsalt minu silmavett väärt.

Ma olin esmalt väga üllatunud, sest mulle ei mahtunud pähe, et kui Kadri ise on "Julgus mõelda, julgus öelda" tunnuslause ideeautor, siis miks ei aktsepteeri teiste mõtteid? See oli minu jaoks nii vastuoluline ja on siiani. Võib-olla see polnud teps mitte nii, aga sedasi see igatahes välja kukkus ja paistis mulle. Ma ei hakanud uurima, et ou kuule, miks mind sõbralistist eemaldasid. Oletasin lihtsalt, et ehk soovib inimene enda lähedale ainult siis neid inimesi, kes astuvad Temaga ühte sammu ja aitavad  Tal sihti silme ees hoida. Otsustasin siis ka, et sulgen selle peatükki oma elus ja keeran uue lehekülje. Kuid kuskil sügaval hinges kripeldas mul tänaseni, et miks selline vaheseik toimus, kuid enam mitte. Sain nüüd hingelt ära ja lõplikult peatüki sulgeda.
Huvitav on see, et vahel siin elus tulevad teatud olukorrad, hetked ja lahendused ise Sinuni. Ma nimelt mõtlesin täna, et kuidas võiks blogimisvõistluse kuuteemat käsitleda ning üks variante oli mul tõesti kirjutada inimeste vahelistest arusaamatustest ja et mitte miski siin elus ei ole päris must ja valge. Igas olukorras on mingi hall varjund juures. Seda näitab väga ilmekalt ka minu kirjutatud lugu ja ma arvan, et hetkel saab seda käsitledagi kas musta või valgena ning kui Kadri kirjutaks vastu oma nägemuse antud loost, siis oleks see päris tõde kuskil seal vahepeal...musta ja valge vahepeal.

Iga jumala kord, kui keegi ütleb, et vot Tema lemmik spordiala on jooksmine, siis muutuvad mu jalad raskeks nagu puupakud ja kui peaks juhtuma, et keegi proovib mind sundida jooksma, siis valdab mind ülekehaline halvatus. Juba see lause "Kai, kuule tule lähme jooksma, see on lõbus!" on minu jaoks väga kaheldava väärtusega...I don't believ it. Mul pole selle vastu midagi, kui inimesed jooksevad, Jumala eest, las aga jooksevad. Ma võin olla ergutuspingil ja plaksutada, kui mööda jooksete, aga jätke palun mind sellest jooksumaratonist kõrvale. Ma võin isegi avaldada selle oletatava põhjuse miks mulle ei meeldi jooksmine. Õigupoolest pole ma kunagi olnud eriti spordilembeline inimene ja kooliajal oli kehalise kasvatuse tunnis jooksmine minu õudusunenägu.
Kõik vist mäletavad ja teavad, et koolis oli ja on kohustuslik 60 meetri jooks ning sealt ma oma püsiva lapsepõlvetrauma saingi. Olen veendunud, et ma pole füsioloogiliselt ega anatoomiliselt jooksmiseks loodud, mul on alaarenenud jooksu- ja hüppelihased. Ma võin omastarust marukiiresti joosta, aga reaalsus on see, et ma liigun umbes sama aeglaselt ja vaevaliselt edasi nagu siis, kui üritate unenäos joosta või põgeneda.
No igatahes 60 meetri jooks oli meil koolis nii, et pidime kahekaupa minema stardipakule ja tookord ma mõtlesin, et olgu Jumal tänatud, et saame ise paarilise valida, et kellega koos joosta. Valisin paralleelklassist kõige aeglasema, rahulikuma ja uimasema olekuga tüdruku, kes oli lisaks ka veidi suuremat sorti kondiga...oletasin, et siis vähemalt ma ei jää viimaseks ja pääsen täielikust häbist ning pärast kekat on tore tüdrukutega dušširuumis muljetada oma saavutuste üle. Oli-oli tore pärast muljetada, pärast seda, kui ma jäin viimaseks. Isegi aeglasest ja uimasest inimesest olin ma veel aeglasem ning pani stardipakult nagu pauk minema, jättes minu kaugele maha. Mul oli täielik šokk ja trauma, ma mäletan siiani seda emotsiooni, kuidas ma vudasin elueest ja siis andsin nii palju, kui torust tuli, aga too teine läks ikka mööda. Nii et, kui plaanite mind jooksma kutsuda, siis võtke hüva nõu kuulda ja ärge tehke seda!
Kui tahate mulle hakata seletama mingit hingamistehnikast ja et peab õppima jooksma ja see on vähese trenni viga, siis nägemist. Ma olen siin mõned korrad proovinud joosta, aga no kui peale 50 meetrit on kops koos ja hakkad näost sinakaslillaks muutuma, siis nagu ei oska nautida seda jooksmist. Aga muidu need, kes oskavad ja suudavad joosta ning püsivad oma normaalvärvides, siis jooksusport on üks seksikas spordiala, mida on tore televusserist jälgida.