Kai pimeduses kobamas: maamärgid

Kuvatud on postitused sildiga maamärgid. Kuva kõik postitused

See on üks neid järjekordseid lugusid, kus ma tänu oma lollustele ja liigsele agarusele teatud olukordadesse aeg-ajalt satun.

Joosep pidi üheks ööks venna poole minema ja mina jäin üksi koertega koju. See üldjuhul tähendab seda, et pean Pythoniga ka väljas käima. Jaah, selle sama pöörase-segase-hullumeelse, aga muidu toreda koeraga.

Enne kodust lahkumist tegi Joosep Pythonile metsaringi, et teda natukenegi ära väsitada (kuigi minu meelest on seda koera pea ilmvõimatu ära väsitada) ja et mul oleks õhtul veidikenegi lihtsam.Minu kohustuseks siis jäigi teha õhtul Pythonile ainult üks väike pissiring. Seega tundus olukord üpris lootusrikas ja mitte ülemäära keeruline.

Õhtu saabus, või õigemini kesköö. Otsustasin meelega õhtusele pissiringile minna võimalikult hilja, et saaksin hommikul suts kauem voodis põõnata ja rahulikult ärgata (ilma, et keegi mulle dog breathi näkku ähiks ja vahiks süüdistava ilmega otsa).

Kuna Janet polnud päeval paksemat häda teinud, siis otsustasin, et jalutan sisehoovist välja ja veitsa kaugemale, aga mõtlesin, et oh, olen nutikas ja võtan Pythoni ka ühes meiega ja seda ilma rihmata. Noh nagu kaks kärbest ühe hoobiga või nii. Janetile asetasin rakmed selga ja jalutusrihma kaela ning Taskusse panin peotäis krõbuskaid (no juhuks, kui koerad otsustavad olla kohe eriti tublid). Jalga tõmbasin põlvpüksid, peale õhukese jope ja varba otsa viskasin madala säärega potikud. No nüüd oleks veel tark lisada, et tasku libistasin ka oma abimehest nutifoni, aga selle liigutuse jätsin ma vahele. Ma mõtlesin, et ah, mida hullu minuga seal õues ikka juhtuda saab, eksole!?

Avasin korteriukse ja kõige esimesena kihutas ukse vahelt välja Python (lihtsalt vaherepliigina lisan, et me pea kunagi ei luba koeral esimesena uksest väljuda või siis tõesti ainult loa peale). See ukse vahelt välja tormamine polnud hea märk, aga otsustasin seda ignoreerida.Ma ei tea, võib-olla mõtlesin, et koeral on kange pissihäda. Mina polnud Janetiga alla veel jõudnudki, kui kuulsin, mismoodi Python klõgistab koonuga trepikojaust (teinegi keelatud tegevus!), sest tekitab sellega liigset lärmi. Mina juhmakas ignoreerisin ka seda märki, et koer on kuidagi pöörane ja sõnakuulmatu.

Avasin ukse ja koer kadus nagu püssikuul ööpimedusse. Õnneks ähkimise ja sahmimise järgi suutsin enam-vähem Pythoni asukohta tuvastada. Lõpuks jõudsin siis privaatsemale alale, kus sain ka Janeti rihmast valla päästa. Kõik oli "ilus ja tore", sest mina seisin seal nagu õhk, mind polnud koerte jaoks olemas. Nende meelest oleksin ma võinud vabalt ise need kaasa võetud krõbuskid ajaviiteks ära süüa.

Lõpuks, ma ei tea mis ime läbi, ma siiski meenusin neile ja otsustasin, et just in case panen Pythoni Janeti jalutusrihma külge kinni. Janet saab ainult rakmetega ka mind kenasti koju tagasi veetud. Mõeldud-tehtud ja hakkasime tagasi kodu poole liikuma.

Hoidsin Pythonit võimalikult enda lähedal, et laseks Janetil rahulikult juhtida ning teiseks, et ta ei saaks hoogu võtta, et mind kuskile põõsasse maoli tõmmata.

Liikusime kodu poole ja tajusin, et oleme täitsa õiges kohas. Ainult vahepeal pidin Pythonit korrale kutsuma, sest tüüp üritas järjepidevalt mu kätt küljest amputeerida ja üleüldse oli vahepeal maru keeruline Janeti keha liikumist tunnetada, kui üks kogu aeg käe otsas sõna otseses mõttes üritas end üles puua ja joosta igas suunas korraga laiali.

Sahmerdades seal Pythoniga, avastasin ma ühtäkki, et oot-oot, ma olen praegu absoluutselt vales kohas ju. Mul oleks pidanud olema ammu juba liivatee jalge all, aga mina kõndisin endiselt uhkelt mööda asfaldi. Andsin Janetile uue korralduse otsida uks või kodu, aga selle peale vaatas Janet hämmeldunult ringi, justkui oleks tahtnud öelda: "Aga Kai, siin ei ole kodu ega ust ja üleüldse mina ei tea, kus me oleme ja kuhu poole kodu jääb!", jätkates rahulikus tempos teadmata suunas jalutamist.

Ma siis otsustasin, et nui neljaks, ma kavatsen oma tšempjonist juhtkoera usaldada ja jalutan kaasa. Koguaeg kõndisime otse ja mööda asfaldi ja lõpuks, kui olime juba jupp maad kõndinud, tekkis mul tõsine hirm, et no vägev, nüüd raudselt jalutame linnast välja ja mina olen siin poolpaljas ja jalutangi nüüd hommikuni ja küll ma ikka olen "tubli", et telefoni tuppa laadima jätsin ja "tore", et Joosepit pole kodus. Halleluuja!
Kui Joosep oleks kodus ja ma oleksin tunnikese koertega ära, siis Joosep tuleks vähemalt mind otsimagi. Vahet pole, kas mul on telefon kaasas või mitte.

Nii ma siis jalutasin seal... Hmm, ma räägin nagu mingisugusest toredast ajaviitest, khm! Nii ma siis otsisin seal koduteed ja endal kippus juba nagu lapsel nutt kurku tulema. Vahepeal jätsin Janeti seisma ja sakutasin Pythonit, sest see hullumeelne ei lõpetanud rebimist ja sikutamist põõsastesse, muru peale ja ma ei tea kuhuiganesveel. Lisaks tõmbas koguaeg Janeti ka teelt välja. Vahepeal mõtlesin juba tõsimeeli, et jätan Pythoni kuskile puu külge (kui ma vaid leiaks mõne puu) ja seoks ta selle külge kinni, otsiks kodutee üles ja koju jõudes helistaksin 112 ja paluksin neil meie koer x puu küljest ära tuua.

Ausalt, ma olin nii kohutavalt närvis ja endast väljas. Kuid siis ootamatult riivas mu pealage kaseoksad. Just need samad kaseoksad, mis on mind suviti nii kohutavalt närvi ajanud, kui nad mulle helmeid juustesse puistavad. Aga nüüd tänu nendele okstele suutsin end lõpuks ometigi positsioneerida. Sain suuna kätte ja andsin Janetile korralduse ja jõudsin vaevu pool sammu teha, kui Python otsustas, et paremal pool on midagi palju põnevamat ja tõmbas meid siuhti rajalt minema. Halleluuja, mul oli jälle teeots kadunud.

Vandusin ja ropendasin nagu vana meremees (nii palju siis minu uus aasta lubadusest vähem või üldse mitte ropendada...aastanorm sai sekunditega täidetud). Kuna olin närvis, siis Janet vaeseke arvas, et tema teeb kõike valesti ja muutus väga ettevaatlikuks ega täitnud enam minu korraldusi. Kuidas ma oleksingi saanud poobikule midagi peale negatiivsuse sisendada, kui olin Pythoni peale nii kohutavalt tige.

Lõpuks sundisin end rahunema ja utsitasin ja kiitsin Janetit ja püüdsin talle selgeks teha, et mul oleks hädasti ühe korra veel vaja sinna punkti saada, kus on need kaseoksad, et end uuesti positsioneerida. Kuigi Janet oli vääga kahtlustav ja peaaegu, et roomas sinna punkti, siis ta täitis korralduse ja lõpuks saime kodutee kätte. Edasi läks kõik juba lepase reega ja kui tuppa jõudsin, siis vaatasin kella ja kiire arvutus ütles, et ma otsisin koduteed tund aega. Sel hetkel lubasin truult endale, et no matter what, aga mitte kunagi enam ei jäta ma telefoni tuppa laadima, ükskõik kui rängalt see ka akule ei mõjuks...kuni järgmise korrani :D

Kui me kolm kuud tagasi Tartust Kilingi-Nõmme kolisime, siis ma olin hullult vaimustuses ja mega happy. Kuid viimasel ajal on see vaimustus hakanud minus raugema. Seda ikka nende tatiste ilmaolustike tõttu. Üks lõputu vihm, sopp ja läga (okei, tänane hommik oli tõesti erand, aga muidu on küll selline tunne nagu keegi oleks ilmataati kohutavalt kurvastanud ja nüüd see töinab seal üleval). Ma kõlan nüüd võib-olla skisofreenilisena, aga tegelikult võib vahest vihmas jalutamine olla ka päris romantiline ja kohati isegi vahva, kui Sul on vihmakeep, kumparid ja vihmavari ning südames üks soe päike, aga... kõigele sellele on minul alati kaasas ka üks karvane sõber ja see karvane sõber ei oska märgade ilmadega normaalselt kõndida.

Ma pean selle all silmas seda, et ei pritsiks mind kurguauguni sopaseks. Et ei liiguks ringi nagu ta kasutaks nelja karku korraga ja et ei oleks sellise näoga nagu tal oleks füüsiliselt valus, kui vihm talle peale sajab.See on lihtsalt kohutav, ma põhimõtteliselt pean oma juhtkoera sundima vihmaga liikuma. Kui Janet saaks valida, siis ta valiks vihmapühad ehk et enne õue me ei lähe, kui sadu on lõppenud ja maa on ära kuivanud. Isegi Joosep on läinud poobikuga õue ja siis jalutanud selle väikese õnnetusehunnikuga keset muruplatsi, aga Janet lihtsalt seisab seal umbsena Joosepi kõrval ja vaatab anuvalt suurte ja vesiste silmadega otsa, et läheks äkki ära tuppa...? No ja mis arvate, et kui sajab ja koer ei nõustu isegi pissil käima, millest me siis üldse räägime, tööd ei tee ta siis ammugi... või no üritab teha, aga see on umbes nii, et poolaega ma nügin teda põlvega tagumikust, et liigutaks end kiiremini, sest ma ei oska sellele pisikesele juhtlambale selgeks teha, et kui me liigume kiiremini, siis jõuame kiiremini ka kuiva ja sooja tuppa. Ja loomulikult, kui ma nügin teda, siis preili Janet solvub ja otsustab üldse seisma jääda ja vaadata seda ebaõiglast ja märga maailma. Siis hakkan ma teda moosima, et olgu pealegi, ärme lähe siis jalutama, vaid lähme koju ja palun liigu nüüd edasi.

Oeh, see on õudne. Ja eile oligi see päev, kus ma otsustasin, et tahan jalutama minna, sest mul on kaalulangetamine käsil ja selleks pean ma ju liikuma ka, egas ainult korralik toitumine ei aita. Oma suures tuhinas unustasingi siis ära, et kui väga Janet vihkab vihmaseid ilmi. Mõtlesin, et jalutan siia kodulähistesse metsatukka ja siis sealt edasi väikesele linnaringile. Metsa poole läks Janet üllatavalt meelsasti, aga kuna see on suhteliselt lühike teejupp ja metsas mina enamasti ringi ei tuija, vaid seisan kindluse mõttes ühe koha peal, siis pärast Janeti jooksutuure, panin talle rakmed peale ja otsustasingi väikese linnaringi teha. Noh, ütleme nii, et plaan õnnestus, aga mitte päris sellisel kujul nagu ma plaanisin.

Me nimelt eksisime ära... või oleks õigem öelda, et Janet eksitas mu ära, sest ignoreeris minu käsklusi. Ju ta üritas mind üle kavaldada, aga mina ju putkin vastu ja nii me kaks jonnijuurikat seal vihmas kaklesime ja vaidlesime. Kui me lõpuks koju jõudsime, mina läbinisti tilkudes ja Janet täieliku sopakollina mu kõrval seistes, ütlesin Joosepile vihast podisedes, et ma ei taha sellest praegu rääkida! Mitte et ta oleks üldse midagi küsinud :D

Täna hommikul läksime ka Pärnusse ja kui ma hommikul trepikojast välja astusin, siis olin end seekord varustanud pikasääreliste kummikute ja mantli ja kapuutsiga jne. No, et vihmas vastu pidada, juhuks kui taaskord pean kauemaks lageda taeva alla jääma, aga minu ebameeldivaks või meeldivaks üllatuseks oli väljas kuiv ja kõik oli ära jäätunud. Pean mainima, et kummikutega jää peal pole just kõige parem liigelda ja seetõttu tegin kohe maja ees paar 12 punkti väärilist pääsukest ja topeltlutsu. Janet muidugi ehmatas selle peale ära ja ronis kohe muru peale ja hakkas mind maeiteakuhu vedama. Jälle ma kukkusin Janetit kamandama, et palun mine tee peale ja otsi tee, aga kui mu juhtlammas on endale pähe võtnud, et miski on mulle ja talle ohtlik (antud juhul jää), siis keeldub käsku täitmast. Iseenesest armas ja hea omadus, aga mitte alati. Lõpuks oli mul ümbrusest pilt nii sassis ja ma ei saanud enam muhvigi aru, et kus on mu kodu, kus on bussipeatus või kus ma üleüldse olen, aga siis tuli üks härra ja ütles, et koer tahab teid vastasmaja trepikotta viia. Mnjah, Janet leidis, et kui õues on libe, siis jätaks ehk linna peale minemata ja kui ma tagasi tuppa keeldun minemast, siis äkki sobib mulle teise maja trepikoda. Ükskõik kuhu, aga mitte jääga linna peale.

Ma ausõna ootan nii väga juba kevadet, neid rohelisi pungi puudel ja põõsastel, lilli, kuiva asfaldi ja neid õhukese tallaga jalanõusid, et ma tunnetaksin paremini jalge all olevat teed ja siis ma võiksin kasvõi sada korda ära eksida, siis on poogen, sest siis on soe ja kuiv.

Jeeš, jutt käib siis minu juhtkoerast, kes nädalavahetusel käis koos minu ja ülejäänud sünnipäevalistega Tiigi tänava Escape Tartu põgenemistoas. Ma arvan, et ma ei valeta ja võin täiesti julgelt väita, et Janet on siis esimene juhtkoer või üleüldse esimene koer, kes taolist kohta on külastanud. Tal oli selleks special luba. Tõsi, teda käeraudadega kuskile võre külge kinni ei aheldatud, aga ta hängis niisama seal ringi, samal ajal, kui meie otsisime paaniliselt väljapääsu. Meil oli seal üldse väga naljakas, sest kui me lõpuks saime võtme, et käerauad avada, siis otsustas võti pooleks murduda. Aga õnneks toodi meile siis ikka uus ja terve võti. Eilsest pandi see Escape Tartu nukutuba kinni ja meil oli au oma seltskonnaga seda nukutuba viimast korda külastada ja saime seal väljapääsu otsida. Seega ma vist võin suts paljastada, et mis seal oli...

Ütleme nii, et Kiku pani mind nukutoa seltskonda sellepärast, et nad saaksid kasutada minu fantastilist mälu (kusjuures I'm not joking right now), kuna seal oli palju arvutamist ja numbreid, mida meelde jätta...vähemalt Kiku arvas nii. Aga reaalsuses polnud seal midagi vaja meelde jätta. Tuli lihtsalt numbreid ja vihjeid otsida ja siis kood kokku klapitada, aga no mida ma seal klapitan, kui ma ei näe tehteidki või numbreid. Ma arvan, et kui ma oleksin nägija, siis ma oleksin lahendused suht kärmelt leidnud (my ego is talking riht now). Näiteks meil oli vaja seif lahti saada, mille kood oli neljakohaline number. Meil oli kolm numbrit olemas ja üks puudu. Seifi juures seisis veel kiri, et koodi võib kolm korda valesti panna, aga siis läheb seif viieks mintsaks lukku. Mina ei tea miks, aga mulle sümpatiseeris number 4 ja ütlesin, et see sobib sinna koodi kuidagi maruhästi (see on ju täiega nutikusega seotud tuletus :D). Aga ei, ülejäänud seltskonna jaoks polnud see sugugi loogiline ja nii nad proovisid teisi numbreid. Lõpuks küsisime ikka vihjet ja pärast selgus, et puuduolev number oli ikka, dadaaa...4.

Lisaks leiti üks uks, millele oli kirjutatud "kopp-kopp" ja soovitus otsida teine väljapääs. Nägijad muudkui koputasid ja koputasid, aga mina tuiasin niisama poodud nukude vahel pimedas toas ringi. Ma ei tea, mul polnud üldse hirmus, võib-olla sellepärast, et ma ei näinud seal neid üles poodud nukke, mis mu näo ees tilpnesid. Nägijad mitu korda ütlesid, et Sul täiega veab, et Sa ei näe (jeeš, I think so too :D) Milline vedamine ikka, et ma pime olen). Lõpuks jõudsin ma riidekapini ja asjatasin seal kapis, kui äkki tundsin, et oot-oot, miks kapis on nii külm ja hakkasin nägijaid riidekapi juurde kutsuma. Aga mis te arvate, et nad kohe jooksid või? EI, nemad muudkui koputasid ja ei saanud aru, et miks ikka uksel see kopp-kopp on kirjas ja seda nad muidugi ignosid, mis oli selgesõnaliselt ja otse nina ette kirjutatud, et otsige teine väljapääs. Samal ajal ma muudkui kutsusin, et tulge ja vaadake ja katsuge, et siin kapis on ikka nii külm ja see pole üldse loogiline...aga siis tuli töötaja. Lülitas selle creapy taustahääled maha ja ütles, et meie aeg sai täis. Ma olin oma kapist ja selle jahedusest nii sillas ja häiritud üheaegselt, et mis värk sellega on ning ütlesin töötajale, et mingu ära, me tahame edasi lahendada. Aga pmt oli mul jälle õigus. See kapp oli sellepärast nii freaking külm, sest kapp oligi väljapääs järgmisesse ruumi. Aga eii, Sina pime kõpitse seal nurgas ja ära sega, kui me siin koputame uksele, millel on selges kirjapildis öeldud "Otsige teine väljapääs". Ei,ei...Sina pime vänta meile hoopis elektrit. Muig, mu jutust jääb vist suts mulje nagu ma peaksin nägijaid taunideks ja lollideks ja et mind kuulda võttes oleksid nad palju kaugemale jõudnud. Tegelikult asi päris nii ei ole. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei saanud oma täit potentsiaali ära kasutada.

Hahaa, aga ei, tegelikult oli väga tore ja viskasime seal kildu ja irvitasime alguses, kui olime u. 10 mintsa käeraudadega kinni istunud, et raudselt me olemegi nukutoa kõige haledam seltskond ja kaugemale ei jõuagi, kükitame oma 75 mintsa siin täis ja astume sama targalt välja.

Kiku ise käis oma tiimiga selles samas põgenemistoas, kus Merjegi ehk hullutoas. Kuid see pole Escape Tartu põgenemistuba, vaid hoopis samas keldris asuv konkurentfirma Escaper. Lugedes natuke Merje blogist selle kohta ja kuuldes suts Kiku käest tagasisidet, siis ma täiega tahaksin sinna minna. Minust poleks arvatavasti seal eriti miskit tolku, võib-olla lihtsalt väriseksin ja nutaksin kuskil nurgas või jookseksin paaniliselt ringi, aga vähemalt saaksin siis adrenaliinilaksu kätte. Kiku ütles enda põgenemistoa kohta kokkuvõtvalt, et seal oli nii hirmus, et enamuse ajast pididki keskenduma mitte kartmisele, kui lahenduste otsimisele.

Nädalavahetusel sai meil kolm kuud kolimisest. Ja ei, me ei korraldanud mitte ühtegi koosistumist, prallet ega käinud ka väljas (ainult õetütar käis külas). Ma julgen isegi arvata, et Joosepil polnud sellest halli aimugi, et meil sai suurest kolimispäevast kolm kuud. Pean nentima, et mul on küll kõik asjad lahti pakitud (kusjuures kogu kraami pakkisin lahti ja sorteerisin ära vähem kui viie päevaga), kuid sellest lahtipakkimisehullusepäevast on ikka veel asju, mille asukoht on mulle teadmata. Et teil oleks väikenegi ülevaade sellest kraamist ja sodist, mida pidin pimesi sorteerima, siis siin ka väike fotojäädvustus.

Frustreeriv on minu jaoks see, et kuigi kolisime suuremale pinnale ja kui Tartus, tikutopsis elades mõtlesid koguaeg, et kui vaid oleks üks kapp juures, siis mahuksid kõik asjad ideaalselt ära. Khm, aga mis nüüd siis on? Meil on kaks suurt esikukappi juures, pluss korralik suur köök koos mahukate kappidega, aga ikka on ruumi vähe. Ma mõtlen õudusega sellele, kui Joosep peab oma lapsepõlvekodust veel mõned asjad ära tooma...kuhu me paneme need??!

Aga vaatame vastukaaluks närvesöövatele asjadele tiba positiivsemaid külgi ka. Meil näiteks avaneb köögiaknast maaliline vaatepilt lumisele männimetsale. Naabrid on endiselt supertoredad ja sõbralikud. That's about it! :D Ei, tegelikult on positiivseid asju veel, aga ma ei viitsi nendest praegu kirjutada (ega see mingi trillalaa postitus siin pole).

Lisaks elab täpselt ületee meil siin see terroristkoer Robi, keda olen ka varasemas postituses maininud. Ainult, et selle vahega, et varasemalt polnud ta meile ületeenaabriks. Ja nüüd, kus paks lumepudru on maas, siis pole üldse tore, et Robi terroriseerib meid. Lumega on üleüldiselt raskem liigelda ja aru saada, et kus parasjagu asud, sest kõigepealt katab teed mingisugune mitmekümne sentimeetrine lume- ja jääkiht, siis on Sul jalas paksu tallaga talvesaapad ja siis tulevad alles jalatallad. Nii, et tee ja jalataldade vahele jääb ikka üpris korralik ja arvestav hulk sentimeetreid. Katsu Sa siis midagi sellest läbi tunda ja oma maamärke tajuda, eriti veel, kui tähelepanu on ka Robi pärast häiritud. Janetile muidugist see variant sobib, siis saab mind salaja metsajalutusele nihverdada. Ja nii me siis siin elamegi. Kui mina üritan siin vaikselt selle maha sadanud lume värgindusega hakkama saada, siis Janet kasutab alatult "vaese pimeda" perenaise olukorda ära.

Lisaks on ta leidnud endale veel ühe uue hobi. Ta nimelt kaardistas kõik ümbruskonna eramajade kompostihunnikud ära ja iga kord, kui ma päästan ta rihmast valla, põikab ta väikesele kompostiringile ja tagasi naaseb vastavalt sellele, mida süüa sai. Lõhnates siis kas porgandikoorte, leiva või üleeilse ühepajatoidu järgi. Mina olen not so happy, aga Janet on see-eest endaga super rahulolev. Kui ma olen teda juba mitmeid minuteid tagasi kutsunud ja vilistanud ja häälepaelad ära karjunud, siis lõpuks suvatseb see kompostilaastaja ja äravedaja ka välja ilmuda. Tavaliselt näeb see pilt selline välja, et kuskilt maja nurga tagant jookseb kaabekaga miski koerale sarnanev olend (võiks isegi öelda, et tegu ongi koeraga...suisa labradoriga), ainult selle vahega, et see labraator on end vahepeal arbuusiks õginud. Ohjah, miks ei võiks see preili Janet aru saada sellest, et tal on atoopiline dermatiit ja labradorina soodumus minna ülekaaluliseks? Miks ei saa koer aru sellest, et kui näeb välja nagu arbuus, kellel on jalgadeks neli hambaorki, siis need orgid varsti ei pea enam raskusele vastu ja murduvad? Ma muidu täiega nõustun, et koerad on targad (vähemalt enamus), aga no sellistel hetkedel tahaks temale inimkeeli öelda "Sa pasa ja ühepajatoidu järgi haisev pudrulojus ja koeranässakas, kas Sa saad aru, et see on tervisele halb, väga halb!" aga ta ei saa sellest ju mitte mõmmigi aru ega ütle mulle, et "Aaa, okei, nüüd ma tean seda ja enam never nii ei tee", vaid vahib oma vastikult nunnu näoga otsa, liputab saba ja limpsab oma porgandikoorte järgi haisvat keelt ning kirsiks tordil laseb Sulle krooksu näkku (see porgandikoorehais on veel headel päevadel...alati mul nii hästi ei vea). Aga kallis on see suslik kõigest hoolimata :)

http://www.huffingtonpost.com/2014/07/23/dogs-eating-peanut-butter-licky-lick_n_5600414.html

Olen tubli ja jätkan järjejuttu Tartu seiklustest :D

Ühesõnaga sain peale pikka ootamist ja külmetamist lõpuks ka linnaliinibussile, millega kärutasin lõpppeatusesse. Selle lõpppeatusega on alatasa mingi teema, sest juht jätab sageli bussi kuskil x-teeservas seisma, laseb inimesed maha ja siis ise sõidab suts edasi ja keerab otsa ringi ning läheb ületee olevasse bussipeatusesse. Ehk siis, mida ma öelda tahan, on vist see, et lõpppeatuses on reaalselt ainult üks eksisteeriv peatus ja see muudab olukorra mulle kui pimedale natuke keeruliseks, sest kui oleks putka ja pink (noh olgu, pink pole ka nii oluline...või need kaks koos, aga oleksin maru rahul, kui kasvõi üks nendest oleks seal olemas), siis peatuks buss alati n-ö lõpppeatuses ühes ja samas kohas ja mul oleks ka mingisugunegi lähtepunkt olemas. Aga eii...miks pimedatel elu lihtsamaks teha, las aga otsivad ja mõistatavad, et kus nüüd asuvad :D

Astusin bussist maha ja jäin ootama, et see kuramuse buss juba eest ära kärutaks. Õnneks leidis bussijuht peagi gaasipedaali üles ja sai ära veereda. Ütleme nii, et tavaliselt peaks see buss peatuma nii, et kui ma maha astun ja end 180 kraadi keeran ehk uuesti näoga bussi poole ja see raudhobene minema sõidab, siis lähen otse üle ja "peaksin" sattuma kõnniteele...rõhk sõnal "peaksin". Läksin siis otse üle ja sattusin mina hoopiski murule. Noh, mul oli kohe pilt selge- buss ei peatunud õiges kohas ja pilt oli ka selge selle koha pealt, et ma olen sutsu segaduses, kummale poole ma nüüd minema peaksin, sest valikuid oli ju suisa kaks- vasak või parem. Otsustasin miskipärast paremapoole kasuks ja hakkasin mööda muruserva liikuma, ise samal ajal Džännule meelde tuletades, et juhul, kui märkab sellist huvitavat ehitist nagu kõnnitee, siis minu poolt on talle roheline tuli ja luba ja voli antud sinna minna. Aga mida ei tulnud, oli otseloomulikult kõnnitee. Õnneks ma pole nii Tuha-Juhan, et peaksin enne läbima sadu meetreid või suisa kilomeetreid, enne kui aru saan, et sihtpunkt või otsitav objekt jääb teisele poole. Andsin koerale korralduse ümberpöördeks ja hakkasime tagasi marssima.

Kõhkluste peletamiseks helistasin korra ka Gerlile, sest see juhtkoeraga kodanik oli juba enne mind kliinikusse kapanud ja seekord õnnelikult pärale jõudnud (tal raisal oli vist vähe täpsem bussijuht olnud). Igatahes sain Gerlilt kinnituse, et kui ma bussilt maha tulen ja üle tee jõuan ning tõepoolest avastan end muruserva ees tolknemas, tuleks mul vasakule pöörata. Ütlesin eriti pettunul häälel selge ja kõne lõpus Gerli veel uuris murelikult, et kus ma olen, mille peale ma vastasin: "Kust ma tean kus ma olen...kuskil siin kliiniku juures olen, aga küll ma tulen..."

Panin kõne tuimalt kinni ja hakkasin siis uuesti kõnniteed otsima ja hurraaa, peale mõningast mururibal kõndimist jõudsime kõnniteele. See oli nii rõõmus hetk, et ma oleksin tahtnud keset asfaldi põlvili viskuda ja maad suudelda ja Džännut kallistada, kui eemalt poleks kostunud naisterahva hääl, mis ütles: "Vabandage, Teie seal koeraga!! Mind saadeti Teid otsima, tulge minu järgi, ma aitan Teid kliinikusse!"

Kui nüüd arvate, et ma viskasin suurest rõõmust silda ja hüppasin üles-alla, endal käed taeva poole sirutatud, et mulle nägija saadeti, siis eksite rängalt- ma hoopis neesin Gerlit maapõhja, et mulle nägija saatis. Ma tahtsin ise olukorrast välja tulla ja meil oli juba esimene step 10-st tehtud. See oleks olnud täiesti OK, kui too naisterahvas oleks enne küsinud, kas üldse vajan abi ja sellega oleks mulle antud vähemaltki valikuvõimalus, kas soovin abi või mitte, aga EIII, seda varianti mulle ei antudki (Sa pime oled loll ja ei tea ise ka mida vajad ja kuhu tahad minna...hoia mokad maas ja tule lihtsalt kaasa).

Pealegi mina teadsin, et kui jõuan kõnniteele, siis lasen Džännul otsida bussipeatuse pingi, et end positsioneerida ja olla kindel, et olen õiges kohas ja siis peale seda oleksin lasknud otsida kaldtee ja ukse, läbi hoone liikunud ja teiselpoolt uksest välja ja kõrvalhoonesse. Aga nüüd oli keegi nägija, kes teatas, et ega ta täpselt ei tea kust või kuidas minna, aga lähme siit üle muru. "ÜLE MURU???!!!" oleksin tahtnud röökida. "Kas olete päris segi?! Minu juhtkoer ei kõnni üle muru nagu mingi eesel ja veel vähem diagonaalis" Ma olin nii häiritud, aga see tädi pushis ja pushis, Džännu vaeseke ei saanud üldse aru, miks me peame üle muru minema ja et kas see on mingi test praegu ja tõrkus üle muru lõikamast, sest treener ja mina oleme talle nii õpetanud, et kui rakmed peal, siis alati kõnnime mööda asfaldi. Džännu kõnnib isegi siis mööda kõnniteed, kui kodu juures maja ees õues oleme, siis tuleb minu juurde mööda kõnniteed, aga mitte ei jookse kilpsadi-kalpsadi üle muru.

Jõudsime siis lõpuks ma ei tea kuhu, oletan, et kuskile hästi kliiniku lähistele ja siis too tädike seisatas, vaatas ümberringi ja ütles, et oot, ega ta meelde ei jätnud küll, et millisest uksest ta ennist välja jooksis. Halleluuja! Saatke loomulikult mulle teinekordki nägija vastu.

Lõpuks saime kliinikusse sisse ja kuna üllataval kombel on ju veterinaarkliiniku ootesaalis rohkem kui üks koer, siis tavaliselt me lähme sisse ja lasen Džännul korra pilguga ruumi üle inspekteerida ja alles siis lähme otsime pingi, aga too tädike oli nõnda entusiastlik, et hakkas mind koerarihmast ja käevangust toolide poole tirima. Ma siis teatasin, et palun laske koerarihmast ja minu käevangust lahti, et ma saan siin juba ise hakkama ja et mul on ebamugav sedasi liikuda. Lasi ta jee mind oma "turvalisest" haardest lahti, pmt surus mu veel õlgadest toolile istuma, et Sina pime istu nüüd siin- mission completed! Kurat, mul oli tunne, et ma tahan seal samas Gerli ära kägistada, et mulle sellise nuhtluse saatis. Ma imestasin üldse, et mismoodi oli üldse võimalik, et too naisterahvas mind niimoodi "abistas", sest ta oligi reaalselt ühe teise pimeda igapäevane abistaja.

Kui ma eile kirjutasin eilsest konfliktist ja mismoodi juhtkoer annab mulle iseseisvuse, siis jätsin rääkimata ka ühe humoorika vahejuhtumi. Noo võite aimata, et siit tuleb minu järjekordne feil või äpardus, mis on ikka minu pimedusega seotud :D

Kuna mul ei olnud tahtmist minna kohe koju, siis läksin ema poole (kes muuseas elab meist kahe tänava kaugusel) ja veetsime emaga mõnusasti aega...või noh, kui mõnus see ikka oli, kui ema rääkis päris räigeid lugusid oma lapsepõlvest ja meie vanaemast, aga ma hetkel ei peatu sellel teemal pikemalt, kuna see vajab eraldi postitust.

Igatahes mõnus osa külaskäigust oli see, et ema valmistas ülimaitsvat toitu, tegi mulle minu "tavalist" teed (karamellitee, piima, mee ja jäätisega) ja see jutuajamine muutis kuidagi seda tütre-ema vahelist suhet tugevamaks. Ema korrutas mitu korda nende tundide jooksul, mil ma seal olin, et kui hea meel tal on, et ta on mul meeles. Ühelt poolt on armas ja tore, kui lähedane väljendab oma heameelt ja emotsioone, aga see muutis mind veits nukraks, kuna oli tunda, et ema tunneb end üksikuna. Ega siin pole midagi imestada ka, kui arvestada praegust rasket olukorda, mis lähiajal kindlasti paremaks ei muutu, vaid pigem läheb hullemaks. Mnjah, see pole pessimism, vaid reaalsus. Ja kui ma ikka igast olukorrast olen suutnud leida mingi sellise hetke, mida saaks sarkasmiks või naljaks pöörata, siis selles olukorras ma seda ei oska või ei suuda.

Aaa, ma pidin ju teile rääkima eilsest lõbusast pimedusega seotud feilist, aga näete, jälle ma lalisen siin juba teisest teemast (well thats me). Läksin siis ema poolt ära. Kõmpisin koos oma raskete kopmsudega mööda asfaldteed, mis oli mattunud tiheda lehekihi alla, noonusena kallas taevast ka vihma, sest noo kui juba, siis juba, eksole. Vähemalt minul, kui pimedal, ajavad need koormaeesli kotid alati veidi selle tunnetuse segi, et kus ma täpselt olen ja palju ma kõndinud olen. Koera kehakeelt ma ka siis just väga hästi ei tunneta ja nii ma kamandasin Džännut suht huupi. Ja nagu ikka, siis kui Džännu pakkus mulle väga intensiivselt ühte ja seda õiget teed, siis ma keeldusin, sest minu meelest oli see vale teeots (sest daah, mina olen ju siin kõige targem ning kõige selgema ja täpsema silmanägemisega :D).

Lõpuks jõudsin siis järgmise või eelmise teeotsani (sest mul oli veidi segadus oma läbitud distantsi osas) ja kamandasin leida trepikojauks. Džännu oli veidi kahtlev, aga ma oletasin, et võib-olla õues olev pilkane pimedus muutis ta ettevaatlikumaks. Jõudsime trepikojaukseni ja kuna Džännu ebakindlus muutis minu ka kahtlustavaks, siis hakkas mulle tunduma, et trepiastmed on nagu teistmoodi, trepikoja käsipuu on kuidagi vale, aga surusin oma kahtlused alla ja kõmpisin vaikselt teisele korrusele edasi (no igaksjuhuks vaikselt, et kui ma peaksingi juhtumisi vales trepikojas ringi luusima, et mind ei avastataks). Jõudsin teisele korrusele ja kuulatasin vaikselt ukse taga, et kas kostub tuttavaid hääli. Paraku kuulmine tulemusi ei andnud ja mul ikka kripeldas kahtlus hinges. Õnneks tuli mulle hiilgav mõte- ustel on ju uksenumbrid ja nii ma asusingi uksenumbrit otsima. Peale mõningast ukse silitamist, jõudsin uksenumbri servani ja tahtsin hakata täpsemalt seda kompima, kui korteriuks äkki avati...ja seeeee eiiii avatud teps mitte Joosepi poolt. "Aaa, noo tervist, ma olen uus uksenumbri poleerija..." (tegelikult ma nii ei öelnud, aga oleksin võinud ju...kui ma poleks nii hämmingus ja kohmetu olnud antud olukorrast). Nii me siis seal kohmetult viivuks seisime. Kuna kõik ümbritsevad naabrid teavad, et ma olen pime, siis olukord lahenes kiirelt ja lõbusalt ning ma lõpuks jõudsin ikka õige korterini.

Kuna täna käis Tallinnast sõbrants külas, siis mõtlesime, et võiks minna kuskile istuma ja pläkutada niisama oma vahepealsetest juhtumistest (kuna ta kihlus...nii, et oli millest rääkida). Olgu siis juba etteruttavalt öeldud, et sõbranne oli ka siis pime. Kui talle bussikasse vastu läksin, siis pidime enne plaani paika panema, et kuhu minna. Sest, meie pimedad, ei jookse arulagedalt mööda linna ringi ega potsata käigupealt kuskile maha. Kõik käib enamasti väga kindla plaani järgi. Step 1- valitakse sihtkoht, step 2- peilitakse välja kõige sobivam marsruut (olgu või pikema ringiga, aga kui pikemal marsruudil on rohkem maamärke, siis see ka valitakse), step 3- hakatakse liikuma ja loodetakse, et jõutakse õigesse kohta pärale. Meie valisime istumiskohaks Kapriisi, sest meie soov oli, et saaks ilusa ilmaga väliterassil istuda. Step 3 ei toiminud, kuna me ei jõudnud Kapriisi kohale :D Kuid ma ei kurvasta sellepärast mitte üks raas, sest täiesti juhuslikult leidsime sellise oivalise koha nagu Cafe Truffe.

Tegelikult läksin ma terassile sellepärast, et leida inimene, kellelt uurida, et mis restoga on tegemist. Esimene laudkond ei reageerinud minu küsimise peale...ma ei tea...võib-olla olid nad muukeelsed. Kuid hetk hiljem astus juurde noormees ja küsis kas saab meid kuidagi aidata. Ma kohe küsisin vastu, et kas töötab siin ja selgus, et tegu ongi kelneriga. Kohe lasin küsimustetulva valla: mis selle koha nimi on? mida te süüa pakute? kas saate meid juhatada lauda? kas loeksite menüü ette? kas saaksite palun uuesti algusest peale lugeda? kas saaksite palun mulle uue noa tuua, kuna pillasin enda oma maha? :D

Ühesõnaga ma pole vist ealeski nii super headm lahket, kannatlikku, viisakat ja rõõmsatujulist kelnerit kohanud. Ta oleks nagu koolituse saanud, et kuidas pimedaid teenindada. Ütles, kui tuli laua juurde, valas meile klaasi vett juurde, mitte kordagi ei unustanud meie lauda, soovis häid maitseelamusi, uuris kas jäime oma valikuga rahule jne. Kui ma alles valisin endale meelepärast toitu, küsisin, et mis pähklitega on roas tegu ja noormees läks küsis köögist. Kuigi ma ütlesin, et see pole nii oluline, aga ütles, et see võtab ainult hetke. Lisaks aitas maksmisel kaarditerminali kasutada ja kui me kohe ei soovinud magustoitu, teisel korral ka ei soovinud...alles kolmandal korral siis juba soovisime. Eelroa ja magustoidu vahele jäi tublisti umbes pool tundi ja kordagi ei oldud sellise olekuga, et kaua te kükitate siin, midagi ei telli ja millal ükskord ära otsustate ja isegi, kui arve oli juba makstud, siis istusime veel üle poole tunni ja kõik oli täiesti okei. Kelner veel kirjeldas kõigsugu keerukaid magustoite, arvestades, et kõik ei ole spetsialistid magusamaailmas ega gurmeeteadlased. Lihtsalt nii super! Ahjaa, ja mis eriti minu tähelepanu köitis oli see, et kui me polnud veel jõudnud toolilegi istuda, siis uuris, et kas meie sõbrakesed sooviksid ehk juua ja lausa pakkus erinevaid kausse jne. Lihtsalt super teenindus, imelised toidud ja mõnus atmosfäär! Hinnad on muidugist keskmisest kallimad. Näiteks eelroad olid vahemikus 7 kuni 9 eurtsi. Praade me ei hakanud üldse kuulamagi, kuna eelroad kõlasid nii ahvatlevalt, et valisime juba sealt. Eelroog oli juba mega suur ja oma hinda väärt- ei ole nii, et maksad röögatud hinda ja siis tuuakse taldrik, kuhu on lisatud kaks kastmetriibu, kolm marja ja üks kurgiviil.. Magustoiduks võtsin mingisuguse keeruka nimega delikatessi, et jään nime võlgu. See oli kuidagi nii tehtud, et kohupiim, jäätis ja vahukoor olid kõik vahtu aetud, ühtlaseks kokku segatud, siis kindla vormiga taldrikule asetatud ja kaetud ümbertringi rohkete aiamaasikatega...nämmmaaa! :)

Sorry, et see postitus sai nüüd selline, et kõik on segamini nagu pudru ja kapsad. Natuke räägin algusest, siis lõpust, siis jälle algusest, vahepeal niisama kommentaare vahele jmt. Lihtsalt need värsked emotsioonid ja kirjutasin nagu torust tuli- kontrollimatult.

Nende kodukalt leidsin menüü ja mina sõin järgmiseid toite:

Kitsejuustu salat rohelise õuna ja röstitud pähklitega

7.50€

Mascarpone kreem maasikate ja vaniljejäätisega
5.50€

Minu tänane päev algas mega uniselt. Terve möödunud nädal oli tohutult kiire ja hästi palju käimisi täis ning kuigi ma läksin eile magama poole kümne paiku ja ärkasin natuke enne üheksat, siis hommikul ärgates oli ikka veel selline kudenud tunne nagu ma poleks nädalaid maganud. Laupäeval võiks ju magada ja puhata, kuid ma pidin minema päevasele laululaagrisse.
Voodis ma loomulikult lebotasin viimase minutini, siis omast arust panin maru kärmelt riidesse, viskasin hommikuhelbeid piimaga kõhtu, pesin hambad ja jooksin laulukaaslasega kohtuma, kuhu ma loomulikult ka paar mintsa hiljaks jäin. Toomemäe kõrval lasime oma karvapallid natukeseks jooksma ja siis vudisime edasi kesklinna poole. Jõudsime peatusesse ja täpselt nagu tellitult tuli ka soovitud buss peatusesse. Bussis vahendasin oma kaaslasele muljeid eelmisel päeval toimunud Abi- ja teraapialoomade seminarist ning kui lagistasime naerda, siis astus meie juurde üks naisterahvas, kes tutvustas ennast kui Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu juhatajana ja kutsus meid ühele üritusele ja et võiksime ühingusse astuda, kuna selliseid rõõmsatujulisi ja aktiivseid naisi nagu meie ongi neile ühingusse rohkem vaja.
Lõpuks jõudsime Ringteele ja kuigi seal peaks aitama paremaks orienteerumiseks pimedaile mõeldud mummukivid ja uksel olev helimajakas, siis ikka ja jälle suudavad nägemispuudega inimesed nendele ringteedele ära eksida (me oleme lihtsalt nii võimekad), sest ausõna, kõik need ringteed on kummalisel moel ühtemoodi ümmargused...ma ei valeta.Nii me siis käisime ühelt ringteelt teisele ja tegime vähemalt kolm ringi ära...vähemalt! Vahepeal pakkusid meie tublid juhtkoerad ka bussipeatust, et äkki soovime ära koju minna.
Laululaager ise läks hästi ja suutsime täitsa uut taset saavutada. Ainus laul, mis pani seekord ka sopranid vaevlema oli "lihtsa leiva" laul, mis pole sugugi nii lihtne ja kui harjutasime sopranitega oma partiid, siis ei suutnud me laulda sõna "põua vaevad". Me vaevlesime selle sõna (loe: vaevad) käes ja iga sopran laulis omas noodistikus ja vahepeal täitsa U-tuurist puukuuri. Vähemalt oli naljakas! :D
Kui laager läbi sai ja ma õue astusin, siis ei suutnud ma ära imestada, et kui soe väljas on ja milline mõnus selle kevade esimene kevadlõhn (loe: Ülenurme sõnnik) on õhus. Ei, ma ei tee nalja. Kevadeti kuskil Ülenurme kandis väetatakse põlde ja siis kandub sõnnikuhaisu ka äärelinna. Kuid kui tõsisemalt rääkida, siis tegelikult oli ka õhus kevadet ja oli lausa tunda, et õues puhub lõunakaaretuuleke ja päike paitab nii palavalt. Kuid väga pikalt ei saanud me imetleda ja nautida kevadist ilmakest, sest oli taas vaja orienteeruda bussipeatusesse. Sellega läks meil jälle natuke metsa taha. Koerad nimelt otsustasid, et peale laulmist peaks minema elama nüüd koerte seltskondliku elu ja üritasid meid viia kolmanda juhtkoerakasutaja koduukse taha. Meie pahad kasutajad loomulikult ei lasknud sel juhtuda ja siis viidi meid ma ei tea kuhu. Olukorra päästis õnneks armas Ellen, kes on meie lauluansabli üks liige ja kutsus meid õigesse kohta, aga sinna n-ö õigesse kohta pääsemiseks pidime üle haljasala jalutama, torude alt läbi ronima ja dadaa - olimegi bussipeatuses!
Jällegi sama olukord, mis hommikul. Koheselt tuli ka buss ja mulle meeldis väga selle bussi bussijuht, kes kohe esiuksest hõikas, et see on buss nr. 4 ja lisas humoorikalt: "Te tegite ikka päris mitu ringi enne peatusesse jõudmist!" (ou really??! Ooo mai gaad!)
Ma kujutasin ette kuidas bussijuhil oli väike puhkepaus ja siis uudishimulikult jälgis, et mismoodi kaks pimedat ekslevad, üritades aru saada helidest ja maamärkidest ning mismoodi lõpuks finišeeruvad ja kui jõudsime peatusesse, alles siis sõitis buss ette, et meid peale korjata nagu ära eksinud seenelisi.
Kui ma linnaliinibussis sõidan, siis ma üldiselt Janeti rakmetest kinni ei hoia, vaid lasen Tal rahulikult lamada ja nii ka seekord. Kui hakkas meie peatus tulema, siis kamandasin Janeti püsti, läksin käega kellegile pihta ja vabandasin, võtsin rakmetest kinni (mingi sahkerdamine oli mul ka seal) ja hakkasin bussiukse poole liikuma, et maha minna. Hetk hiljem tundsin, et vasaku käe pihtas on midagi. Alguses tundus nagu keegi lahke inimene soovib mind ukse poole suunata, kuid siis sain aru, et ma olen täitsa õigesti ja ma ei mõistnud, et miks surub mind hoopis ukse juurest kõrvale ja plaanisin juba öelda, et ärgu tehku, kui äkki sain aru, et mu käsi oli läbi käru käepideme. Ma ei tea mis käruga oli tegu - lapsevanker, tugikäru / rulaator vms. See oli siis sinna kenasti pargitud ja mina paha aimamata võtsin endale võõrast vara kaasa.Võib-olla oleksin endale äärepealt ka lapse saanud...või uue vanaema...

Varsti on suur kevad käes ja ma pole ikka veel suutnud blogida sellest, et kuidas ma Nelijärvel suusatamas käisin ja milline vaimustus mul suusatamisest tekkis ja et isegi puuga kohtumine ja ninast, peast ja näost vere lahmamine ei võtnud minult suusatuhinat ära. Mul on miskipärast tunne, et seda suusalugu ei saa Te praegu ka lugeda, sest mul on vaja kirjutada oma suurest vaimustusest ja eduloost...ma viisin eile prügi välja...iseseisvalt...nagu kaitseväes tavatsetakse öelda. Võib-olla pole see mingisugune eriline saavutus kellegi teise jaoks, aga minu jaoks küll, sest kui nägija suudab nina krimpsudades delikaatselt kahe sõrmega prügikastiluugi avada, kaugelt suure kaare ja graatsilise viskega prügikoti prügikasti heita, siis nägemispuudega inimestel see asi nii libedalt ei käi, sest teadupärast me kombime asju...jaajah...prügikast ei ole erand, sest vaja on leida see krdi luuk ju...või no õigemini...ärgem tormakem asjadest ennatlikult ette, sest enne kui luuki hakkame otsima, on vaja see batsillivabriku peahoone üles leida.
Aga siin loo juures on üks pisikene aga...kuidas Sa otsid seda prügikasti, kui juhtkoer on õpetatud viima takistustest mööda (loe: nii ümmargustest, kandilistest, nii luukide ja aukudega ja reklaamidega, ilma reklaamideta, maapinnal kui ka posti otsas olevatest prügikastidest) ja loomulikult preili Karma otsustas ka mind külastada. Nimelt 2-päeva tagasi ma just kõrvaltänavas koperdasin ühele prügikastile otsa, või no prügikasti väljaulatuvale sangale ja otseloomulikult sai Janet selle eest noomituse ning kui juhtkoera tähelepanu korra juhtida mingisugusele ebameeldivusele, siis võid suhteliselt kindel olla, et järgmine kord on eriti ettevaatlik selles kohas.
Võtsin siis kolm prügikotti parema käe otsa, Janetile panin rakmed peale ja läksime prügikasti jahile ja seda öösel pool üks. Küsite, et miks nii hilja? Ma vastan suurima rõõmuga. Pimedas on vähem pealtnägijaid ja siis on mugavam kohmitseda ja ringi tuiata ja no tuiamist meil jätkus.
Tuiasime mööda hoovi ringi, küll ühte nurka ja siis teise nurka, kuid mina mõistmatu perenaine ei olnud ikka rahul ja nõudsin: "Otsi mulle prügikast! Kus on prügikast!? No otsi see prügikast üles!!!"
Sellise skisofreenilise ja hullumeelse jutu peale otsustas Janet, et viib mu peatänavale tagasi, sest kes ikka sellisest perenaisest aru saab, kes ühel päeval nõuab, et prügikastist tuleb kaarega mööda kõndida ja teisel päeval nõuab prügikasti juurde minemist. Kuid kui sain end tänu peatänavale uuesti ära positsioneerida, kamandasin ma taaskord Janeti tahahoovi.
Janet proovis mulle uuesti pakkuda erinevaid kohti, kuid nähes minu järjepidevust ja jonnakust prügikasti osas, peatus äkki ja oli veidi nõutu olekuga...mina samal ajal tajusin, et minu läheduses pole vaba platsi ja hakkasin selle käega vehkima, mille otsas mul oli kolm prügikotti. Järsku tundsin isegi mingisugust haisu, kuid ma ei saanud päris hästi aru, et kas minu käes olevad prügikotid haisevad või on see tõesti prügikast...kuni selle hetkeni, kui käis "pomps!"...halleluuja! Tõepoolest ma sain prügikotiga mingi asja pihta ja lähemal uurimisel selgus, et tegu pole isegi õnneks naabrite autoga :D
Ma olin nii sillas ja kukkusin Janetit kohe ülistama: "Dzännukene, Sa oled nii tubli...minu tibutupsu! Kõige parem juhtkoer maamunal!" Tegin siis peale väikest ninnnu-nunnutamist prügikasti luugi ettevaatlikult lahti, surusin oma prügikotid kasti, üks kukkus vahepeal kastist välja, korjasin selle uuesti üles ja surusin kogu jõust selle tagasi, siis sulgesin luugi ja naeratasin õndsalt. Võtsin oma juhtkoera, kes kannatlikult ja liikumatult ootas kuni ma tohkendasin seal, patsutasin Dzännut tunnustavalt ja sammusime uhkelt trepikoja poole, endal südames elevus, et saime hakkama ja see võttis aega kõigest 15 minutit :D

Ennist suure suuga rääkisin, et oo mina lähen rabarberi kisselli keetma ja siis sõidan Rakverre...jaaaajaaa...kolm korda keetsin kisselli ja 10 korda sõitsin Rakverre (loe: istun kodus).Mis siis juhtus? Juhtus see, et Tartu bussijaam jäi täna kuidagi kaugeks minust (loe: eksisin ära ja kuna niisama eksimine on nõrkadele, siis mõtlesin, et maru lahe oleks täna kolm korda marsruudil ära eksida...vahelduse mõttes või nii...).
Rakvere buss väljus 14:30 ja mina pidin jõudma kodu lähistel asuvasse bussipeatusesse, kust pidi linnaliin nr. 20 väljuma 14:03, aga kui kell näitas 14:08, siis olin üpris veendunud, et buss on varem minema sõitnud. Ainuvõimalik otsus oli jalad selga võtta ja panna bussijaama poole leekima.
Ühel "ilusal" hetkel sain ma aru, et ma ei saa absoluutselt enam aru, et kus ma olen ja hakkasin tähelepanelikumalt ümbrust kuulama. Peale pikemat kõndimist ja mõningate tänavate ületust, sain jälle õigele rajale ning olin päästetud. Mac oli ka telefoni otsas ja üritas minu tähelepanekute põhjal aru saada ja lahendada mõistatust: Otsi kai Tartu linna pealt üles
"Ma kõnnin allapoole...", ütlesin mina ja lisasin:"Oi, siin oli kanalisatsiooniluuk."
"Oot, ma Googeldan", vastas Mac.
"Mis Sa sisestad Google Mapsi kallak ja kanalisatsiooniluuk või?" lõõpisin mina vastu.
Vahepeal suutsin siis oma asukoha ise tuvastada ja ütlesin Macile:"Olgu, ma tean kus ma olen."
"Otsi keegi ja küsi täpne asukoht", nõudis Mac.
"Mul ei ole vaja...ma tean kus ma olen. Tsauuu!", vastasin enesekindlalt ja panin kõne kinni.
Järgmine hetk kontakteerusin Maciga uuesti siis, kui ma jälle ära eksisin, aga kuna olen ikka kange tahtmisega, siis nikerdasin end ka sellest olukorrast välja, aga kuna kolm on kohtu seadus, siis ei jäänud ka kolmas eksimine tulemata (enne kolmandat ära eksimist kõndisin muidugi ka nii muuseas punase tulega üle tiheda liiklusega autotee ja kui pärast tahtsin rohelisega minna, siis otsustas Janet, et siit me küll praegu üle ei lähe...sest see tee viib ju bussijaama ja parem ootame ikka punase tule ära...muidu igav). Aga et siis ilus ja korralik rasvane punkt panna meie rännakule, siis tegi Janet viimase katse mind bussist maha jätta (teisest bussist siis juba), sest kell oli ammuilma juba kolm läbi.
Joosep oli parasjagu lõunapausilt tulemas, kui märkas, et oi näe Tema naine askeldab prügikastide juures...mõtlesin jah teepeale midagi kaasa haarata...
Tegelikult olin ma suht närvis ja väsinud juba ning väga-väga-väga kuri.
Ühesõnaga või kahe sõnaga...Rakvere bussile ma ei jõudnud ja kui ma täna rääkisin seda lugu teistele juhtkoerte kasutajatele, siis selgus tõsiasi, et nende koerad ka täna mingil põhjusel eksitasid neid ära, et täna on lihtsalt mingi imelik päev.
Igatahes homme teen uue katse ja üritan hommikusele kella 10:00 bussile pihta saada. Juhtkoerte kasutajate seltskonnas sai naerdud ja lõõbitud, et kui ma homme ka bussile pihta ei saa, siis ülehomsest Tartu Postimehest võime lugeda "Pime triivis prügikastis mööda Emajõge ja karjus koerale:"Otsi vasak lisajõgi!""

Mõtlesime, et mis võiks Janetile karistuseks olla. Ma siis pakkusin, et jätan Janeti üldse homme koju ja las jääb mind koju taga nutma ja igatsema...mille peale Mac ütles, et selle bussijuhi võiks ka koju luku taha jätta mind taga nutma ja igatsema, sest Temast kõik see jant alguse saigi. Küll on hea teiste peale süüd veeretada...
No mis ma ikka oskan lõpetuseks öelda...täna ei olnud lihtsalt juhtide päev: ei bussijuhtide, ega Juht Janeti. Lubage mul naerda...Juht Janet...

Olles saanud oma hämmingust üle hakkasin siis kodu poole vantsima ja igaksjuhuks lülitasin mobla GPSi ka sisse, et see taskus lobiseks ja jälgiks mu marsruuti, juhuks kui peaksin ära eksima, siis on ju äärmiselt hea jälgida, et kaugel olen ja kui palju on veel jäänud minna.
Hakkasin liikuma kesklinna suunas ja mingi aja pärast käskisin Janetil otsida esimese sebra vasakul, et saaksin teisele poole kõnniteele kõndima. Sebra leidsime kenasti üles, ma vähemalt arvan nii, sest oli madalam koht ja ega mul sel hetkel ei jäänud muud üle, kui sõna otseses mõttes juhtkoera pimesi usaldada. Peale sõidutee ületust keerasin paremale ja liikusin edasi, kui äkki kuulsin mobla GPSi ütlemas "400 meetri pärast Puusepa tänav" ja see uudis tegi mul meele rõõmsaks, sest teadsin, et Puusepa tänaval asub Maarjamõisa haigla ja teadsin ka seda, et peale haiglat pean raudteesilla alt läbi minema, veel natuke kõndima ja kunagi tuleb ka Kastani tänav. Liikusime reipal sammul edasi, Janet jäi seisma, andes märku, et nüüd on sõidutee ületus ja see oli siis väga paljude saartega sõidutee ületus, kuna olime sattunud Maarjamõisa haigla parklatsooni, või kuskile sinna.
Kõndisin mina rahulikult, kuulsin, et liiklusmüra on paremal, täpselt nii nagu see olema peabki, kui äkki vasakult vurises minust auto mööda ja sel hetkel taipasin, et ma kõnnin keset Riia tänavat, mööda mitmerealist sõiduteed (aga ma ei saa siiani aru, et mismoodi ma sõiduteele sain minna, kui ma viimase asjana astusin randist üles, mis tähistaks nagu seda, et astusin kõnniteele ju...müstika!). Igatahes sel hetkel kamandasin Janeti ruttu-ruttu tagasi vasakule kõnniteele ja kui see pingeline hetk oli möödas, siis kuulsin paremal pool sõiduteed linnaliini bussimootori mürisemist, kus ma siis eneseteadmata olin pakkunud eksklusiivset närvikõdi bussijuhile ja reisijatele "Põnevik maanteel: kas pime jääb ellu, saab vigaseks või surma" ja seda täiesti tasuta :)
Õnneks pääsesime eluga ja kui põnevik läbi sai, siis sõitis bussijuht koos reisijatega edasi (ma ei tea kas andsin ikka väärilise etteaste, aga siiralt loodan, et nad ei olnud pettunud). Lõpuks jõudsin ka raudteesilla alt läbi ja Janet tegi vasakule sisselõike ning näitas treppi üles, mis oli minu jaoks nii kahtlane, kuna see trepi osa polnud mul meeles ja siis edasine tee kulges mõtiskledes ja hirmu tundes, et millal ma kuskilt alla võiksin sadada ja milliseid luumurde, marrastusi ma sellisel juhul saaksin ja kui valus see võiks olla (mul nimelt peale trepist kukkumist ja jalaluu murdu on hästi suti trepifoobia kasvanud), aga kõik läks õnneks hästi...no mis Sa teed....auto alla mul ei õnnestunud jääda (järgmine kord proovin paremini) ja trepist alla ka ei kukkunud. Vaikselt hakkasin tundma väsimust ja ma ei tea, mida vaene Janet tundis, sest õues oli 26C kraadi sooja, õhk oli väga-väga umbne ja kuna ma arvestasin, et lähen koju kasutades eksklusiivset lühikest koduteed, et siis ma ei hakka Janetile pudeliga vett kaasa tarima...uh!
Vahepeal kontrollisin GPSi, mis koguaeg korrutas, et keera vasakule, aga mina ei tahtnud, sest tahtsin Kastani tänaval oma vasakpööret sooritada ja nii ma jonnisin GPSile vastu ja GPS omakorda korrutas pidevalt "marsruudi ümberarvestamine". Olin juba päris pikalt kõndinud, kui äkki tabas mu kõrv vasakult hääli, mis viitasid sellele, et noored mängivad korvpalli. Koheselt ma ei teinud sellest välja, kuid mõnedkümned meetrit hiljem seisatasin järsku ja jäin mõttesse, et kas see pole mitte see sama kool, mis asub Kastani tänava läheduses...kähku tirisin GPSi taskust välja, mis teatas monotoonsel ja karmil häälel, et ma pean 240 meetrit tagasi kõndima ja seda mäest üles. No tegelikult väike kallak, aga antud juhul olin ma nii väsinud, et see kallak tundus mulle Teffandi suusahüppe mäena. Ma olin enda peale püha viha täis ja kergelt muutusin pahuraks, sest riided olid palavusest niisked, parem käsi, mis vedas sülearvutit oli juba küünarnukist valus, vaese Janeti samm muutus aina töntsimaks ja ma suutsin ainult kodust mõelda.

Lõpuks jõudsin kauaoodatud Kastani tänavale ja see andis natuke reipust juurde, sest no kodu oli ju nii nii lähedal, või vähemalt nii ma arvasin...selle hetkeni, kuni ma tegin kõige lollima otsuse üldse ja võtsin taskust GPSi välja, et kuulda kuidas GPS teavitab mind vähenevatest meetritest, mis on koduni jäänud: 685 meetrit, 680 meetrit, 675 meetrit, 670 meetrit jne, kui äkki teatab see krdi GPS mulle "665 meetri meters, turn left, Tõnissoni" ning muudkui korrutas Tõnissoni ja turn left in 660 meters, turn left 655 meters...urrr! Eiii, ma polnud üldse kuri...ma olin maruvihane! :S
Ma ei saanud aru, et mis krdi Tõnissoni tänavast see GPS mulle jahub, sest liikudes väga sageli mööda Kastanit ja Kastani paralleeltänavaid, siis polnud keegi mulle varem nägijatest rääkinud ja veel vähem maininud mingisugusest Tõnissoni tänavast ja see pani mind kahtlema, et kas ma siis nüüd ikka olen õiges kohas. Kuna olin pikalt juba tegelenud mõttetööga ja teadupärast pingelised olukorrad väsitavad palju kiiremini, siis ei suutnud ma enam väga täpselt maamärke jälgida ja enne kui ma aru sain, et olin õiges kohas ikkagi olnud, keerasin ma liiga vara ära ja mul oli uus segadus kohe platsis...
Ma teadsin, et asun Kuperjanovis ja kõik oli nagu nii tuttav, kuid samas ka nii teistmoodi ning kui enda mõistuse kohaselt teadsin, et nüüd peab tulema pööre paremale, siis seda ei tulnud. GPS väitis, et 200 meetri pärast jõuaksin Vaksali tänavale, aga see ei sobinud mulle, sest see oleks tähendanud, et pean väikse lisaringi tegema ja nii ma putkisin sellele variandile vastu. Vapralt kõndisin siis mööda kõnniteed edasi, kui äkki keegi rõõmsalt ütleb:"Tsau kai!"
Mina loomulikult kohe pühkisin oma pahura näoilme ja tervitasin inimest rõõmsalt vastu. Miks ütlen inimest? No sellepärast, et ma ei suutnud koheselt häälele tähelepanu pöörata, kuna olin nii mõttes oma tänavate asjus, aga see inimene lisas:"Kristjan olen." (Kristjan on siis AHHAA Teaduskeskuse tööpäevilt nägijast töökaaslane, kes elab mulle väga lähedal)
Mina:"Kuhu siis lähed?"
Kristjan:"Kuule koju liigun ja mis ise?"
Mina naeratades:"Aaa, mina liigun ka koju...ma vähemalt arvan nii" ja siis nii muuseas möödaminnes,et varjata, et olen tegelikult ära eksinud ja et tegelikult mul pole väga õrna aimugi, et kuhu suunda Näituse tänav jääb, näitasin enesekindlalt käega selles suunas kuhu poole olin parasjagu liikumas ja uurisin:"Näituse tänav jääb ju sinna suunda, eks ole...mhm...onju!?!"
Kristjan:"Mmm...jaah...liigud otse ja siis keerad vasakule." "Hurrraa! Jess-jess-jess-jess!" kisendasin ma oma mõtteis suurest õnnejoovastusest.

Kuna paar minutit enne Kristjaniga kohtumist katkes minu kannatlikus ja vaprus, siis olin helistanud Joosepile ja ütlesin, et asun kuskil Kuperjanovis ja tulgu otsigu mind üles...

Kui olin saanud kinnituse, et olen õigel teel, siis ütlesin Kristjanile:"Aga olgu, ma liigun edasi, kuna olen natuke väsinud, sest tulin vales peatuses maha. Ahjaa, Joosep peaks ka kuskil siin rattaga liikuma, et kui näed Teda, siis ütle, et nägid mind."
Ma siis lippasin ruttu edasi ja nii kui keerasin vasakule nurga taha ära, siis helistasin kohe Joosepile, et öelda, et kui Ta peaks Kristjanit kohtama, et Ta Jumala eest siis ei lobiseks välja, et ma olen ära eksinud ja et Ta otsib mind. Kui Joosep telefoni vastu võttis, siis ütles mulle tsau ja samal ajal juba tervitas ka Kristjanit, kes siis teavitas, et just nägi mind, aga õnneks Joosep ei maininud, et ma ära eksisin, hihi.
Aga selline mu "pisike" seiklus oligi. Üldse polnud ju pikk kojuminek ja üldse polnud väsinud. Kodutee, mis pidi olema 10-15 minutiline, kujunes mul lõpuks 1,5 tunniseks retkeks.

PS. Kui uurisin Macilt, kes on Tartu spetsialist, et kus või mis tänav on Tõnissoni, siis ei osanud ka Tema mulle vastata, aga pärast Google mapsist uurides selgus, et Tõnissoni tänav asub Kuperjanovis...ehk et ühelpool Kuperjanovi ringteed on väga loogiline Kuperjanovi tänav, kuid ringteest teiselpool on ebaloogiline Tõnissoni tänav.

Ma aeg-ajalt käin ikka kodukandis Kilingi-Nõmmes ja alles hiljuti juhtus minuga järgmine lugu. Kuna ma elan Tartus Näituse tänaval, siis on äärmiselt mõistlik ja mugav paluda peatust pikamaaliini bussil teha Pauluses, sest sellisel juhul kõnniksin ma koju kiires tempos maksimaalselt 15 minutiga ja minu marsruut näeks sellisel juhul välja umbes selline: astun bussist välja, kõnnin mõned meetrid paremale, lasen Janetil otsida parema sebra, ületan sõidutee ja jätkan otsesuunda mööda Kastanit, kus peaksin ületama vist 3-4 tänavavahet ja voilaa, olengi Näituse tänaval, kust minu koduukseni on ikka maruvähe kõndida.
Aga, et kogu seiklusest anda täielik ülevaade, siis alustan ikka algusest...

Ma ei olnud varem katsetanud seda varianti, et oleksin palunud bussijuhil teha peatus Pauluses (kuigi ma ise just hetk tagasi eespool märkisin ära, et see on äärmiselt mõistlik). Seega võime öelda, et teoorias olin ma tugev, aga praktikas sakkisin täiega, aga üldiselt mind sellised ära eksimised ei heiduta, vaid pigem lähen uuesti proovima.
Astusin siis Kilingi-Nõmmes bussi peale ja küsisin endale 0-pileti ning ühtlasi uurisin viisakalt ja bussijuhile naeratades:"Kas Te Soinastes ka peatute?" (jep, ma ei kirjutanud praegu valesti...ma tõepoolest küsisin Soinastes peatust ja kes Tartut ehk nii palju ei tunne, siis võin paralleelse näitena tuua Tallinna...see siis oleks põhimõtteliselt sama hea, kui ma Tallinnas sooviksin sõita kuni Järvevana teeni, aga nii muuseas lähen hoopiski Pääskülas maha).
Bussijuht vastu:"Kui huvi on, siis ikka peatun."
Mina rõõmsalt vastates:"Jah, huvi on üle keskmise."
Bussijuht:"Siis teeme peatuse!"
Mina lisasin lõppu:"Aga vabandage, kas palun annaksite mulle märku, kui Soinaste peatus hakkab lähenema, sest ma ei pruugi alati õiget hetke ära tabada?!"
Bussijuhtmuretul häälel:"Jah, ärge muretsege. Ma aitan Teid!" ja reis võiski alata...

Bussireis sujus kenasti ja hakkasime Tartusse jõudma, buss sõitis ümber ringtee, siis veel natuke edasi ja siis paremale ning siis vasakule, tegi esimese peatuse, kus väljus üks inimene ja mina istun rahulikult oma kohal edasi, sest pöörangute järgi nagu ei ole minu peatus. Buss hakkas vaikselt edasi liikuma, kui üle vahekäigu uuris üks tütarlaps minult:"Kas Teie mitte ei soovinud Soinastes maha minna?"
Mina üllatunud häälel ja külme kergitades:"Kas see oli Soinaste?" Ise samal ajal mõeldes, et kas natuke nagu vara ei ole see minu kodulähedane peatus või nii ning tundsin natuke pettumust, et ei saanudki seda mõnusat lühikest marsruuti seekord katsetada, kui äkki tütarlaps hõikas bussijuhile:"Vabandage, Te pidite selle pimeda tüdruku Soinastes maha laskma..."
Bussijuht vajutas koheselt pidurit ja liikus minu poole. Sain aru, et nüüd on kohe bussist välja minemine ja haarasin ruttu Janeti rihma, oma koti ning bussijuht võttis mu sülearvuti ja nii ma kribinal-krabinal kolistasingi bussist välja (mida ei saa Janeti kohta öelda, sest Tema vaatas mind ja bussijuhti küll sellise näoga, et "mismõttes me praegu maha läheme?", aga kuna ma ikka väga tungivalt nõudsin, et tulgu istmete vahelt välja, siis valikut ei jäänud). Ma ise veel tänasin suurest rõõmust bussijuhti ja lisaks uurisin, et umbes mitu meetrit me bussipeatusest edasi sõitsime. Olles saanud oma küsimusele ammendava vastuse, siis bussijuht läks tagasi bussi, sulges bussiukse ja sõitis minema . Korraks vaibus liiklusmüra ja tekkis hetkeline vaikus ning momentaalselt sain aru, et midagi on väga valesti ja siin on helisid, mida siin olla ei tohiks...ning sekund hiljem ütlesin keset kõnniteed seistes imestunud ja hämmeldunud häälel:"Eiiiii olee võimalik! Ma olen Soinastes!!!" (no see oli siis see hiilgehetk, kui ma lõpuks taipasin ise ka, et ajasin meeltesegaduses peatusenimed segi....hurrraaaa!)
Jätkub...

Kuna eelmine esmaspäev sai Janeti 10-päevane antibiootikumi ravikuur läbi, siis oli taaskord vaja uus pissiproov kliinikusse toimetada ja nagu mul juba heaks tavaks on saanud, siis kontakteerusin seegi kord juhtkoeratreeneriga. Saime proovi kenasti kätte. Pingeid kruvimata võin kohe öelda, et Janeti analüüs oli korras, aga ega sellega pissiproovikäkerdused pole veel läbi, sest maikuu keskel tuleks uus kontrollanalüüs teha, veendumaks, et põiepõletik ilma antibiootikumiteta tagasi ei tuleks.

Läksime pärast treeneriga Verneri kohvikusse, kus ma sain nautida oma üht lemmik teed Morning Star ja juustugrouseaunti (jesver, no prantsuse keel pole kunagi mu tugevamaid külgi olnud, muig). Igati tore hommikupoolik oli…kui jutud said aetud, siis suundusime üle Toomemäe Näituse tänava poole ja juttu jätkus edasisekski. Treppidest alla tulles rääkisin mina treenerile, et kuidas mulle pole kunagi trepid meeldinud, mille peale treener teatas, et oleksin võinud öelda, siis oleksime läinud väikse ringiga, kust saaks ilma treppideta hakkama. Sel samal hetkel jäi Janet seisma ja näitas mulle ranti, mille peale ma ütlesin Janetile:“Hästi! Lähme üle.“ ja tegin pika sammu ette, et üle sõidutee astuda ning vastasin samal ajal treenerile:“Ei-ei, mulle meeldib ennast ületada ja oma hirmudele vastu seistaaaa…“ ja kukkusin trepist alla…

Mnjah, nüüd ma istun voodis ja parem jalg on kipsis ning ma olen väga kurb selle kipsi üle. Muidu poleks nagu hullu, viskan siin nalja ja imetlen oma elu esimest kipsi, aga see kips pööras kõik minu plaanid segi ja see ei meeldi mulle.

Ma nii väga lootsin, et tegu on ainult nihestusega või halvimal juhul verekogumiga kudedes, aga röntgen näitas selgelt, et luuots on katki ja nii ma oma elu esimese kipsi saingi.

Ahjaa, muide Tartu EMO on tõsiselt tasemel asutus ja kui terveks saan, siis viin neile sinna miskit head.

Sündmustejada parkla-EMO-parkla nägi välja umbes nii:

Joosep viis mu süles sisse, pani diivanile istuma ja mõni sekund hiljem tuli meesterahvas ja uuris mis juhtus. Joosep andis kiire ülevaate:“Pime tüdruk,liigub juhtkoeraga, kukkus Toomemäe treppidest alla ja jalg on tugevalt paistes.“

Kohe küsiti minu dokumenti ja paluti Joosepit pabereid täitma. Kui paberid said täidetud, siis toodi mulle ratastool, millega mind rallitati trauma 1 ukse taha, seal ootasin maksimaalselt 5-7 minutit, siis kutsuti sisse, uuriti, et mis juhtus, millal juhtus ja kas kaotasin ka teadvuse ning kui kergelt jalga katsus ja ma selle peale võpatasin, siis öeldi:“Siin tuleb röntgen teha.“, anti paberid ja kärutati röntgeni ukse taha. Seal ootasin ka mingi paar minutit, siis kutsuti sisse ja aidati lauale pikali. Pärast aitas röntgeni-tädi mind tagasi ratastooli ja Joosep kärutas mu tagasi trauma 1 ukse taha ning ootasime maksimaalselt 10-15 minutit.

Ukse taga oodates kuulasin teismeliste jutuajamist, kes olid väikse seltskonnaga samuti EMOsse sattunud, kuna ühele tüdrukule oli keegi jalaga virutanud ja nüüd jalg valutavat. Igatahes tegid nad seal rohkelt selfisid ja riputasid pildi kohe FB-sse. Tüdruk veel uuris sõbrannalt:“Kumb pilt panna? Kas see või see?!“ Ma oleks ikka mõlemad pannud, sest nii raske on ju otsustada ja valida see kõige ilusam pilt paistes jalast, siin ei tohi eksida…peab ikka selle kõige ilusama leidma, hihi. Tegelt tekkis mul seal neid noori kuulates ka kange tahtmine oma paistes jäsemest pilt teha, sest ega igapäev ei paisteta jalalaba 2-3 korda suuremaks. Siis üks kutt seltskonnast tegi tüdrukule ettepaneku:“Kuule paneme viieka vahele, et Sul pannakse jalg kipsi?!“ Jeeeiii…tüdruk ei olnud vist kihlveoga nõus ja siis too noormees otsis endale uue tegevuse ja helistas sõbrale ja ütles:“Ou kuula uudist, selline värk, et me oleme Elle-Riinuga EMOs. Jah, ah sai jalaga ja siis jalg valutab…“

Lõpuks kutsuti meid sisse, kus anti teada:“No siin on luu katki ja tuleb kipsituppa viia.“ Uuriti, et ega mul laiemaid pükse pole, sest teksased ei mahu kipsiga jalga. Õnneks olid mul autos kodupüksid kaasas ja Joosep läks neid tooma ja samal ajal juba kärutati mind kipsituppa, seal aitas meedik teksased ära võtta, aitas pikali ja hakkas mu jalga mõõtma. Mähkisid mulle kipsi kenasti ümber jala ja panid mulle püksid tagasi jalga, andsid juhtnöörid kätte, et kuidas kipsi hoida (nt. 24h ei tohi kipsile toetuda) ja soovisid kõike head ja rallisime Joosepiga registratuuri, maksime visiiditasu 5€ ja voilaa. Põhimõtteliselt ei midagi keerulist, kui kellegil veel on kipsisoovi, muig.

Kirjeldasin Macile ka Tartu EMOt ja vestlus oli järgmine:

Mina:<“Kas oled käinud Tartu EMOs?“

Mac:“Ei ole.“

Mina:“Tõsiselt hea tase. Ma olen käinud Tallinnas ja Pärnus, aga sellist taset pole kuskil olnud. Tartu on ikka ülikõva. Soovitan soojalt.“

Mac:“Hahaha.“

Täna rääkisin veel Maciga ja kutsusin Teda külla, sest nädalalõpus on Joosepi sünnipäev. Lisaks mainisin, et plaanin hakata koristama ja proovin ronida oma kipsiga üles, et riiulitelt tolmu võtta, mille peale Mac kahtlaselt vaikseks jäi, aga siis tegi ettepaneku reedel ühtlasi mu peied ka ära pidada…

Ma ei saa aru…Mac on koguaeg nii negatiivne ja pessimistlik.

PS.Loodetavasti saan oma kipsist pildi ka üles riputada, aga seda siis nädalavahetusel.

PS2. Mac kinkis mulle ja Joosepile külmkapimagneteid. Tegelt pidi see olema üks osa meie pulmakingitusest, aga kuna pulmad lükkuvad koguaeg edasi (Mac ootab meie pulmi sama pinksalt, kui ma ise). Ta loodab nimelt pulma saada, hihi. Tegelt on Mac väga armas ja hõikas POST Crossingus välja, et sõpradel pulmad tulemas ja kuna pruut (see tähendab mina) kogub külmkapimagneteid, et siis oleks lahe, kui nad saadaksid Talle neid. Igatahes sain ma juurde kuus tuliuut magnetit otse Singapurist,Kanadast, Poolast, Ukrainast ja kuskilt oli veel...ja kui nädalavahetusel läheb piltide lisamiseks, siis lisan äkki siia ka pildi oma külmikuuksest, mis näeb juba väga lahe välja.

Lisaks sain Ereti toodud magneti, mille tõi mulle Rootsist. See on nii äge lammas, kes natuke näeb katsudes välja nagu tutimütsi tutt, millele nägu külge kleebitud, aga tegelt visuaalselt näeb maru numpsik välja.

PS3. Marikal on tore laps...nimelt rääkisime hommikul telefoni teel juttu, kui äkki väike Leo hüüatab:"Emmeee, Sul on suur pea, aga väike ajuuu." ja lõpetuseks ütlen vana hea tuntud ütluse "Lapsesuu ei valeta.

Natuke rohkem kui nädalapäevi tagasi, käisin ma Pärnu Pimedate Ühingu seltskonnaga Tallinnas, Lennusadamas, vaatamas näitust "Titanicu lood". No suurt midagi ma ei näinud, sest olen endiselt pime. Kuna ma olen üldiselt jube lobamokk ja võin väga palju korraga rääkida, siis seekord katsun häästi lühikese kokkuvõtte teha ja seda just oma nägemise seisukohast, et mismoodi see näitus mulle, kui pimedale, kätte tuli.
Hommikul kogunesid kõik ekskursiooni huvilised Pärnu hotelli juurde, sest tellitud buss pidi väljuma 08:45, mina jõudsin linna juba kell 07:40 kuna tulin Kilingi-Nõmmest ja järgmise bussiga oleksin 10 minutit hiljaks jäänud. Aga igatahes, kui seltskond oli koos, siis alustatigi rõõmsalt sõitu Tallinna poole. Bussisõit oli nagu bussisõit ikka, kes lobises oma pinginaabriga, kes viskas mõne nalja ja kes magas rahulikult oma und...mnjah, see viimane olin mina, hihi. No aga tõesti ärkasin kell viis hommikul ja ma olin natukene väsinud.
Meie ekskursioon pidi algama kell 11 ja rõhutati, et hiljaks ei tohi jääda ning kes hiljaks jääb, see ilma jääb, ehk et võetakse kohe uus grupp asemele, sest soovijaid on nii palju. Meil õnneks sellega probleemi polnud, sest jõudsime tubli pool tundi varem ja nii oligi aega kõigil garderoobi oma üleriided riputada ja vajadusel ka WC-d külastada. Esialgu arvasin, et ma parema meelega ei sooviks oma jopet garderoobi jätta, mis on valveta ja ilma numbrisüsteemita, aga peale WC-s käimist mõtlesin ümber, sest tundsin, et vaikselt hakkan üles sulama ja kuna Marika viis enne oma jope garderoobi, siis otsustasin, et hea külll, ma viin ka siis...
Vahemärkusena ütlen, et liikusime ringi nii, et Janet juhtis mind ja Marika hoidis minu käevangust kinni, ehk et meil oli igati suurepärane koostöötrio!
Janet viis meid garderoobi, Marika pani jope ära, siis kobistasime WC-sse ja eriti armas oli see, et Janetil oli esimesest Lennusadama külastusest meeles, et kus asub naistetualett ning nagu eespool kirjutasin, siis peale WC külastust tekkis ka minul soov jope nagisse riputada ning Janet viis siis täpselt samasse kohta meid, kus rippus Marika jope. Ta on lihtsalt nii armas ja nii suur abiline- minu Popsik! :)
Lõpuks oli siis aeg siseneda näitusealale: "Tere! Mina olen Teie giid ja enne, kui alustame, siis jagan igale ühele kätte Tema pardakaardi."
Keegi grupist küsib:"Mis selle pardakaardiga teha tuleb?"
Giid vastab:"Hetkel ei tee Te sellega midagi, aga hiljem, näituse lõpus, saate kontrollida, et kes Teie olite sel laevareisil."
Enne kui liikuma hakkasime ütles meie grupijuht, et kuna oleme vaegnägijad, siis oleks äärmiselt vajalik, et meid hääleliselt juhendataks, et kuhu liikuma peame, giid võtis info teatavaks ja alustasime. Giid liikus ees ja meie liikusime järgi nagu korralikud hanepojad ning peagi jõudsime mingisugusesse ruumi ja seal pidavat olema Titanicu makett, mida ei saa katsuda ja insenerijoonised, mida ei näinud. Samaaegselt rääkis giid müütidest, et milliseid müüte Titanicu kohta liigub ja millest võisid need müüdid alguse saada. Liikusime edasi ja enne kui järgmisesse ruumi läksime jäid tee kõrvale paar kohvrit, mis on ookeani põhjast üles toodud ja neid sai katsuda...no nii palju, kui oli võimalik, sest tahtjaid oli palju ja ka neid kes nägid, sest ega oma silmi ei usu ja käega katsudes saab ikka selle õige tunnetuse kätte.
Järgmine ruum või ala oli kujutatud laevakoridorina, kus olid kajutid ja ega ma midagi muud teada ei saanud seal, kui seda, et kajutiuksed olid üks ühele järgi tehtud, katsuda sain kajutilinki ja uksenumbrit ning seda tänu Marikale, kellel on nägemisjääk ja oskas suunata mu käe õigesse kohta, giid rääkis omaltpoolt, et laevafirma omaniku naisel, kes samuti reisis Titanicul, et Tal oli kaasas neli konteineri täit kingi, mitu tuhat kasukat ja kleidid...uskumatu!
Edasi liikusime jälle mingisse ruumi ja seal rääkis giid jälle müütidest ning suht kähku liikusime sealt edasi ja seal ruumis oli see kurikuulus majesteetlik trepp, mis jäigi mul katsumata ja astumata, sest keegi ei öelnud mulle, et seal on see trepp...
Järgmises ruumis oli voodi, mis oli samuti üks ühele järgi tehtud, aga sellele oli kett ette tõmmatud, et inimesed vaest voodit hõredaks ei silitaks, aga kuna seltskonnas oli täispime ehk mina, siis giid võttis keti korraks eest ära ja kui arvate, et sain rahulikult voodit katsuda, siis eksite, sest kogu rühm, kes minu kõrval näevad ikka väga hästi ja liiguvad ilma valge kepita, tegid tormijooksu, aga siinkohal rakendasime Marikaga ühte tarka mõttetera ja selleks oli:"Tark ei torma!" Saime siis voodit katsuda, või peaks ütlema, et voodinurgakest sai katsuda. ...ühesõnaga pilti ma sellest voodist ei saanud, et kui suur, lai või kõrge see oli...
Järgmiseks teatas giid, et lähme katsume nüüd jäämäge ja ma siis mõtlesin, et olen maru vaimukas ning küsisin:"Kas originaali?" Giid ei kuulnud mu küsimust, aga selle eest kuulis seda Marika ja saime vähemalt kahekesi naerda...hea et endalgi naljakas oli...
Lähenesime jäämäele ja see oli üks vägevaimaid asju seal näitusel, sest tegu oli kunstjääga, ehk et kui panid käe pihta tundsid tõelist jää jäisust ja külmust ning seda kuidas see jääkamakas Sinu sõrmeotste all sulab.
Ja edasi liikusime järgmisesse ruumi, kus giid ütles järgmised sõnad:"Nii ja kohe ongi meie näitusetuur läbi, et veel on jäänud kontrollida, et kes mis klassis reisis ja kas pääsesite eluga."
Ma olin segaduses, sest kus olid need 200 eset, mis oli ookeanipõhjast üles toodud, ma ei tulnud siia katsuma ainult kahte kohvrit, ma ei tulnud siia selleks, et taluda oma ühinguliikmete poolt nügimist ja jääda tormijooksus viimaseks, ma küsin kus on need 200 eset, mille kohta ma lootsin kuulda huvitavaid kirjeldusi ja lugusid. Kus oli tšello, mille keele külge oli muusik teatavasti kinnitanud oma abielusõrmuse ja pillile graveerinud oma naisele viimased sõnad?
Ma saan aru, et esemed olid klaasvitriini taga, aga miks mitte keegi ei maininud poole sõnagagi, et oleme nüüd siin ruumis, kus on need ja need esemed. Lisaks giid alguses mainis, et neil on isegi punkkirjas märgistused, aga ma ei leidnud ühtegi, sest ma ei saanud mitte midagi katsuda...
Kuuldavasti läheb Põhja-Eesti Pimedate Ühing samuti näitusele ja loodetavasti läheb Teil paremini ja tänu meie vigadele oskate ehk ise rohkem küsida ja tähelepanu juhtida!
Hea uudis oli see, et reisisin I-klassis, olin jõukas ärimees ja pääsesin eluga. Marika reisis III-klassis, immigrandina ja kahjuks ei pääsenud eluga ning see oli nii naljakas, sest Marika nii väga lootis, et midagi head peab ka Tema pardakaardil olema. Ta uuris, et kas oli vähemalt naine? Ei! See vastus ilmselgelt ei meeldinud Marikale ja siis turgatas Talle pähe küsimus:"Aga kas ma olin vähemalt noor mees?" Mnjah, sellega läks õnneks, päeva parim uudis oli Marikale, et Te surite noorelt. Jess, milline õnn!.
Janet oli sel päeval see suur rõõmuvalmistaja, sest oli nii tubli, aga Titanic on pettumus ja hetkel plaanime sõpradega uuesti minna ning ilma giidita, äkki siis saan natuke rohkem katsuda ja kirjeldust.
Lisaks käisime ka Maarjamäe lossis, Eesti Ajaloo Muuseumis, kaemas näitust "Meie elamise olu ja lugu" ja siin soovin ainult juhtida tähelepanu valge kepiga liikujatele. Nimelt näituse alal ripub paaris kohas klaaskastid, mis on kettidega lae alla kinnitatud, aga katsudes kepiga põrandat, ei ole seal mitte ainsatki vihjet selle kohta, et Teie näo ees on see klaaskast koos oma teravate nurkadega. Olge ettevaatlikud!
PS. No näete, saingi väga lühida postitusega hakkama, kõigest üle 7000 tähemärgi, muig.

Palun vabandust. Olen lubamatult kaua vaikinud. Lausa nii kaua, et nii mõnigi sõber jõudis juba hakata uurima, kas olen blogimise lõpetanud või millal oleks lootust uut postitust lugeda. Ning on ka neid olnud, kes on väga konkreetselt öelnud „kuule, Kai, mine ja blogi midagi“.
Kusjuures, see viimane toimib minu puhul vist kõige paremini, kuna küsimustele nagu miks, millal või kas, ei ole ma väga hea vastaja kui see puudutab blogimist. Aga kinnitage turvavööd, sest siit tuleb järjekordne mammutpostitus (loe: väikene ülevaade) nelja, ee, heakene küll, viie nädala kohta, mil ma sõnakestki ei poetanud.

1. 23. septembril oli mu sünnipäev, wii. Olen väga rõõmus ning siiralt tänulik kõigile, kes mind sel tähtsal päeval meeles pidasid ja õnne-jaksu-tervist soovisid. Aitäh!

2. 4.-6. oktoobril väisasime Janetiga rahvusvahelist juhtkoerte maavõistlust. Tänavune võistlus toimus Lätis. Tulime VI kohale ja noh, mis ma oskan kosta?! Pean peeglisse vaatama, silmad häbist maha langetama ja ütlema, et ma olen üks paras käkerdis!
Käkerdis olen ma nimelt sellepärast, et Janet tegi suurepärase võistluse, aga mul oli koera usaldamisega probleeme ja ma vist unustasin ära, kes meist pime on ning tahtsin hirmsasti ise koera juhtida-korrigeerida-parandada. Ilma minu käkerdamisteta oleksime ilmselt esikolmikusse jõudnud.
Ja noh, kasuks ei tulnud ka mu outfit. Ma ei tea, kus mu mõistus oli, aga ma leidsin, et võistlusrajale on hästi mõistlik minna kleidi, mantli ja kontsakingadega. See ei vaja vist rohkemat kommenteerimist. Ma omast arust läksin vist Broadway catwalkile. Aga eks feilimised ongi elus selleks, et õppida ja areneda. Eks püüan järgmine kord paremini. Natuke lohutab see, et see oli ikkagist meie kõige esimene võistlus.

Lisaks oli reis sellepärast ka veel „huvitav“, et kui õhtul hotellituppa jõudsime, siis avastasin õudusega, et mul pole insuliini.
Ma nimelt enne Lätti sõitmist käisin spetsiaalselt apteegist läbi, et osta insuliini, aga apteegileti taga seistes avastasin, et mu pangakaart on kadunud. Olin sellest nii kohutavalt häiritud, et unustasin insuliini ja reisi sootuks ära. Suutsin ainult sellest mõelda, et kuhu ma oma kaardi olen pistnud ja nii ma kõige tähtsama diabeetiku ravimita reisile sõitsingi. Aga õnneks elukaaslane sai Pärnus bussijuhiga kaubale ja Riia buss võttis pakikese kaasa ning elupäästev ravim toimetati õigeaegselt minuni. Sellistel hetkedel mõistad kui abivalmid ja toredad on inimesed.

3. 17. oktoobril kolisime elukaaslasega Tartusse, Toomemäe kanti. See viimane on minu kui pimeda jaoks kõige suurem ja drastilisem muutus elus, sest tuttav turvaline Pärnu linn, millest mul oli päris hea linnakaart peas kokku pandud, jäi minust kaugele maha. Nüüd pidin harjuma ja õppima uue keskkonnaga.
Ma olen üldiselt uute olukordadega päris hea harjuja, kui mulle luuakse selleks vastavad tingimused või kui ma ise saan neid tingimusi luua. Hetke seis peale kahte nädalat on selline, et oskan praegusest kodust minna bussipeatusesse ja sealt sõita kesklinna ning kesklinnast jalutada tipa-tapa Tartu bussijaama ning vajadusel kesklinnas ümberistuda teise bussi peale. Ehk et otsida üleval Riiamäel asetsev bussipeatus üles.

Oskan Toomemäele minna, ent tagasi vist ei oska tulla. Ma pole seda veel üksi katsetanud, sest Janet on super tööstreikija, kui vihma sajab ja no ütleme nii, et viimasel ajal sajab siin päris palju. Kiku küll rääkis, et Tartus on alati ilus ilm ja et kui kolid siia, siis Tartu tervitab alati ilusa ilmaga. Ehk et ma lootsin päikest, lilli,liblikaid ja linnulaulu, aga oh well, see on vist hetkel vale aastaaeg.
Eniveis, siis oskan veel minna peaaegu Kassikaussi. Selle tee õpetas mulle selgeks üle tee elav teine juhtkoerakasutaja Gerli. Pargi lõppsihtmärgiks on pargipink, aga mina eile avastasin, et tegu pole teps mitte pingiga, vaid hoopiski kiigega. Ma pidin end kaamliks ehmatama, kui päris esimest korda proovisin selle peale istuda ja see nn pink minu tundmuse järgi peaaegu et ümber kukkuma pidi. Kargasin nagu tulesäde sellelt püsti ja tutvusin ettevaatlikult olukorraga ning siis taipasin, et see on üks eriti kift kiik. Tagasiteel koju mõtlesin, et huvitav kas see teine pime ka teab, et tegu on kiigega, mitte pingiga…

Veel oskan jalgsi kesklinna minna, aga seda puhtalt teoorias. Aga ma olen üpris kindel, et jõuaksin õigesse kohta välja, sest mul on omad kindlad maamärgid juba väljakujunenud, nagu näiteks liiklusmüra. Pean jõudma lihtsalt Riia tänavale ja ma tean kuhu poole see jääb ning sellest juba piisab.
Ühesõnaga, minu puhul piisab kõrvakuulmisest, maamärkidest ja aktiivsest praktiseerimisest.

4. Tartu linna bussipeatustesse on hakatud paigaldama kõnelevaid teavitustabloosid, mis räägivad nägemispuudega inimesele vajaliku info saabuvate busside kohta. Et mis kell saabub, millal väljub ja mis liiniga on tegu.
Seisad rahulikult peatuses ja siis kuuled, kuidas üks bassihäälne onu ütleb "2 minuti pärast tuleb buss number 20, 15 minuti pärast tuleb buss number 5" ja juurde räägib ka selle, et mis marsruudil sõidab.Igati innovaatiline ja tore abivahend! Kui saan nende vahvate aparaatidega natuke rohkem sinasõbraks ja kogemusi juurde, siis kindlasti kirjutan siia ka pikemalt, et mis ja kuidas.

Aga tõmbangi nüüd selleks korraks otsad kokku. Oma tänase blogipostituse lõpuks tahan öelda, et olen endiselt elus ja pole kuhugi kadunud. Ciao!

Palun vabandust. Olen lubamatult kaua vaikinud. Lausa nii kaua, et nii mõnigi sõber jõudis juba hakata uurima, kas olen blogimise lõpetanud või millal oleks lootust uut postitust lugeda. Ning on ka neid olnud, kes on väga konkreetselt öelnud „kuule, Kai, mine ja blogi midagi“.
Kusjuures, see viimane toimib minu puhul vist kõige paremini, kuna küsimustele nagu miks, millal või kas, ei ole ma väga hea vastaja kui see puudutab blogimist. Aga kinnitage turvavööd, sest siit tuleb järjekordne mammutpostitus (loe: väikene ülevaade) nelja, ee, heakene küll, viie nädala kohta, mil ma sõnakestki ei poetanud.

1. 23. septembril oli mu sünnipäev, wii. Olen väga rõõmus ning siiralt tänulik kõigile, kes mind sel tähtsal päeval meeles pidasid ja õnne-jaksu-tervist soovisid. Aitäh!

2. 4.-6. oktoobril väisasime Janetiga rahvusvahelist juhtkoerte maavõistlust. Tänavune võistlus toimus Lätis. Tulime VI kohale ja noh, mis ma oskan kosta?! Pean peeglisse vaatama, silmad häbist maha langetama ja ütlema, et ma olen üks paras käkerdis!
Käkerdis olen ma nimelt sellepärast, et Janet tegi suurepärase võistluse, aga mul oli koera usaldamisega probleeme ja ma vist unustasin ära, kes meist pime on ning tahtsin hirmsasti ise koera juhtida-korrigeerida-parandada. Ilma minu käkerdamisteta oleksime ilmselt esikolmikusse jõudnud.
Ja noh, kasuks ei tulnud ka mu outfit. Ma ei tea, kus mu mõistus oli, aga ma leidsin, et võistlusrajale on hästi mõistlik minna kleidi, mantli ja kontsakingadega. See ei vaja vist rohkemat kommenteerimist. Ma omast arust läksin vist Broadway catwalkile. Aga eks feilimised ongi elus selleks, et õppida ja areneda. Eks püüan järgmine kord paremini. Natuke lohutab see, et see oli ikkagist meie kõige esimene võistlus.

Lisaks oli reis sellepärast ka veel „huvitav“, et kui õhtul hotellituppa jõudsime, siis avastasin õudusega, et mul pole insuliini.
Ma nimelt enne Lätti sõitmist käisin spetsiaalselt apteegist läbi, et osta insuliini, aga apteegileti taga seistes avastasin, et mu pangakaart on kadunud. Olin sellest nii kohutavalt häiritud, et unustasin insuliini ja reisi sootuks ära. Suutsin ainult sellest mõelda, et kuhu ma oma kaardi olen pistnud ja nii ma kõige tähtsama diabeetiku ravimita reisile sõitsingi. Aga õnneks elukaaslane sai Pärnus bussijuhiga kaubale ja Riia buss võttis pakikese kaasa ning elupäästev ravim toimetati õigeaegselt minuni. Sellistel hetkedel mõistad kui abivalmid ja toredad on inimesed.

3. 17. oktoobril kolisime elukaaslasega Tartusse, Toomemäe kanti. See viimane on minu kui pimeda jaoks kõige suurem ja drastilisem muutus elus, sest tuttav turvaline Pärnu linn, millest mul oli päris hea linnakaart peas kokku pandud, jäi minust kaugele maha. Nüüd pidin harjuma ja õppima uue keskkonnaga.
Ma olen üldiselt uute olukordadega päris hea harjuja, kui mulle luuakse selleks vastavad tingimused või kui ma ise saan neid tingimusi luua. Hetke seis peale kahte nädalat on selline, et oskan praegusest kodust minna bussipeatusesse ja sealt sõita kesklinna ning kesklinnast jalutada tipa-tapa Tartu bussijaama ning vajadusel kesklinnas ümberistuda teise bussi peale. Ehk et otsida üleval Riiamäel asetsev bussipeatus üles.

Oskan Toomemäele minna, ent tagasi vist ei oska tulla. Ma pole seda veel üksi katsetanud, sest Janet on super tööstreikija, kui vihma sajab ja no ütleme nii, et viimasel ajal sajab siin päris palju. Kiku küll rääkis, et Tartus on alati ilus ilm ja et kui kolid siia, siis Tartu tervitab alati ilusa ilmaga. Ehk et ma lootsin päikest, lilli,liblikaid ja linnulaulu, aga oh well, see on vist hetkel vale aastaaeg.
Eniveis, siis oskan veel minna peaaegu Kassikaussi. Selle tee õpetas mulle selgeks üle tee elav teine juhtkoerakasutaja Gerli. Pargi lõppsihtmärgiks on pargipink, aga mina eile avastasin, et tegu pole teps mitte pingiga, vaid hoopiski kiigega. Ma pidin end kaamliks ehmatama, kui päris esimest korda proovisin selle peale istuda ja see nn pink minu tundmuse järgi peaaegu et ümber kukkuma pidi. Kargasin nagu tulesäde sellelt püsti ja tutvusin ettevaatlikult olukorraga ning siis taipasin, et see on üks eriti kift kiik. Tagasiteel koju mõtlesin, et huvitav kas see teine pime ka teab, et tegu on kiigega, mitte pingiga…

Veel oskan jalgsi kesklinna minna, aga seda puhtalt teoorias. Aga ma olen üpris kindel, et jõuaksin õigesse kohta välja, sest mul on omad kindlad maamärgid juba välja kujunenud, nagu näiteks liiklusmüra. Pean jõudma lihtsalt Riia tänavale ja ma tean kuhu poole see jääb ning sellest juba piisab.
Ühesõnaga, minu puhul piisab kõrvakuulmisest, maamärkidest ja aktiivsest praktiseerimisest.

4. Tartu linna bussipeatustesse on hakatud paigaldama kõnelevaid teavitustabloosid, mis räägivad nägemispuudega inimesele vajaliku info saabuvate busside kohta. Et mis kell saabub, millal väljub ja mis liiniga on tegu.
Seisad rahulikult peatuses ja siis kuuled, kuidas üks bassihäälne onu ütleb "2 minuti pärast tuleb buss number 20, 15 minuti pärast tuleb buss number 5" ja juurde räägib ka selle, et mis marsruudil sõidab.Igati innovaatiline ja tore abivahend! Kui saan nende vahvate aparaatidega natuke rohkem sinasõbraks ja kogemusi juurde, siis kindlasti kirjutan siia ka pikemalt, et mis ja kuidas.

Aga tõmbangi nüüd selleks korraks otsad kokku. Oma tänase blogipostituse lõpuks tahan öelda, et olen endiselt elus ja pole kuhugi kadunud. Ciao!

Tellimine: Postitused ( Atom )

featured Slider

Lugu sellest, kuidas ma keset ööd ära eksisin ja kodu otsisin koos kahe pontu ja ilma telefonita

Jonnakas juhtkoer

Eesti esimene juhtkoer, kes külastas Escape Tartut

Kompostiäraveoteenus

Mul on pimedana veel arenguruumi vol. 2

Uus amet- uksenumbri poleerija

Kui Tartusse tulete, siis soovitan täiega Cafe Truffet

Seiklusi täis päev

Me saime kahepeale hakkama!

Linnuke kirjas ja nüüd võib jälle 15- aastat rahulikumalt võtta

Arvake ära, kes ei ole Rakveres

Miks minna otse, kui saab minna ringiga...väga suure ringiga vol. 2

Miks minna otse, kui saab minna ringiga...väga suure ringiga vol. 1

Kipsi tipsi

Muuseumipäev

Endiselt elus

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin

featured Slider

Kes siin kirjutab?

Kutsu mind kõnelema

Kirjeldustõlge

Koostöö

Facebook Like Box

Otsi blogist

Vanad postitused

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin