Täna ärkasin ma enne koitu ja kukke ja seda täiesti vabatahtlikult. Ilma jorisemata ja ohkimata, et küll on raske ja blaablaablaa. Üritasin siis vaikselt toimetama hakata. Keetsin endale teekest, lisasin kaneeliga mett ja jõhvikaid ja otsustasin, et seni kuni Joosep magab nagu Okasroosike oma uuel Napsie padjal magusat und, kirjutan mina postituse tarbeks sissejuhatava teksti valmis.

Nimelt. eelmisel nädalal saatis Napsie meile uue teki ja padjad ja andis pikaks Musta Reede nädalavahetuseks minu jälgijatele ka sooduskoodi. Postitust minult eraldi ei tellitud. Anti suht vabad käed, aga kuna Joosep on mingi hullem kaelahaige. Mingisugune anatoomiline eripära. Harilik liigsirgkaelaline ja nõgusseljaline, siis pole harvad need korrad, kus ärkab meeletu kaela- ja peavaluga. Nii avaldas Joosep ise soovi testida ja arvustada Napsie patja ja kes olen mina selline, kes saaks inimest keelata patja hindamast... :D

Mina omalt poolt lisaksin nii palju, et kui mu pea esimest korda Napsie patja puutus, siis ütlesin, et oo, kui mõnuuus, AGA... kuna ma olen teadatuntud miniinimene, siis minu jaoks on Napsie padi magamiseks liiga kõrge. Seega pikaks ööuneks ma Napsiet ei kasuta, aga niisama lebotamiseks ja diivanil pisikeseks tukastuseks kasutan meeleldi. Ma muidugi ei välista seda varianti, et kuna meie madratsi vedrud on to the max läbi ja selle tulemusel on madratsi pind... omapärane, siis ma ei välista, et kogu süü lasub siiski ära hooratud madratsil.

* Noh, see sai nüüd küll maailma lüheim sissejuhatus :D

Joosep:
Nagu Kai mõni päev tagasi oma Instagramis mainis, siis meie ukse taha saabus kuller, kes andis üle paki, mille sees oli kaks patja ja tekk. Tekki me hetkel ei katsetanud, kuid justnimelt padja katsetamine oli minu jaoks ülioluline. Asi nimelt selles, et kannatan kroonilise kaelavalu käes ja erinevate patjade katsetamine pole minu jaoks midagi väga uut. Mul olid mõningased ootused, siiski ei lootnud ma imeravi oma kaelahädadele. Esimene uni Napsie memory-vahuga padjal polnud kuigi pikk ja selle põhjal oleks olnud raske tagasisidet anda. Nüüdseks olen selle padja peal maganud kaks täispikka ööd ja on mõningaseid mõtteid.

Oluline omadus on valikuvõimalus: kas toetada oma pea pehmemale või jäigemale poolele, proovisin mõlemat pidi. Kahe öö põhjal on selget erinevust raske välja tuua, aga voodis lugemiseks eelistan pehmemat poolt, siis võtab padi mu pea justkui rohkem "kaissu".
Teisena on väga oluline padja kõrgus. Mehed on teadupärast laiemate õlgadega, mis tähendab, et külili magamiseks on oluline kõrgem padi, mida minu katsetatav Napsie padi ka on. See on abiks küllili magamisel sirge kaelajoone hoidmiseks. Nüüd kõige olulisem: kaelavalud ei ole küll üle läinud, aga tunnen, et asi on märgatavalt leebem. Napsie padjast võib tõepoolest saada mõningast leevendust kroonilisele kaelavalule. Hinnanguks võiks anda tubli kaheksa punkti ja soovituse oma vanad nässerdunud padjad välja vahetada, sest suvalise lääpas padjaga on erinevus ilmselge.

"BLACKFRIDAY" koodiga saab 60% allahindlust kõikidelt Napsie tekkidelt ja patjadelt. Nii et kellel vaja uusi tekke ja patju või vanad vajavad vahetamist, siis kasutage seda ülimagusat soodustust 21-25. 11!

Muuseas, kuna 60% soodustus kehtib praegu ainult tekkidele ja patjadele, siis teadke, et Napsie lehel on ka mingi õnneratas, kust saab endale soodukat välja keerutada ja nii sõbramehe poolest, siseinfona, võin öelda, et 31 ja 35%lised madratsisoodustused on veel välja keerutamata. Minge proovige, äkki joppab.

* Postitusele andis hoogu Napsie.ee

Viimasel ajal kipub mul öö ja päev vahetusse minema. Seda sel lihtsal põhjusel, et tervis on kuidagi kehvake ja siis peale mõnetunnist toimetamist tunnen, et jaks on otsas ja nüüd võiks natuke tukastada. Rõhk sõnal "natuke", sest siit kogu asialles algab. Minu tunniajalisest uinakust saab lõpuks kolmetunnine uinak, siis ärkan korraks üles, tunnen jätkuvat jõuetust ja unisust ja otsustan veel pool tunnikest uneleda. Kuigi tean juba eos, et see plaan on hukule määratud, sest ma võin sedasi ülejäänud üheksa tundi ära tiksuda. Loomulikult annan ma kuskil viiendal tunnil alla ja luban endal täies südamerahus ööunne vajuda. See tähendab siis, et varajastel hommikutundidel on mul uni nagu peoga pühitud ja tunnen jaksu end isegi liigutada, aga veits imelik on hommikul kell neli hakata tolmuimejaga vuristama, nõusid pesema ja kappidelt tolmu pühkima. Nii ma siis pikutan kannatlikult voodis edasi ja kuulan kuidas Joosep magusalt nohiseb.

Ma ei oska öelda, kas need kaks on kuidagi omavahel seotud, aga eilse hommiku seisuga paistetasid tagatipuks kergelt mu silmad ja sõrmed ka üles. Kui ma alguses mõtlesin, et lasen end alles veebruari alguseks haiglasse sisse kirjutada, siis nüüdseks olen otsustanud, et kui 12. jaanuaril endokrinoloog helistab, siis ütlen, et pangu mind kohe haiglasse ehk alates 16. jaanuarist. Tegelikult, kui üdini aus olla, siis see oli rohkem Joosepi palve, et ma leiaksin oma plaanidesse selle vaba augu, et natuke rohkem oma tervisele keskenduda.

See neljapäev peakski arst helistama ja rääkima minu analüüsivastustest, aga kuna ma detsembri lõpus sain ainult vereanalüüsi antud, siis otsisin siiani kogu aeg võimalust see uriiniproov ka ära viia. Eile võtsin siis lõpuks asja käsile. Kookisin öökapisahtlist oma kaks totsikut välja, mis mulle haiglast kaasa anti ja suundusin protseduuritama. Ma usun, et iga naine teab, kui keeruline on nendesse totsikutesse pissida, kui pole antud millega sihtida. Ma peaaegu alati mõtlen, et miks ei võiks uriiniproovi andmise komplekti kuuluda ühekordne lehter või miskit. Märksa mugavam ja lihtsam oleks ju. Aga kujutage nüüd ette, kui peaksite sinna tibatillukese kaelusega topsi veel pimesi kusema ja mitte niisama lihtsalt topsi soristama, vaid jälgima, et sinna topsikusse midagi ka sisse jõuaks, mitte ei niriseks kogu see väärtuslik kollane vedelik lahinal otse vetsupotti. See on juba kõrgem pilotaaž. Eriti, kui arvestame, et minult on tõsimeeli küsitud, et mismoodi ma pimedana tualetti kasutan - pime ei näe ju kus pott asetseb, rääkimata siis veel mingisugusest tillukesest totsikust. Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga hakkama ma sain.

Pistsin siis raske vaevaga kogutud ja purki villitud  uriinitopsikesed kilekotti, need omakorda seljakotikesse ja asusime Janetiga rõõmsalt perearstikeskuse poole teele. Ma pole vist mitte kunagi varem nii viksilt ja viisakalt jalutanud ja oma liigutusi jälginud. Kartsin, et kui peaksin natukenegi ettepoole kummarduma,siis niriseb kogu   see kupatus mulle krae vahele  ja sestap tegin kõik sellised kummardust nõudvad liigutused püstloodis ja kükitades ära. Janet oli ka oma kõrguste tasemel. Ma ei usu, et teadvustas veetava kraami ohtlikust ja lekkevõimalusi, aga kahtlustan, et miskit luges minu kehakeelest siiski välja.

Kogu päevake oli imetabane ja täis positiivseid kordaminemisi ja toredaid inimesi. Alustades siis Janetist, kes oli supertubli ja lõpetades ühest vahvast pensionärist, kes mulle toidupoes lahkelt abi pakkus. Mul õnneks poest palju kraami polnud vaja ja kui korvi oli jäänud veel lisada pakk piima, siis ütlesin ka, et kui piima ka kätte saan, siis jätan memmekese rahule ja selle peale vastas too vanaproua mulle nii armsalt: "Ei-ei, võtke kõike, mida tarvis. Ma olen pensionär, mul aega küll ja veel!" Much sweet! :)

Kui lõpuks koju jõudsin, siis kraamisin natuke elamise ka üle ja valmistasin lõuna- või õhtusöögiks kasukat, mis tuli imemaitsev välja. Kui muidu traditsioonilisse kasukasse pannakse ka valget mugulsibulat, siis mina jätan selle vastavalt oma maitseeelistustele välja, kuna mulle ei maitse mugulsibul salatites või salatid, kuhu on lisatud mugulsibulat. Igatahes minu kasukas koosnes järgmistest kihtidest: riivitud kartul, majoneesi-hapukoorekaste, hakitud porrulauk, hakitud heeringafilee, riivitud keedupeet, majoneesi-hapukoorekaste ja kõige tipuks katsin kasuka hakitud munapudruga. Kui ma kasukast tüki välja lõikasin ja Joosepile viisin, siis juba eemalt ütles, et see näeb nii uhke välja ja korraks tekkis soov oma kolmetunnine meistriteos üles pildistada, aga ainult mõttesähvatuseks see jäigi. Aga no vaatab, meil on veel sutsuke kasukat järgi, äkki homme teen klõpsu ära ja lisan pildi tagantjärgi. Aaa, ei lisa kah, sest see on vahepeal juba otsa saanud :D

Ma pole vist umbes kolm kuud D-vitamiini ja rauapreparaate võtnud ja nüüd on tulemus käes - mul on kohutav väsimus kallal. Paar tunnikest jaksan miskit tohkendada ja siis tahaks kerida teki alla ja jääda talveunne. Eile just täpselt nii ma tegingi. Hommikul läksin linna, käisin näidendiproovis ära, mis kestis paar tunnikest ja kui koju jõudsin, siis oli kell juba pool kuus ja mina pugesin ära magama. Endal on ka juba kuidagi piinlik sedasi kogu aeg magada ja siis ma häbelikult ja nagu pahandust teinud laps, kes sõi salaja kogu piparkoogitaigna ära, ütlesin Joosepile, et lähen poen paariks tunniks tuttu, aga sellest tukastusest kujunes välja terve ööuni. Nii ma magasingi siis ühte jutti kokku tagasihoidlikud 14h. Okei, öösel korra külastasin kööki ja tegin oma "imeliselt" maitsvat kaaliumialandusjooki ja istusin 15 minutit diivani käsitoel ja vaatasin koos Joosepiga mr. Beani.

Kuna nende vahepealsete blogivabade päevade vahele ja ette on jäänud päris arvestav hulk juhtumisi ja tegemisi, mida tahaksin ka teiega jagada, siis pean täitsa kohe mõtlema, et kust ja millest alustada. No ilmselge on see, et ühte postitusse ma kõike ei pane. . Alustades Tallinna tripist, kus ma skoorisin endale peaaegu uue mehe, kui ma vaid poleks ise selle avastuse peale ära ehmatanud :D Või näiteks kindlasti teid huvitaks, mida pulmonoloog arvas minu kopsudest, et kas on veel miskit päästa või lõikame kohe välja. Või mida head endokrinoloog mulle rääkis või kuidas seal üleüldiselt läks. No ja siis kogu see pühadetrall tuleb kuidagi sõnades, pildis ja videos kokku võtta, sest ma sain tänavu super ägedaid kingitusi. Mitte küll palju, aga ma olen ülirahul ja rõõmus.

Me pole küll veel jõudnud videomaterjali üle vaadata, et kuidas miski jäi (loe: kuidas mina jäin), aga tahaks mõningasi hetki jagada teile sellest, mismoodi Jõuluvana mulle vitsa andis ja miks andis ja kuidas ma oma kingipakke lunastasin. Ja kuna Joosepi kingipakk sisaldas kõigele muule ka ühte super kifti asja ehk ära jooksvat äratuskella, siis tahaks teilegi näidata, mismoodi see kell järgmisel äratusekorral plehku pistab, kui esimesel korral snoozi vajutad. Ühesõnaga ma hakkan kuskilt pihta ja katsun ikka selle aasta tegemised see aasta ära blogida, et uut aastat uue hoo ja puhta lehega alustada.

Kuna ma reedel jäin Pärnu bussist maha, siis olin sunnitud laupäeva hommikul ärkama kell viis, et jõuda kella seitsmesele väljuvale bussile. Ma püüan viimasel ajal endale Jossi tungival soovitusel sisse kodeerida harjumust, et paneksin õhtul endale riided valmis ja muu träna, mida pean kaasa vedama. See on siiani toiminud enam-vähem sujuvalt, kuigi on olnud ka mõningasi tagasilööke. Nimelt õhtul võib mul olla riiete osas üks eelistus ja hommikul uniselt juba lausa kategooriliselt teine ning loomulikult ei tohi unustada meie imelist Eestimaa muutuvat ilma.
Kuna nii vara linnaliinid ei sõitnud, siis pidin jalgsi bussijaama minema ja võtsin suhteliselt rahulikult seda minekut, kuna olen kümneid kordi seda sama teed käinud ja üle 30 minuti pole ma sellel marsruudil veninud. Kodust astusin välja 6:20 ja kui olin Tasku valgusfoori punase tule taga seismas, siis mõtlesin igaksjuhuks uurida, et palju kah kell on. Ma pidin südari, infarkti, insuldi, krambid, külma- ja kuumahood üheaegselt saama, sest kell näitas ei vähem ega rohkem kui 6:57.
Lõpuks läks see nõme valgusfoor roheliseks ja ma panin jooksuga üle ja edasi ka jooksin. Mulle ei meeldi joosta, olen seda korduvalt maininud ja laupäeva hommikul meenus mulle veel üks põhjus miks mulle ei meeldi joosta - ma ei näe kuhu ma jooksen. Tegelikult ka, võite ise järgi proovida, et võtate näiteks kellegi sõbra või elukaaslase käevangust kinni ja siis jookske silmad kinni...kaaslasel siis soovitatavalt ikka silmad lahti. Jookske kuskile sinna, kus Sa ei tea, et milline teeolustik on ootamas, sest pimedana on isegi väikesed teetõusud- ja langused väga olulise tähtsusega, kuna mõjutavad jooksurütmi.
Õnneks oli minu jooksmisest kasu ja ma napilt jõudsin bussile. Ma oleksin ikka väga bist off olnud, kui mu jooksmine oleks tühja läinud.
Sain isegi endale istekoha, kuna üks lahke naisterahvas pakkus, et ma võin Tema kõrvale, akna alla, istuda. Natuke rääkis minuga juttu ja uuris juhtkoera kohta ja kuna mul on ikkagist eesmärk ühiskonda juhtkoertest teavitada, siis vastasin proua küsimustele. Antud proua läks Viljandis maha ja mõtlesin, et nüüd ma saan lõpuks ometigi magada, sest ma olin täiesti läbi omadega ja pooleteise tunnine uinak oleks mõjunud superhästi. Kuid eii, Viljandis tuli uus proua peale...selline maaproua, kes lõhnas natukene hapuks läinud piima järgi ja ma üritasin uinuda, silmad olid mul juba kinni, kui äkki hakkab proua minuga rääkima. Ma mõtlesin, et mis mõttes, kas Ta ei näe, et ma üritan magada? Igal inimesel on minu teada mingi oma privaattsoon, kuhu Ta ei soovi teisi. Ütleme nii, et kui bussis on nagunii äärmiselt kitsad olud ja kõik on otsapidi üksteise privaattsoonides, siis pole ausalt vaja  veel lisaks hakata minu hapniku ära tarbima. Vabandust, ma tõesti ei soovi. Mulle ei meeldi bussis võõrastega lobiseda. Parema meelega magan, sest kui kõik on ümberringi pime ja buss mõnusasti õõtsutab, siis tuleb see uni lausa sunniviisiliselt.
 Mul oli siis au kuulda kogu proua päeva tegemistest, et kui mitmel surnuaiale Ta peab Pärnus minema ja võib juhtuda, et täna õhtul ei jõuagi koju, aga Tema on nii mures: "Minu kaks kiisut, üks on paks ja teine kõhna, jäid koju ning teate see kõhna kiisu on ainult luu ja nahk. Tal on midagi kurguga lahti, sest kui üritab toitu neelata, siis tuleb sellist imelikku häält. Käisin veterinaari juures ka ja ma nõudsin röntgenit, aga nemad tegid ainult vereanalüüsi ja ultraheli, aga kurku ei vaadanud üldse. Ma pole rohkem läinud kliinikusse, ma nüüd toidan oma kiisut maksa tükikestega ja ühe korra tegin Talle isegi klistiiri, aga see ei aidanud."
"Stooooopp! Ma ei taha rohkem kuulda!" karjusin ma mõtteis.
Proua jätkas: "Ma palusin Taevaisalt, et annaks mu kiisule pikemat eluiga, aga ma nüüd ei tea kas see palve oli ikka õige tegu, sest kiisuke nii piinleb. Mina ei pane kiisut magama, sest seda õigust pole meile kõrgemate jõudude poolt antud." Mulle tundus juba, et proua hakkab nutma, kuid siis kogus end ja vahetas teemat: "Teate, mina elasin kunagi Tallinnas ja siis ma viisin ka ühe keldriakna juurde kiisudele süüa ja ükskord võtsin isegi ühe kiisu sealt endale, kuigi olin endale lubanud, et rohkem ma ei võta, sest korterisse ei mahu nii palju kiisusid. Ma päästsin ka Tallinna turu juures elavad kiisud, see uus omanik oli nii ükskõikne...üldse ei armasta loomi ja tahtis kassid turult ära viia..."
And so on...lisaks Rääkis kuidas Ta on aastaid hommikuti poole viie ajal  (et keegi ei tuleks sõimama) kodutuid kiisusid toitmas käinud. Proual läks jälle hääl väga nutuseks ja mina mõtlesin oma peas ainult, et palun ära hakka nutma, ma ei oska siis Sinuga mitte midagi peale hakata.
Lõpuks saabus ka see kauaoodatud Pärnu ja ma pääsesin värske õhu ja linnulaulu kätte. Oma tegusa päeva pidasin kenasti vastu, kuid täna olen ma praktselt terve päeva lihtsalt maganud. Mul lihtsalt on selline füsioloogia, et kui üks öö ja päev on äärmiselt vähese une ja suurte tegemistega, siis ma pean kohustusliku vaba päeva võtma, sest ma lihtsalt olen muidu nagu tühjaks pigistatud sidrun.

Minu tänane päev algas mega uniselt. Terve möödunud nädal oli tohutult kiire ja hästi palju käimisi täis ning kuigi ma läksin eile magama poole kümne paiku ja ärkasin natuke enne üheksat, siis hommikul ärgates oli ikka veel selline kudenud tunne nagu ma poleks nädalaid maganud. Laupäeval võiks ju magada ja puhata, kuid ma pidin minema päevasele laululaagrisse.
Voodis ma loomulikult lebotasin viimase minutini, siis omast arust panin maru kärmelt riidesse, viskasin hommikuhelbeid piimaga kõhtu, pesin hambad ja jooksin laulukaaslasega kohtuma, kuhu ma loomulikult ka paar mintsa hiljaks jäin. Toomemäe kõrval lasime oma karvapallid natukeseks jooksma ja siis vudisime edasi kesklinna poole. Jõudsime peatusesse ja täpselt nagu tellitult tuli ka soovitud buss peatusesse. Bussis vahendasin oma kaaslasele muljeid eelmisel päeval toimunud Abi- ja teraapialoomade seminarist ning kui lagistasime naerda, siis astus meie juurde üks naisterahvas, kes tutvustas ennast kui Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu juhatajana ja kutsus meid ühele üritusele ja et võiksime ühingusse astuda, kuna selliseid rõõmsatujulisi ja aktiivseid naisi nagu meie ongi neile ühingusse rohkem vaja.
Lõpuks jõudsime Ringteele ja kuigi seal peaks aitama paremaks orienteerumiseks pimedaile mõeldud mummukivid ja uksel olev helimajakas, siis ikka ja jälle suudavad nägemispuudega inimesed nendele ringteedele ära eksida (me oleme lihtsalt nii võimekad), sest ausõna, kõik need ringteed on kummalisel moel ühtemoodi ümmargused...ma ei valeta.Nii me siis käisime ühelt ringteelt teisele ja tegime vähemalt kolm ringi ära...vähemalt! Vahepeal pakkusid meie tublid juhtkoerad ka bussipeatust, et äkki soovime ära koju minna.
Laululaager ise läks hästi ja suutsime täitsa uut taset saavutada. Ainus laul, mis pani seekord ka sopranid vaevlema oli "lihtsa leiva" laul, mis pole sugugi nii lihtne ja kui harjutasime sopranitega oma partiid, siis ei suutnud me laulda sõna "põua vaevad". Me vaevlesime selle sõna (loe: vaevad) käes ja iga sopran laulis omas noodistikus ja vahepeal täitsa U-tuurist puukuuri. Vähemalt oli naljakas! :D
Kui laager läbi sai ja ma õue astusin, siis ei suutnud ma ära imestada, et kui soe väljas on ja milline mõnus selle kevade esimene kevadlõhn (loe: Ülenurme sõnnik) on õhus. Ei, ma ei tee nalja. Kevadeti kuskil Ülenurme kandis väetatakse põlde ja siis kandub sõnnikuhaisu ka äärelinna. Kuid kui tõsisemalt rääkida, siis tegelikult oli ka õhus kevadet ja oli lausa tunda, et õues puhub lõunakaaretuuleke ja päike paitab nii palavalt. Kuid väga pikalt ei saanud me imetleda ja nautida kevadist ilmakest, sest oli taas vaja orienteeruda bussipeatusesse. Sellega läks meil jälle natuke metsa taha. Koerad nimelt otsustasid, et peale laulmist peaks minema elama nüüd koerte seltskondliku elu ja üritasid meid viia kolmanda juhtkoerakasutaja koduukse taha. Meie pahad kasutajad loomulikult ei lasknud sel juhtuda ja siis viidi meid ma ei tea kuhu. Olukorra päästis õnneks armas Ellen, kes on meie lauluansabli üks liige ja kutsus meid õigesse kohta, aga sinna n-ö õigesse kohta pääsemiseks pidime üle haljasala jalutama, torude alt läbi ronima ja dadaa - olimegi bussipeatuses!
Jällegi sama olukord, mis hommikul. Koheselt tuli ka buss ja mulle meeldis väga selle bussi bussijuht, kes kohe esiuksest hõikas, et see on buss nr. 4 ja lisas humoorikalt: "Te tegite ikka päris mitu ringi enne peatusesse jõudmist!" (ou really??! Ooo mai gaad!)
Ma kujutasin ette kuidas bussijuhil oli väike puhkepaus ja siis uudishimulikult jälgis, et mismoodi kaks pimedat ekslevad, üritades aru saada helidest ja maamärkidest ning mismoodi lõpuks finišeeruvad ja kui jõudsime peatusesse, alles siis sõitis buss ette, et meid peale korjata nagu ära eksinud seenelisi.
Kui ma linnaliinibussis sõidan, siis ma üldiselt Janeti rakmetest kinni ei hoia, vaid lasen Tal rahulikult lamada ja nii ka seekord. Kui hakkas meie peatus tulema, siis kamandasin Janeti püsti, läksin käega kellegile pihta ja vabandasin, võtsin rakmetest kinni (mingi sahkerdamine oli mul ka seal) ja hakkasin bussiukse poole liikuma, et maha minna. Hetk hiljem tundsin, et vasaku käe pihtas on midagi. Alguses tundus nagu keegi lahke inimene soovib mind ukse poole suunata, kuid siis sain aru, et ma olen täitsa õigesti ja ma ei mõistnud, et miks surub mind hoopis ukse juurest kõrvale ja plaanisin juba öelda, et ärgu tehku, kui äkki sain aru, et mu käsi oli läbi käru käepideme. Ma ei tea mis käruga oli tegu - lapsevanker, tugikäru / rulaator vms. See oli siis sinna kenasti pargitud ja mina paha aimamata võtsin endale võõrast vara kaasa.Võib-olla oleksin endale äärepealt ka lapse saanud...või uue vanaema...