Algselt polnud mul üldse plaanis kirjutada koolitusest, kuhu ma end kirja panin ja mis toimub märtsi lõpuni BFMis. Aga kuna üks mu lugejatest, kes ilmselgelt polnud mu SEDAPOSTITUST lugenud, siis juhtuski nii, et kui me sõpradega lõunapausi ajaks Oaasi vajusime, tuli Mirelin mind tervitama (tsauki-tsau!).

Mul on muidugist alati siiralt hea meel, kui ma kohtun oma lugejatega, aga kuna tol momendil suutsin ma end ogaraks põdeda oma katkise ninaaluse pärast, siis ma pole sugugi kindel, et see va mu rõõm kuskilt otsast ka välja paistis. Suutsin hoopis terve einestamise aja mõelda, et jeebus küll, kui ko-hu-tav ma praegu välja näen. #ulatagekeegipalunmullepaberkott

Joosep küll väitis, et kuna ma olen nii lühike, siis otsa vaadates pole absoluutselt midagi aru saada, aga noh… eks Joosep ole minust väheke pikem ka, aga Mirelin oli ju põhimõtteliselt minu pikkune. Mulle vähemalt tundus nii. Ma ei saa seda küll sajaprotsendilise kindlusega väita (vähemalt mitte sama kindlalt nagu ma väidan seda, et mul käisid öösel ufod), sest no teate ju küll – mu silmamõõt ei kannata kriitikat, on teine pisut nihkes.

Koolituspäevad ise olid ääretult pikad ja tahaks öelda, et sisukad, aga tegelikult sai esimestel päevadel selgeks see, et liiga palju laialivalguvat juttu, ei püsita teemas, osad kursuslased arvavad, et nad peavad koolitajaga vaidlema ja ise õpetama, metoodikat pole ja vist ei tule ega anta ka. Seega on kogu see algus üpris konarlik ja segadusttekitav ning kohati kurnav.
Tuupurid BFMis istumas ja nagu käsnad uut tarkust endale sisse imemas

Haha, hea naljavend, ma polegi ju veel teile öelnud, et mis koolitusel ma käin. See on kirjeldustõlke koolitus. See tähendab seda, et koolitatakse välja inimesi, kes hakkavad tegema filmidele, lavastustele, erinevatele näitustele, muuseumieksponaatidele, spordiüritustele, you name it, kirjeldustõlget. Ühesõnaga kõik kirjeldatakse ära, mida kirjeldada annab. Et vaegnägijad ja pimedad saaksid ka osa sellest, mis jääb visuaalsuse puudumise tõttu saamata. Kindlasti tekkis teil nüüd küsimus, et kui mina olen pime, et mida mina siis seal teen – ma ei saa ju teistele kirjeldada kui ma ise ei näe. Aga konks peitub selles, et kirjeldustõlk teeb alati, no peaaegu alati, koostööd kirjeldustõlke konsultandiga, kelleks on siis pime inimene.

Kirjeldustõlk võtab filmi, paneb kirjelduse ajakoodidega kirja, et mis toimub sel ajal filmis, kui dialoogi pole ja selle asemel kostub lihtsalt mingisugust muusikat, müra, arusaamatut tegevust jms. Ühesõnaga kirjeldada ei saa kõiki detaile (isegi kui saaks, siis muutuks see lihtsalt üleliigseks infomüraks), aga kirjeldustõlk koos konsultandiga peavadki suutma selle kõige oluliseima esile tõsta. Konsultandina pean mina veenduma, kas mina kui pime saan aru, mis filmis toimub ja kui kõik on sobiv, siis loetakse see kirjeldustõlge filmile peale ning film läheb sihtrühmale. Konsultant kirjeldustõlkele on nagu rallisõitjale kaardilugeja – ilma selleta ei saa.
Kes mäletab, siis novembris kirjutasin ma sellest Apollokinoskandaalist ja see sai tohutut vastukaja ning loomulikult ka palju küsimusi teemal, et mismoodi pimedad filmi vaatavad, mida see meile annab jne. Loomulikult tavakinos pole kirjeldustõlkega filme, aga mis arvate, kas oleksite huvitatud, kui ma korraldaksin meile ühe pimefilmiõhtu? Minu poolt oleks kirjeldustõlkega film, mille ise välja valite, silmaklapid, snäkid ja ohtralt musta huumorit pimedate pihta. Ainuke murekoht on pleiss, et kus seda teha? On kellegil ideid?

Ühesõnaga need, kes arvavad, et sellel mõttel on jumet (teised hoidke oma arvamus endale), siis andke julgelt siin või Kai pimeduses kobamas Facebooki kommentaariumis märku ja kui mingi seltskond huvilisi on olemas, siis viskan eventi üles ja lisan filmid valikusse.

*Nii… naaseme tagasi koolituslainele

Esimese päeva lõpus külastasime ka Kadrioru kunstimuuseumi ja kui ma poleks olnud mega väss, siis oleksin suutnud rohkem nautida kogu seda barokiaegset ilu, majesteetlikust, suursugusust jne. Kõige ägedama mulje jättis mulle kamin, mida ma sain näppida, Pätsi tubaka- ja konjakikapp, mida sain samuti puutuda ja siluda ning skulptuuridetuba, mis liialdamata oli põrandast laeni pisikesi skulptuure täis. Suuremad skulptuurid nagu Kentaur, armastusejumal Amor koos Psychega paiknesid ruumi keskel.


Mina suursugust hallist dolomiidist kaminat peasaalis kompamas, püüdes aru saada, mis asi on voluudid, stukkdekoor ning kus paiknevad need paganama lille- ja leheornamendid

Muuseumipäeva lõpuks istusime kõik meisterdamislaua taha ja pidime A5 suuruse kaardi peale šablooni abil Kentauri või ingli plastiliinist mätsima. Aluskaart oli musta värvi ja selle peale oli kirjaklambritega kinnitatud šabloon ja selle šablooni tühjad alad tuli valge plastiliiniga üpris õhukese kihina katta. Hiljem, kui šablooni eemaldasid, siis ilutseski musta taustaga kaardil valge plastiliiniga tehtud vastav kujutis. Minul oli Kentaur ja ma sain hiljem eraldi töötoa läbiviialt kiita, et mul oli ääretult kunstiline tulemus, kuna osad kohad olid paksema kihiga kaetud, osad kumasid musta aluskaarti läbi ja ühesõnaga tulemus olevat ääretult kunstiline.
Me oleme väga "innukad" kuulajad. Siinkohal pigem ma ei kirjeldaks meie näoilmeid. Mitteteadlik kirjelduse lugeja võib muidu arvata, et need on kaks muusemisaali valvuritädi, kes kadunud Maapanga toolidel tukuvad ja tahavad kogu oma pensioni kahekupüüristes kätte saada… :D

Postituse lõpetuseks lisan siia Kadrioru kunstimuuseumi koduka lingi, kus saate lugeda, mismoodi kirjeldatakse pimedatele ja vaegnägijatele Kadrioru lossi peasaaali. Link SIIN!

Ega kui aeg on minna, siis on aeg minna, mis seal muud ikka.
Aga ei, tegelt  olen ma kõigest külmetunud. Mina ei tea, kes see loll oli, kes käskis mul üleeelmisel nädalavahetusel Allikukivi veinimõisa minna lühikese kootud kleidikesega ja õhukese kevadmantliga. Arvasin tõsimeeli, et nendest ihukatetest piisab, aga ei, oleks pidanud ikka kapipõhjast salli ja kindad ja tutimütsi ka endaga ühes haarama. Aga noh, see on kõigest tagantjärele tarkus, mis ei aita mu praegusele enesetundele sugugi kaasa. Eks omad vitsad õpetavadki. Kahju ainult, et neid õppetunde tuleb elus nii mitmeid kordi läbi teha, enne, kui see tarkus ükskord külge hakkab.


Ja no kui haige olla, siis juba ikka korralikult. Nohu? Jaa, palun üks nohu. Kas nohuga kaasa soovite ka boonusena kinnist nina? Jaaa, absoluutselt, vägaväga soovin. Ma ei saaks ju ilma selleta muidu magada. Ja kuidas oleks ühe eriti vastiku kriipiva kurguvaluga? Muidugi. Kui niisama kauba peale antakse, siis miks ka mitte. Aga köha? Jaa, loomulikult. Kopsud tahavad ju ka end kasulikena tunda. Ning kuna ma olen ikkagist tubli haige, siis sain veel tasuta kaasa ka ühe peavalu.  Ja kuna ma üritan siin konstantselt oma ajurakke välja nuusata, siis sain suurest nuuskamisest nina alla ka vistriku, mis on turses ja punetav, muutes mu huuled natu natuke pardimoka sarnasteks. Oh, sõbrakesed, ma tunnen end nii ilusana, nii ilusana. 

Olgugi, et ma viskan praegu siin nalja, aga tegelikult on kogu see olukord muutnud mind üpris pahuraks, käin muudkui ringi ja turtsun. Ja ei, ma ei pea siinkohal silmas aevastamist. Ega mul vist ongi ainult kaks äärmust – ma kas olen nii haige, et ei tee piiksugi või sahistan nina luristades mööda elamist ringi ja kurdan kõigile, kes jaksavad mind kuulata, et kui halb on mul olla ja et ma vist suren.

Aga ega ausalt öeldes pole mul aega siin haige olla, sest juba homme pean ma  Janetiga minema Karksi-Nuia, kus toimub kultuurikonverents. Ning ülehomme lähen ma Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus teemaks erivajadustega inimeste ligipääsetavus kultuurile. Joosep pidi mu hommikul kohale viima. Vähemasti selline oli meie algne kokkulepe, mis tegelikult kehtib ka praegu. Lihtsalt vahepeal oli siin üks väike indsident, kus ma suutsin ta peale niiii pahaseks saada, et ma lausa keeldusin homsest transpordist. Ma ütlesin talle, et ma olen nii kõva mutt küll, et vajadusel minna pimedana üksinda kohale. Lasen näiteks Kikul Google mapsist marsruudi välja vaadata ja minek.




Aga vahepeal mu püha viha siiski lahtus ja ma andsin Joosepile andeks. Ma ütlen, haiget inimest EI tasu ärritada. #ohmindüllameelsetküll. Ja ei, isegi, kui me poleks ära leppinud, siis Joosep oleks mind ikka kohale sõidutanud, kuna ta ei jäta mind kunagi hätta. See on meie suhtes alati nii olnud, et olgu emb-kumb meist ükskõik kui pahane teise peale, siis me oma väikeste tegudega ikka näitame oma hoolt ja armastust välja.  

Mis aga puutub reedesse, siis kui pean Viljandi Kultuuriakadeemiasse jõudma, siis sinna hakkan ma küll pimesi orienteeruma, abiks ainult juhtkoer ja tudengite kirjeldused marsuudist. Ma nimelt palusin neil individuaaltööna kirjeldada, kuidas ohutult jõuda Viljandi bussijaamast akadeemiasse.Ütleme nii, et kui ma täna neid lugesin, siis ma sain väga palju naerda, pisut nuputada ja väga palju segadust tunda jms. Aga eks näis, kas ja kuidas ma kohale jõuan. 

Ühesõnaga, kõik need eelpool nimetatud põhjused ongi siis mu vähese blogimise põhjused – no ei saa lihtsalt, onu Jawsi mulin ajab mu peakese veelgi rohkem valutama ja kui on mõni selline õnnis hetk, kus mu peakene ei lõhu, siis taastun haiguse vindumisest ja ringi seiklemisest.

Ohohoo, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii pikk blogipaus oli ja kuna vahepeal on nii kohutavalt palju käimisi ja tegemisi olnud, siis ei oskagi kohe kuskilt alustada. Mul pole vist väga mõtet vahepealseid päevi eepose pikkuste kirjeldustega kirjeldama hakata, pigem piirduks mõningaste märksõnade ja lausetega.
12-13. august (reede-laupäev) viibisin ma Paides Arvamusfestivalil. Õigemini festivalipäev oli minul pigem kogu reedene päev koos õhtuse tralliga, kus ühtlasi ka minu pangakaart ära konfiskeeriti. Tegelikult on lugu väga lihtne. Nimelt andsin kaardi Linda kätte ja palusin, et võtaks kümpsi välja, et saaks festivali toitlustusalalt miskit osta. Linda võttis kaardi ja hetk hiljem naasis ilma kaardita tagasi. Ta lihtsalt otsustas sularahaautomaadi pröökavat juttu ignoda, et tal on vale PIN, sest oli nii veendunud, et mäletas minu parooli. Mnjah, no täna sain lõpuks pangas käidud ja nädala pärast olen ma tuttuue kaardi omanik, seni aga pean olema veits nagu vaeslaps, sest kui me sõpradega kuskil väljas oleme, siis lasen sõpradel enda eest maksta ja mina pärast teen netipangas ülekande. Mul tegelikult mobiilipank ka olemas, aga no ma olen juba miljon korda käinud seal nagu mingisugune pooletoobine, kes teatab taaskord, et ei mäleta oma parooli ja no hetkel ma rohkem oma nägu panka ei tahaks näidata. Veits imelik hakkab juba :D
Ahjaa, kui ma reedel seal kodukohvikus einestasin, siis juhuslikult kohtusin ka oma blogilugejaga, kuna ta oli tolle kodukohviku peretütar. Mulle vähemalt jäi selline mulje. Igatahes tervitused siinkohal siis minu toredale lugejale! ;) Kes see aasta Parkali kodukohvikusse ei jõudnud, siis mul on teist nii kahju, sest see oli lihtsalt super- toidud maitsesid imehead, Linda laulis hästi ja kogu atmosfäär oli väga mõnus. Istusime lihtsalt aias, laudadel valged laualinad (vähemalt minu peas olid need valged), igal laual põles küünal jne. Mina olin vist kõige pikemalt viibiv külaline seal, kuna pidin ootama Linda esinemise lõpuni, aga õnneks vahepeal tuli Ingo mulle seltsi ja võttis oma sõbra kaasa, kes oli, või õigemini siiani on vegan. Mina ja too vegan, kelle nimi on muuseas Kaidi ja kes muidu on hullult äge inimene,   suutsime ikka päris korralikult vaidlema minna. Ma kujutan ette, et meie laudkond oli pääris lärmakas. Õnneks ülejäänud külalised olid selleks ajaks lahkunud, aga pererahvas nautis ka väljas laua taga niisama olemist ja siis meie laudkond lihtsalt kraakles mingisuguse lehmade seemendamise teema üle. No ma ei hakka sellest praegu kirjutama, aga kindlasti teen sellest eraldi postituse, et mis nägemus oli veganil ja mis oli minu nägemus asjast.
14. august (pühapäev) sõitsin ma Paidest Pärnusse ja valmistusin õhtuseks teatrikülastuseks ja pean kohe etteruttavalt ära ütlema, et see oli ülisuperlahe. Kes minu Instat jälgib, siis sinna laadisin ühe pildi üles, kus ma olen Endla teatri lavatagustes ruumides. Igatahes minu super tore ja armas sõber Kasper, kes on Endla teatri valgustaja (ehee, meil on nüüd oma inside joke, et minul pimedal on oma valgustaja:D) ja tutvustas mulle lavatagust elu, olu ja inimesi. Ma sain Boybandy etendustes kasutatavaid rõivaid näppida ja samuti lasi Kasper mul oma valguspuldi taga istuda ja saalis valgust vahetada jne. Lisaks orgunnis mul kohtumise lavastuse "Kopsud" näitlejatega, kelleks olid Karita Vaikjärv ja Märt Avandi. Hah, Avandi isegi naeris minu naljade üle, much happy! :D Pärast tegime koos pilti ka, aga no need pildid on mul hetkel Facebooki Messengeris, aga ma pole jõudnud neid üldse alla laadida, nii et praegu pilte ei saa.
No ja kuna teater kestis hilja õhtuni, siis jäin ööseks õe poole ja järgmisel päeval sõitsin koju. Kodus valitses muidugi täielik bardakk ja kaos ja ma puhtusefriigina ei hakka üldse teile siia kirjutamagi ega teid koormama, et mismoodi ma hulluks läksin.
16. august (teisipäev ehk üleeile) sain ma Kaisuga kokku, kes on taas üle pika aja Inglismaalt kodumaad väisamas ja saime linnas kokku. Janetit ei hakanud ma selle padukaga linna vedama, sest paraku kõiksugu õhurõhu muutused annavad tugevasti tema liigestele tunda ja nii otsustasingi, et las penskar jääb sooja ja kuiva pessa tudule. Kaisuga käisime sellises kohvikus nagu Mumm. See asub Pärnu kurikuulsa sõõrikukohviku vahetusläheduses. Iseenesest toidud ja atmosfäär on kohvikus üpriski meeldiv ja selline privaatne, aga mul on selline kuri kahtlus, et ma sain eile sealt kerge toidumürgituse. Ma alguses mõtlesin võtta Ceaseri salati hiidkrevettidega, aga no kui küsisin, kas krevette on ikka normaalselt, siis teenindaja ütles, et need on hiidkrevetid ja et neid on seal neli. Ta ilmselgelt luges mu rahulolematust näoilmest välja, et neid on ilmselgelt liiiiga vähe ja püüdis seletada, et need on HIIDkrevetid, mille peale ma teatasin resoluutselt "Jaah, ma tean, millised on hiidkrevetid, aga neli krevetti on endiselt ikka liiga vähe...". Seega ma 8 euri maksvat Ceaseri salatit ei võtnud, vaid võtsin õrnsoolalõhe salati grillitud kartulitega. Pilti ma muidugi ei teinud, aga maitses see igal juhul iii-me-hää. Lõpp oli võib-olla liiga mee ja sinepiline, aga ei midagi katastroofilist. Magustoiduks võtsin Rabarber-Maasikas (pilt jällegi Instas olemas), mis sisaldas siis neid sama kahte komponenti, mis nimeski, pluss küpsisejäätist ja krõbedaid mandlilaaste. Lisaks kogu selle toidu peale jõin ma kaks tassi kakaod ära. Kui ma olin söömise lõpetanud, tundsin ma ühtäkki, et täiesti peetis, ma vist suren ära. Kõhus keeras ja pea käis ringi ja nina hakkas ka vett jooksma, nagu mingisugune allergiahoog. Kaisu viis mu vetsu, et äkki ikka tahan oksendada või miskit, aga no ma ei suuda käsu või sunni peale oksendada. Veel vähem endale näppe kurku ajada. Nii ma siis tiksusin seal ja surin vaikselt. Lõpuks tundsin, et mul on vaja värsket õhku, mis õnneks suts leevendas mu olukorda, kuid mitte kauaks. Kaisu viis mu autoga koju ja lõpuks hakkas temal ka seest keerama. Nii et, me mõlemad olime pärast ühed parajad hädalised.
Õhtuks oli mul igatahes juba inimese tunne ja kui alguses kahtlustasin, et kas tõesti pean kolmapäevase kohtumise lugejaga ära jätma, siis õnneks hommikul olin ma vinksis-vonksis ja sain Retiga kokku (tsau Reti!). Retiga käisime Steffanis ja nagu ma ikka, siis panin kohe inimese "tööd" tegema. Andsin talle nimelt oma vihmavarju ja ise haarasin Retilt käevangust, sest no kuna ilm oli ju "imeilus", siis ma ei taha, et Janet vihma ja sopaga minu kõrval tatsub, kuna siis on garanteeritud, et mul on sopapritsmed nabani. Eelistatud vahemaa oleks selliste ilmade puhul vähemalt 2km.
Enne, kui Retiga kokku sain, siis kodust välja astudes panin jalga täpilised kummikud, aga kuna Joosep saatis mu bussile, siis äkitselt, peale mõningast silmitsemist, teatas mulle, et need kumparid ei sobi hästi minu outfitiga. Mul oli täpselt selline nägu peas, et no super ju, kodus ei võinud öelda või? Saan esimest korda täiesti võõra inimesega kokku ja siis ma tulen nagu mingisugune Maali maalt. Aga no ma lahendasin olukorra kenasti ära. Nimelt õde oli õnneks lastega linnas ja nii me läksime käbe mulle uusi papusid vaatama ja skoorisingi endale alega üliägedad papud. Enne maksid 55€, aga mina sain need endale 29 eurtsiga. Jaah, ma võiksin pilte lisada, et saaksite näha ka, et millest ma siin üleüldse jahun, aga no ausalt, praegu ei viitsi. Kumparid ma tõstsin Pärnu Keskuse õueprügikasti kõrvale ja kui pärast uuesti PK-st välja astusime, siis olid minu kumparid endale juba uue omaniku leidnud. Seega win-win.
Aga rääkides Retist, siis sellel tüübil on täiesti Grete Kleinile üks ühele hääl. Ma mingil hetkel isegi ütlesin talle, et ärgu tehku niimoodi. Kogu tema kõnemaneer ja tämber jne. Nii et, kui Padjaklubisse või kuskile on Kleini hääledublanti tarvis, siis võtke minuga ühendust, ma vahendan teile Reti kontaktandmed ja võtanvahendustasu :D Täielik deja vu tunne tekkis. Reti tõi mulle väikse kingikotikese ka, mis sisaldas minu lemmik Milka šoksi, kahte külmkapimagnetit, teed, Janetile piiksuv mängukont ja Joosepile Coca-Cola (Joosep oli väga meelitatud). Retiga rääkisime niisama elust-olust, sis blogimisest, blogijatest ja niisama seiklustest jne. Reti ütles, et ma võiksin teha vlogi, kus ma näitan lugejatele, et mismoodi ma süüa teen. Ma muidugi kurtsin, et mul oleks selleks tarvis nägijat, kes hoiaks silma peal, et kõik oleks ikka fookuses ja siis ta pakkus ennast kohe lahkelt appi ja nii veeretasime mõtet, et võib-olla tuleb selle aasta lõpus lastega külla ja teemegi ühe kokkamis vlogi. Ahjaa, Reti on siis ka ühtlasi esimene lugeja, kes nägi meie elamise ära, kuna kui Steffis lõpetasime ja väljas endiselt lödistas vihma, siis tegingi ettepaneku, et lähme meile- vähemalt on kuiv ja soe. No ja nii läkski, Reti kohtus ka minu ülehoolitseva emaga, Joosepiga, Pythoniga ja linnas veel mu õe ja kahe õetütrega. Ühesõnaga pool minu suguvõsa nägi ära :D Ja kuna juhuslikult ema suitsetas just samal päeval ka latikat, siis koduteele andsime Retile kaasa terve suitsulatika. Nii et meil, vähemalt mul, oli küll tore päev ja mul on tohutult siiras hea meel, et mul on nii tore lugeja! :)
Aga olgu, ma halastan teile ja võtan end kokku ja lisan siia lõppu siiski mõned pildid ka.
See on siis selline ülinunnu juukseklamber, mille soetasin 2,95 eurtsi eest PK Lindexist:

Siin siis Janet oma uue mänguasjaga, mille Reti kinkis:

Need siis minu tuttuued papud, mis ma PK-st skoorisin (päris nahast muideks):

Ja siis lihtsalt üks niisama lambikas klõps Pythonist:

Mango jakk

pumpkin spice latte

Käisin täna Otepääl Andrus Vaariku stand upi vaatamas "Mõtlemine on seks". Ütlen kohe alustuseks ära, et kuigi ma vahepeal avastasin end võrdlemast mismoodi oleks see või teine asi Jan Uuspõldi esitluses kõlanud, siis mulle ikkagist väga-väga meeldis Vaariku etteaste, sest siin oligi oluline just näitleja vanus.
Ma ei hakka kindlasti tervet stand upi siia ümber kirjutama, kuid mõned lemmikumad ja värvikamad kohad etendusest tahaksin küll meenutamiseks üles märkida.
Kui keegi küsib, et mis tähtkujust Vaarik on, siis vastab, et mägra-aastal sündinud ateist. Edasi rääkis, et eestlased on lisaks äärmiselt ebausklikud. Kas olete kuulnud, et küünlast ei tohi suitsu süüdata? Miks? Sest see toob ebaõnne. Kuid inimesed keskenduvad valele asjale. Küünal ei too ebaõnne ega küünlast suitsu süütamine, vaid suitsetamine toob kopsuvähi. Kõige toredam on see, et kuskil kirjutati, et suitsetamine vähendab elu pikkust 13 sekundit, aga teises artiklis kirjutati, et naer pikendab elu 7 minutit. Suitsetad ja naerad vaheldumisi ning hoiadki asjad omavahel balansis. 
Räägitakse, et 13 ja reede toovad ebaõnne. Jällegi...inimesed keskenduvad ebaolulisele asjale nagu numbrile 13. Oluline on see, et on reede, pikk töönädal on selja taga ja nüüd saab minna lõõgastuda ja pidu panna...oleme noored ja ähmi täis, lähme ja hüppame madalas vees vette. 13 on lihtsalt selles mõttes hea kuupäev, et palgapäevast pole veel nii palju aega möödas, et kogu raha oleks otsas.
Redeli alt ei tohi läbi minna. Miks? Toob ebaõnne. Missugust ebaõnne see toob? Tegelikult on nii, et kui redel viib kuskile üles, siis järelikult seal üleval toimetatakse midagi ja on loomulik, et Sa ei roni redeli alt läbi, kui Sa ei taha, et Sulle just segumasin pähe kukuks. Olete kindlasti kuulnud ka, et must kass läks üle tee ja nüüd tabab Teid ebaõnn. Mida Sa vahid kassi? Jälgi liiklust! Pärast ärkad haiglas kubemeni kipsis ja ütled, et ebaõnn. Mis krdi ebaõnn?!
Inimesed on oma uskumustega nii umbes, et kõige levinum usk eestlaste seas ongi umbusk, inimesed lihtsalt usuvad end erinevatest asjadest sõna otseses mõttes umbe. Pidevalt üle vasaku õla sülitamisest on suur oht saada endale kaelaradikuliit.

Vaarik rääkis veel, et käis ühe tuttava matustel ja seal oli üks eriline ilmalik matusetalitaja. Too matusetalitaja muutis oma sõnavõtuga kogu matuse tohutult süngeks, raskeks ja dramaatiliseks ning pigistas leinajatelt viimasegi pisara välja. Kui kõik nutsid haua ääres, siis matusetalitaja lausus: "Minu töö on siin nüüd tehtud ja mul on hea meel, kui sain kasvõi natukenegi Teie leina leevendada..."
Miks peaksid olema matused rasked ja sünged? Miks ei võiks mälestada lahkunut inimest positiivses võtmes ja rõõmsalt ning läbi selle Teda endale mällu talletada. Vaarik rääkis, et Ta on matnud ema, isa, venna ja on naerutanud kolm kabelitäit rahvast.
Kui Marko Reikop intervjueeris Vaarikut, siis uuris, et kumba Vaarik eelistab, kas matmist või tuhastamist. Vaarik vastas:"Ma ei eelista siis enam midagi."
"Sul siis pohhui?"
"Ei, mul ei ole pohhui. Ma olen siis lihtsalt surnud..."

Noh, need olid ainult üksikud katkendid ja ma ei tahakski rohkem siia kirjutada sellest stand upist, kuna kardan, et ma rikuksin need head kohad ära...ma pole ilmselgelt vanameister Andrus Vaarik, kuid loodan, et keegi, kes pole veel jõudnud seda etendust vaatama, siis minu postitus tekitas natukenegi huvi ja lähevad tsekivad ise stand upi ära.

Kes pole veel üledoosi saanud minu postitustest, siis võite täiesti rahulikud olla, sest täna on see päev, mil see juhtub. Ma nimelt otsustasin olla nüüd maru tubli ja kirjutada kõik ootel olevad postitused ühte postitusse kokku.
Alustan kronoloogiliselt kõige vanemast:
1. Jätkulugu sellest, kuidas ma peale üheksat aastat diskotamas käisin. Mälu värskendamiseks saate eellugu lugeda siit. Kusjuures ma ei plaaninud järjeloo kirjutamist, kuid kuna paar inimest oli ikka suht pettunud, et lugu nii ootamatult lõppes (kuigi minu meelest see oligi loo point), siis lubasin, et tuleb ka jätk, ehk lugu selle kohta, mis diskoteegis sees juhtus ja millised olid minu muljed peale üheksat aastat.
Ütleme nii, et see, kes mõtles välja sellise hüüdlause nagu Eesti mees on tantsulõvi, siis see on täielik pull shit...vähemalt minu väljavalitu küll ei tantsi. Kuigi tegelikult võiks, sest ma olen Joosepit küll tantsimas "näinud" ja Tal on mega hea rütmitaju. Ma tõttasin nüüd natukene sündmustest ette,sest alustuseks tahtsin hoopiski küsida, et mis värk nende broneeritud laudadega diskoteegis on? Lähme klubisse ja praktselt iga laua peal ilutses silt "broneeritud". Miks küll? Kas tõesti siis terve õhtu istutakse oma bronnitud lauas ja valvatakse oma lauda nagu see oleks viimane ning mitte keegi teine ei tohi sinna oma klaasikest toetada.
Disko ei tahtnud alguses kuidagi käima minna, sest elasime Joosepiga olukorda sisse ja rahvast oli ka alguses veidi vähevõitu.
Õhtu jooksul me Joosepiga alkoholi ei tarbinud, aga mingi hetk tekkis soov miskit rüübata ja ostsime lihtsalt kummalegi tooniku (sest ma sain täpselt samamoodi teada nagu Mac, et toonik ei sisalda alkoholi). Lugesin Joosepile veel sõnad peale, et ma tahan kindlasti oma tooniku sisse ka apelsiniviilu, kuid Joosep vedas mu endaga baarileti juurde kaasa.
Baarileti ääres seistes ei suutnud baarmen vist kohe oma silmi ja kõrvu uskudagi, kui häguste pilkudega purjutajate vahele oli ära eksinud ka kaks kainet pidulist. Edastasime siis oma joogisoovid ja baarmen uuris, et kas soovin punast või valget toonikut, aga kuna ma polnud punasest toonikust midagi kuulnud, siis üritasin oma wtf näoilmet peita ja tegin maru teadja näo pähe ja ütlesin, et loomulikult punast. See oli kusjuures väga maitsev...selline Fanta maitsega.
Pidu kulges siis nii, et seisime seina ääres, rüüpasime oma toonikut ja vahepeal üritasin Joosepit tantsima keelitada, kuid seda täiesti tulutult...isegi villase rahvamustriga suur turske onu, kes kandis vanaisa retrosid paksude klaasidega prille ja kes vihtus tibutantsu tantsida, ei suutnud meelitada Joosepit tantsupõrandale oma tantsuoskusi demonstreerima.  Ainus edusamm oli see, et baarileti juurest mööda seinaäärt nühkides liikusime step by step tantsupõranda äärde ja mina sain siis natukenegi lõpuks tantsida...selle vahemaa läbimine võttis aega kõigest tagasihoidlikud 2h.

2. Lugu sellest kuidas me Lindale sünnipäevaüllatuse tegime ja Ta nutma ajasime. Selle looga on nüüd kõige keerulisem, sest Linda lubas ära solvuda, kui ma ei kirjuta sellest üllatusest detailselt, aga kes neid detaile ikka enam mäletab.
Lindale rääkisime koguaeg, et me ei saa tulla Paidesse, kuna Joosepil on erandkorras laupäeval tööpäev (puhas vale) ja mina sõidan reedel Rakverre (täiesti tõsi). Ma käisin nimelt Sadamasilla kontsertil Rakvere teatris ja kustutamaks Linda viimanegi lootuskiir, siis tegin isegi check in'i, kuid Linda ei vaadanudki FB-sse...nii palju siis väärtustataksegi minu pingutusi.

Kui rääkida Linda kingitusest, siis mul oli alguses mingisugune hullult hea idee, mida võiks kinkida, aga kui selle uudisega Joosepi juurde jõudsin ja kõik Talle välja ladusin, siis oli Joosep veidi pahur ja pettunud, et ma polnud Temaga nõu pidanud...või no tegelikult ma tulingi nõu pidama, aga nagu naistel ja meestel tavaliselt kombeks on, siis rääkisime teineteisest lihtsalt mööda.
Igatahes minu hullult hea kingiidee ei leidnud rakendust (see oli lausa nii hea idee, et ma isegi enam ei mäleta seda ideed), aga jätsin siis kingituse Joosepi hooleks, sest ma sain nii aru, et tahab ise valida Lindale kingituse (loe: sain jälle valesti aru), sest kui kaks päeva enne Paidesse sõitu uurisin kingituse kohta, siis mõlemad olime mök-mök.

Lõpuks võtsin siis kingituse sebimise enda peale ja lilled jäid Joosepile. Kuid eks mul olid kindlad nõuded ka lillekimbu kohta. Kindlasti pidi lillekimp olema ettetellimisega, soovitavalt kollased gerberad ja et kimbul oleks kaunistuseks peal lepatriinud või liblikad. Linda saigi endale ilusa orhideekimbu ilma lepatriinu ja liblikateta.
Kingituseks ostsin helehalli kaisukaru, kes hoidis oma käppade vahel rohelist valgete mummudega fliisi. Kohe kui seda kaisukat "nägin", siis teadsin, et see ongi see õige. Lisaks tellisin kingipoest Janeti pildiga värvimuutva tassi...see tass oli maru originaalne kingiidee ikka, muig. Peaaegu oleks Linda sellest kingitusest pääsenud, sest see oleks äärepealt katki läinud. Nimelt, kui Mac mind Rakveres bussile saatis, siis asetas kingikoti pingile ja tuul lennutas kingikoti asfaldile ja no hääl oli küll selline, et...ning teades varasemaid kogemusi Maci ja tassidega, siis poleks ma sugugi üllatunud...better luck next time...

21. märtsil startisin mina siis Rakverest Paide poole ja kui muidu on mul ühistransport Eesti sisestel liinidel tasuta, siis paraku mulle ei sobinud mitte ükski kohalik väljumisaeg ning seega pidin Sankt Peterburi bussiga minema, kus pidin ka pileti soetama. Joosep startis Tartust ja kohtusime Paide bussijaamas.
Eeltöö tegime ka muidugi ära...ses suhtes, et uurisime, kui kaugel asub Paide bussijaamast kultuurikeskus, kus pidi Linda lauluvõistlus toimuma, et oskaksime arvestada ajakuluga mis meil kõndimiseks kulub. Oleme alati Lindat norinud, et Paide on küla, kus pole elektrit, talvel ei aeta lund ära, tänavaid ei ole, on ainult viljapõllud ja heinamaa ning kruusateed. Kui Google mapsi lahti võtsime, siis põhimõtteliselt sai meie huumor kinnitust, sest Google väitis, et kultuurikeskus asub 450 meetri kaugusel bussijaamast ja Linda kodu 500 meetri kaugusel. Joosep ütles selle peale, et Paide on kilomeeter korda kilomeeter. Ei, tegelikult on Paide väga armas ja ilus väike linnake...mulle päriselt ka meeldib! :)

Kuigi kultuurikeskuseni oli kõigest 450 meetrit, siis pidime ikka küsima kahelt inimeselt teed, sest no ei suutnud õiget hoonet leida ja kui leidsime õige hoone, siis ei suutnud õiget ust leida...kuid lõpuks saatis meid edu.
Ikka päris uhke ja suurejooneline värk oli see lauluvõistlus, sest kui sisse läksime, siis kohe toodi meile Paide memmede poolt küpsetatud pannkoogid moosiga ja lausa kolmel taldrikul, ehk et kolmas pannkook oli Janetile, millest võib Ta tänaseni ainult und näha.
Lisaks oli kohe aru saada, et Paides juhtkoeri pole, sest väikesed lapsed seletasid, et koeraga ei tohi siin olla ja emad olid kuidagi kohmetud, sest ei raatsinud minu kuuldes lapsele selgitada juhtkoera ja pimeda inimese olemust...vist kartsid mind kuidagi haavata. Ei tea, see on nägijatel selline tundlik teema.

Lõpuks sisenesime ettevaatlikult saali ja jäime rahulikult kontserdi kuulama. Mingi aeg ütles Joosep, et näeb Lindat ja korra vaatas ka meie poole, aga kuna ei osanud meid oodata, siis kohe ei tundnud meid rahva seast ära. Arutlesime omavahel, et see oleks päris naljakas, kui läheb lavale laulma ja alles siis märkab meid ning unustab laulusõnad ära ja hakkab keset lava lahinal nutma. Kuid õnneks või õnnetuseks märkas Lindake meid enne oma esinemist ja seega jäi laval nutmine ära. Ühesõnaga siit saate täpsemalt lugeda, et milline see Linda sünnipäev siis ikkagist oli ja mida tundis-mõtles-ei tundnud-ei mõelnud.

3. See on ausõna viimane lugu ja ma teen hästi lühikese kokkuvõtte sellest. Ma ei hakka mingeid ebaolulisi detaile siia kirjutama, vaid panen siia kirja meie järjekordsed vaimukused.
Ühel märtsikuu pühapäeval käisin Pärnus, kuna Kaisu kutsus. Põhjuseks oli sakslane Danny, kes oli Kaisule külla sõitnud ja plaanis oli teha väike ekskursioon Pärnu linnas. Kõik kulges väga hästi, aga kuna märtsikuus on Pärnu linn suhteliselt vaikne, puud on raagus, poed on pühapäeviti kinni, purskkaevud ei tööta ja inimesi liigub vähe, siis ma koguaeg korrutasin iga nurga peal, et tegelikult on siin ausalt väga ilus, aga ainult suvel...Sa pead suvel tagasi tulema.
Meie trajektoor kulges mööda vanalinna kuni Tallinna väravateni, sealt Vallikäärust jahisadamani ja edasi Pärnu kunagise mudaravilani, milles nüüd pesitseb uhke luksuslik spaa.
Mingi hetk, kui liikusime Kuursaali poole, siis Kaisu rääkis Dannyle, et kuskil siin peaks olema ka lõbustuspark, kuid ma sekkusin ja ütlesin: "Kullakene, seda lõbustusparki pole juba ammu siin."
"Ei ole või? Kui kaua juba siis?" uuris Kaisu imestunult.
"Juba üle kümne aasta..." vastasin ma naerdes.

Mingi hetk uurisin ma Dannylt, et kas Kaisu on Talle rääkinud, et me tegelikult oskame natuke ka saksa keelt. Teatasin siis erilise uhkusega, et mina olen oma teadmised omandanud multifilmidest...Kaisust ei tasu rääkidagi, sest Tema õppis seda saksa keelt koolis lausa teise keelena. Kaisu siis hiilgas oma saksakeelelise oskusega ja ütles sellise pikema lause. Ma siis sädistasin edasi, et ma sain aru, mida Kaisu ütles ja et ma oskan lihtsaid sõnu ise öelda.
Danny ütles siis oma tugeva saksa aktsendiga ja veidi moonutatud häälel: "Hallo! My name is Paul and I'm three years old. Lets learn how to speak German."
"See, I understood that!" hõiskasin ma erilise rõõmuga.
"See oli inglise keeles..." märkis Kaisu teadlikult ja hakkasime südamest üle tänava naerma.

Pika jalutuse lõpetasime restoranis Eedelweiss ja Danny ütles Kaisule, et too on õel, et laseb minul koguaeg tühja kahvlit suhu pista, kuid meile tegi see jällegi nalja ja Kaisu ütles sellepeale ainult: "Enjoy it! It's free show!" (you got that right, baby!)

Mulle vist hakkab tavapäraseks saama, et blogimisvõistluse kuuteemal blogin viimasel päeval ja suhteliselt viimaste tundide jooksul. Kui kuu alguses anti uus teema, siis rõõmustasin, et ohoo, kui vahva teema, sest:
1. mulle meeldib väga teed juua;
2. kuulsate eestlaste seas on niivõrd värvikaid ja huvitavate elulugudega inimesi, et kindlasti leian mõne põneva inimese;

Jõudsasti lähenes siis selle aasta märtsikuu viimane päev ja hakkasid mõningased probleemsed kohad kuuteemas esile kerkima:
1. tõelised intellektid ja mulle huvi pakkuvad inimesed on enamus manala teed läinud (Lennart Georg Meri, Kaljo Kiisk, Eino Baskin, Edgar Valter jt);
2. aina enam hakkasin ma endalt küsima, et kas selle inimesega on mul millestki rääkida ka peale kümne tassi tee joomist...
Mõtlesin mis ma mõtlesin, kuid välja mõtlesin. Lubage esitleda minu teeõhtute ja miks mitte ka päevade jutu- ja teejoomingute kaaslast - Ita Forever. Kas Teie teadsite, et Ital on ka teine eesnimi? Mina tunnistan ausalt, et mina ei teadnud. Tema täisnimi on Ita Ilse Ever. Ita sündis 1. aprillil 1931 Paides (Järvamaal) ning krapsakal Ital ongi homme sünnibäev, mil proua tähistab oma 84-dat eluaasta täitumist. Alates aastast 1953 on Ita Eesti Draamateatri tunnustatud ja palavalt armastatud näitleja ja lisaks mitte ainult teatrinäitleja, vaid ka raadio ja televisiooni . Ma uurisin natuke Draamateatri kodulehte ja vaadates repertuaari, kus Ita on mänginud ja milles mängib ka tänasel päeval, siis tõesti müts maha. Vaadake ise!
Kui internetis natuke ringi surfata, siis leiab Eesti teatrilavade grand old lady kohta piisavalt palju informatsiooni, et saada korralik ülevaade etendustest, filmidest ja teleteatritest, kus on mänginud. Kuid kuna Itale ei meeldi meediaga suhelda ega intervjuusid anda, siis teatakse Tema isikliku elu kohta üpriski vähe. Ma mäletan, et mõned aastad tagasi oli nõus Ita natuke juttu vestma, kui ajakirjanik läks suure kollase tulbikimbuga Itale sünnipäeval ukse taha (kollased tulbid on nimelt Ita lemmikud).
Niisiis ma valisingi Ita Foreveri, sest oleks nii palju kuulda, küsida ja õppida teatrielu kohta. Sooviksin teada millised raskused ja rõõmud on Itat eluteel saatnud? Miks on just kollased tulbid Tema lemmik lilled? Millal hakkas igapäevaselt külmaveevanne võtma? Millised mälestused on Temal sõja-ja okupatsiooniajast? Mida peab elus kõige väärtuslikumaks? Milline oli Tema ema ja isa jmt.? Ma usun, et Itaga oleks ääretult huvitav vestelda mõnusal päikesepaistelisel terassil, mida ümbritseksid kollased tulbid, kõrvu paitaks linnulaul ja pead silitaks mahe tuuleke.
Palju õnne, jätkuvat tervist ja rõõmu igasse päeva, armas Ita Ever! :)

Tegelikult oli eilne päev sündmusi ja juhtumisi täis. Nagu näiteks see, et Marika sõitis tagasi Pärnusse, aga Tema juhtkoer jäi minuga, kuid kuna see on pikk jutt, siis ma ei viitsi sellest kribada. See oli nüüd hästi loogiline ja mõttekas sissejuhatus.

Aga tegelikult tahan kirjutada sellest, et kui palju pingeid ja ärevust suudab üks inimolevus minus tekitada. Mac nimelt uuris eile, kas mul õhtuks plaane on ja kui sai teada, et midagi konkreetset ei ole, siis ütles:“Väga hea! Kell viis olen Sul ukse taga." Ma ei tahtnud, et tuleb ja ütlesin, et jätku mind rahule (no sõbrale võib ikka sedasi sõbralikult korvi anda), aga Ta ütles, et Teda ei huvita, mida mina tahan- a real friend indeed! :D

Paraku ootamatute asjaolude sunnil pidi Mac varem minu poole sõudma ja lisaks kõigele sellele, et tahtis mind vedada ma ei tea kuhu, siis teatas Mac, et Janetit ma ka ei saa kaasa võtta. Mina, kes veab oma juhtkoera praktselt igale poole ja oleme lahutamatu tandem, siis tajusin, et midagi halba on tulemas. Küll ma pinnisin kord Maci, siis Joosepit ja jälle Maci ning jälle Joosepit, et palun andke mulle mingigi vihje... Lõpuks hakkas vist Joosepil minust kahju ja ütles:"Ma arvan, et peaksid kummikud jalga panema."
Mina peaaegu kiljatades:"What? Mis nali see on?"
"No tegelt võib-olla Sina ei pea, aga Mac peaks kindlasti panema<" lisas Joosep.
"Te tahate mind lauta viia?!"
"Ei..." lausus Mac rahulolevalt.

Kuna olen sihikindel, siis pakkusin nagu kõikvõimalikke variante )peaasi, et tõde selguks). Me lähme sellele ja tollele külla? Me lähme kontserdile? Me lähme benjihüpet tegema (ise samal ajal kujutledes, kuidas Maci peenike ihu tükkideks rebeneb)? Me lähme teatrisse? Me lähme kalale? Me lähme sauna? Me lähme Jaagup Kreemiga kohtuma ja ma hakkan nutma? Me lähme sportima ja jooksma? Me lähme kuskile ronima ja seoses sellega ähvardasin, et kui peaksimegi minema kuskile mööda seinu ronima, siis ma suren lihtsalt ära, nagu konkreetselt viskan sussid püsti...aga ükskõik, mida ma ka ei pakkunud, oli Maci poolne taktika, kõike eitada.

Sõitsime siis linnaliiniga kesklinna, ronisime bussilt maha ja läksime ületee, Kaubamaja poole. R-Kioskist läbi ja siis sealt välja tulles vasakule, veel vasakule ning siis treppidest üles. Hetkeks tekkis mul segadus, et mis trepp see veel on, aga tänu piiksuvatele valgusfooridele, positsioneerisin end kiiresti. Kõike seda rääkisin ma nagu GPS valjusti kaasa, mille peale Mac teatas:“ Lõpeta oma positsioneerimine!“ ja hakkas ringiratast kõndima. Natukeseks suutis mu segi ajada, kuid siis tegi vale otsuse ja kõndis sellisest kohast läbi, mis kajas ning ma hõiskasin rõõmsalt:“Me tulime silla alt läbi! Me tulime Võidusilla alt läbi!?" Natuke oli veel kõndimist ning siis hakkasime hoonesse sisenema, mille peale ma küsisin:"Me lähme hotelli?" Mac muidugi hakkas naerma ja ma jätkasin:"Ma olen nii kaua seda oodanud. Kas võtsid ikka romantika paketi?“

Tegelikult ei olnud see hotell, vaid kangesti tundus mulle see olevat Taskukeskus, kuni selle hetkeni, kui hakkasime, trepikoda meenutavatest, treppidest üles ronima…ja lõpuks, jah lõpuks olimegi kohal…aga kus?! Seda ma veel ei teadnud ja aru ei saanud ning ringi lällavad teismelised ehmatasid mu ära. Mac asetas mu, nagu kalli portselanist nuku, seina äärde seisma ja käskis oodata. Aeg venis teosammul ja mulle tundus nagu ma seisaksin poodiumil, kus mulle prožektoriga lastakse valgust näkku ja kõigi pilgud on minule suunatud. Kõikjalt, kust naeru kostus, tundus mulle nagu nad naeraksid minu üle, pihta, peale ja alla ning et Mac raudselt kuskil eemal parastab valjuhäälselt:“Äh, näe hea loll! Panin sinna seisma ja nüüd seisabki seal nii ilusasti, ha-ha-ha!“

Tundsin end nagu juhtkoer, kes kannatlikult ootab oma perenaist ja vaevu suudab enda emotsioone vaos hoida…peaaegu oleks hakanud ulguma. Mjäu! Kuid siis, peale pikka ja lõputut igaviku…no olgu, peale pikki, kurbi, masendusest nõretavaid tunde…fine-fine, peale mõningasi minuteid, Ta lõpuks naases ning ulatas mulle popkorni ja jääkülma joogi, ise samal ajal uurides:“No, kas said aru kus oleme?“

Ah, ma ei viitsi kõiki nüansse kirja panna, ise olete süüdi, et ise kohal ei olnud...Mac, hull inimene, vedas teise hullu inimese (loe: minu) kinno. Ma pole toda asutust külastanud juba 15 aastat (kuid ilmselgelt oligi viimane aeg see viga parandada). Me käisime KINOS! Mac kirjutab ka kindlasti oma suurepärases blogis oma suurepärasest üllatusest,et millise naudingu Ta sai, et ma nii hullusti paanitsesin ja et millise tagamõttega Ta mind kinno viis. Nimelt, kuna ma ikka aeg-ajalt kipun arvama, et Mac on psaiko, siis tahtis läbi tõelise psaiko filmi mulle selgeks teha, et Tema nii psaiko ei ole ja et arenemisruumi on veel  küllaga. Jajah, usume-usume! Filmiks oli Gone Girl (peaosas Ben Affleck).  

 
Peale kino läksime SmartPOSTi pakiautomaati minu pakile järgi, milleks oli 13kg koeratoitu. See oli Maci mingi järjekordne hullumeelsus (loe: isiksuse lõhestumine), kuna leidis enda sees peidus oleva Stallone-Rambo üles, sest kes Maci teab ja tunneb, siis on kursis Tema kurikuulsate biitsepsite ja triitseptsitega. Isegi pakiautomaadi kõige kõrgemast kapist 13kg alla tõmmata pole mingi probleem.