Linnuke kirjas ja nüüd võib jälle 15- aastat rahulikumalt võtta

Tegelikult oli eilne päev sündmusi ja juhtumisi täis. Nagu näiteks see, et Marika sõitis tagasi Pärnusse, aga Tema juhtkoer jäi minuga, kuid kuna see on pikk jutt, siis ma ei viitsi sellest kribada. See oli nüüd hästi loogiline ja mõttekas sissejuhatus.

Aga tegelikult tahan kirjutada sellest, et kui palju pingeid ja ärevust suudab üks inimolevus minus tekitada. Mac nimelt uuris eile, kas mul õhtuks plaane on ja kui sai teada, et midagi konkreetset ei ole, siis ütles:“Väga hea! Kell viis olen Sul ukse taga." Ma ei tahtnud, et tuleb ja ütlesin, et jätku mind rahule (no sõbrale võib ikka sedasi sõbralikult korvi anda), aga Ta ütles, et Teda ei huvita, mida mina tahan- a real friend indeed! :D

Paraku ootamatute asjaolude sunnil pidi Mac varem minu poole sõudma ja lisaks kõigele sellele, et tahtis mind vedada ma ei tea kuhu, siis teatas Mac, et Janetit ma ka ei saa kaasa võtta. Mina, kes veab oma juhtkoera praktselt igale poole ja oleme lahutamatu tandem, siis tajusin, et midagi halba on tulemas. Küll ma pinnisin kord Maci, siis Joosepit ja jälle Maci ning jälle Joosepit, et palun andke mulle mingigi vihje... Lõpuks hakkas vist Joosepil minust kahju ja ütles:"Ma arvan, et peaksid kummikud jalga panema."
Mina peaaegu kiljatades:"What? Mis nali see on?"
"No tegelt võib-olla Sina ei pea, aga Mac peaks kindlasti panema<" lisas Joosep.
"Te tahate mind lauta viia?!"
"Ei..." lausus Mac rahulolevalt.

Kuna olen sihikindel, siis pakkusin nagu kõikvõimalikke variante )peaasi, et tõde selguks). Me lähme sellele ja tollele külla? Me lähme kontserdile? Me lähme benjihüpet tegema (ise samal ajal kujutledes, kuidas Maci peenike ihu tükkideks rebeneb)? Me lähme teatrisse? Me lähme kalale? Me lähme sauna? Me lähme Jaagup Kreemiga kohtuma ja ma hakkan nutma? Me lähme sportima ja jooksma? Me lähme kuskile ronima ja seoses sellega ähvardasin, et kui peaksimegi minema kuskile mööda seinu ronima, siis ma suren lihtsalt ära, nagu konkreetselt viskan sussid püsti...aga ükskõik, mida ma ka ei pakkunud, oli Maci poolne taktika, kõike eitada.

Sõitsime siis linnaliiniga kesklinna, ronisime bussilt maha ja läksime ületee, Kaubamaja poole. R-Kioskist läbi ja siis sealt välja tulles vasakule, veel vasakule ning siis treppidest üles. Hetkeks tekkis mul segadus, et mis trepp see veel on, aga tänu piiksuvatele valgusfooridele, positsioneerisin end kiiresti. Kõike seda rääkisin ma nagu GPS valjusti kaasa, mille peale Mac teatas:“ Lõpeta oma positsioneerimine!“ ja hakkas ringiratast kõndima. Natukeseks suutis mu segi ajada, kuid siis tegi vale otsuse ja kõndis sellisest kohast läbi, mis kajas ning ma hõiskasin rõõmsalt:“Me tulime silla alt läbi! Me tulime Võidusilla alt läbi!?" Natuke oli veel kõndimist ning siis hakkasime hoonesse sisenema, mille peale ma küsisin:"Me lähme hotelli?" Mac muidugi hakkas naerma ja ma jätkasin:"Ma olen nii kaua seda oodanud. Kas võtsid ikka romantika paketi?“

Tegelikult ei olnud see hotell, vaid kangesti tundus mulle see olevat Taskukeskus, kuni selle hetkeni, kui hakkasime, trepikoda meenutavatest, treppidest üles ronima…ja lõpuks, jah lõpuks olimegi kohal…aga kus?! Seda ma veel ei teadnud ja aru ei saanud ning ringi lällavad teismelised ehmatasid mu ära. Mac asetas mu, nagu kalli portselanist nuku, seina äärde seisma ja käskis oodata. Aeg venis teosammul ja mulle tundus nagu ma seisaksin poodiumil, kus mulle prožektoriga lastakse valgust näkku ja kõigi pilgud on minule suunatud. Kõikjalt, kust naeru kostus, tundus mulle nagu nad naeraksid minu üle, pihta, peale ja alla ning et Mac raudselt kuskil eemal parastab valjuhäälselt:“Äh, näe hea loll! Panin sinna seisma ja nüüd seisabki seal nii ilusasti, ha-ha-ha!“

Tundsin end nagu juhtkoer, kes kannatlikult ootab oma perenaist ja vaevu suudab enda emotsioone vaos hoida…peaaegu oleks hakanud ulguma. Mjäu! Kuid siis, peale pikka ja lõputut igaviku…no olgu, peale pikki, kurbi, masendusest nõretavaid tunde…fine-fine, peale mõningasi minuteid, Ta lõpuks naases ning ulatas mulle popkorni ja jääkülma joogi, ise samal ajal uurides:“No, kas said aru kus oleme?“

Ah, ma ei viitsi kõiki nüansse kirja panna, ise olete süüdi, et ise kohal ei olnud...Mac, hull inimene, vedas teise hullu inimese (loe: minu) kinno. Ma pole toda asutust külastanud juba 15 aastat (kuid ilmselgelt oligi viimane aeg see viga parandada). Me käisime KINOS! Mac kirjutab ka kindlasti oma suurepärases blogis oma suurepärasest üllatusest,et millise naudingu Ta sai, et ma nii hullusti paanitsesin ja et millise tagamõttega Ta mind kinno viis. Nimelt, kuna ma ikka aeg-ajalt kipun arvama, et Mac on psaiko, siis tahtis läbi tõelise psaiko filmi mulle selgeks teha, et Tema nii psaiko ei ole ja et arenemisruumi on veel  küllaga. Jajah, usume-usume! Filmiks oli Gone Girl (peaosas Ben Affleck).  

 
Peale kino läksime SmartPOSTi pakiautomaati minu pakile järgi, milleks oli 13kg koeratoitu. See oli Maci mingi järjekordne hullumeelsus (loe: isiksuse lõhestumine), kuna leidis enda sees peidus oleva Stallone-Rambo üles, sest kes Maci teab ja tunneb, siis on kursis Tema kurikuulsate biitsepsite ja triitseptsitega. Isegi pakiautomaadi kõige kõrgemast kapist 13kg alla tõmmata pole mingi probleem.