Munarakkude külmutamisest
Eile.. eile me käisime Joosepiga Tallinnas. Ja kuigi ma
püüdsin mitte liialt kõrgeid lootusi seada ja roosade pilvede vahele end ära
kaotada, siis kõigest hoolimata oli kukkumine ränk. Nii ränk, et see valu ei
taha siiani mu sisse kuidagi ära mahtuda.
*Oeh, ma kohe ei teagi kust alustada. Nii raske on oma mõtteid koondada, meel muutub pidevalt härdaks ja pisar kipub silma.
Ma usun, et kõik mu blogi pikemaajalisemad lugejad teavad, et ma põen alates 4. Eluaastast 1. Astme diabeeti, mille tagajärjel on mul raske neerupuudulikkus. Ja see on olnud ka ühtlasi takistuseks laste saamisel. Ehh, optimist. Et kui laps, siis olgu juba mitu, eksole. Kuigi reaalsuses oleksime kasvõi selle ühe ainsa üle siiralt õnnelikud ja südamest tänulikud.
Kuna ma olen väga hoolas olnud oma veresuhkrutega, siis ka minu neeruanalüüsid on viimased 15. Aastat enam-vähem stabiilsena püsinud, ülivähe on kreateniin tõusnud. Kuid fakt on see, et kunagi saan ma endale ikka doonorneeru ja kui mu organism võtab siiriku kenasti vastu ja koostöö organismi ja doonorneeru vahel sujub ladusalt, ilma komplikatsioonideta, siis antakse roheline tuli ka lapse saamiseks. Aga… aga alati on kuskil üks karvane "aga" peidus, mis kogu selle lillelisuse ja mannavahulisuse halastamatult purustab.
Olgem ausad, ma pole enam päris esimeses nooruses, septembris saan 34. Ja see tähendab ainult üht – mida vanemaks ma saan, seda väiksem tõenäosus on mul rasestuda, sest diabeet ja ravimid teevad viljakusega oma töö. Mitte kõigil, aga pikaajalistel diabeetikutel on risk palju kõrgem. Ja kuna ma olen hoolas oma tervise hoidmises, mõõdan sada korda päevas hambad ristis veresuhkrut, joon taimset neeruteed ja vett, püüan olla liikuvuses ja hoida seeläbi keha toonuses, ühesõnaga kõik jutud, siis see tähendab ainult üht – mida tublim olen, seda hiljem ma doonorneeru saan. Ja mida hiljem ma doonorneeru saan, seda väiksem on tõenäosus meil Joosepiga laps saada. Selline irooniliselt vastuoluline olukord.
Kuna ma olin kuulnud, et munarakke saab külmutada ja et Haigekassa maksab selle protseduuri kinni (kui rasestumine on mingist haigusest tulenevalt raskendatud või edasi lükatud), siis otsustasin asja lähemalt uurida. Ja ma leidsingi Tallinna keskhaigla kodukalt infot selle protseduuri kohta ja ühtlasi sain teada, et alates möödunud aastast ei käi asjad enam läbi Haigekassa. Ses suhtes, et patsient ei pea esitama Haigekassale taotlust, hankima eriarsti kinnituslehte, ootama erikomisjoni otsust jne, vaid broneerid aja, lähed kohale ja sobivuse korral hakatakse asju ajama ja saategi oma munarakke, embrüaid ja seemnerakke külmutada.
Ma lugesin seda infot muidugi teatava skepsisega. Et ei olnud nii, et esimesest õnnejoovastusest viskasin kukerpalle, tantsisin valssi ja värki. Ei. Ma võtsin esialgu asja rahulikult ja otsustasin neile täpsustava e-kirja kirjutada. Sest kõik see tundus kuidagi liiga lihtne ja ilus. Et pole ju nii, et ronin kohale, vaatavad, et aa, jaa, teil on diabeet ja raske neerupuudulikkus, võtame teie munarakud ja viskame sügavkülmikusse ja kui nefroloog annab rohelise tule, siis tulge korjake oma munad üles. EI.
See protseduur käib hoopis nii, et esmalt peab naine endale 12x hormoone kõhunaha alla süstima, et munasarju hüperstimuleerida. See tähendab seda, et kui muidu ühe ovulatsiooni ajal eraldub üks munarakk, siis stimuleerimisel tekiks neid eralduvaid munarakke 15-20. Ja ideaalis nad tahaksidki nii palju ka külmutada, sest ega kõik munarakud ei pruugi olla viljastamiskõlbulikud. Tundub nagu kökimöki, aga vot siin alles algabki see koht, mis sisuliselt meie lapsesoovile kriipsu peale tõmbas.
Hüperstimuleerimine on protseduur, millega võib kaasneda kõiksugu ebameeldivaid ja eluohtlikke kõrvalmõjusid. Nagu ikka ravimite ja muude ainetega. Ja kui seda hormooni saab liiga palju, tekivad ainevahetushäired, mille tagajärjel hakkavad veresooned vedelikku läbi laskma ja see satub kõhtu. Kui on kergemat sorti kõrvalmõju, siis imendub vedelik kõhust aegamööda ise ära, aga tagajärjena võib kõht ka nii suureks paisuda nagu tavalise raseduse lõpus, hakkab valutama ja naisel on raske isegi hingata. Võib tekkida kopsuturse, neerude funktsiooni langus ja pole välistatud ka ajuturse. Siis hakatakse vedelikku kõhust ja kopsust välja pumpama, mis on omakorda raske protseduur.
Ja nagu ma aru sain, siis selliseid juhtumeid on olemas, kus antud protseduur on naise jaoks lõppenud fataalselt ehk surmaga või üliränkade tüsistustega. Sellised tüsistused on muidugi haruldased, eriti kui tegu on terve naisega, aga neid juhtumeid siiski esineb. Ja tohter korrutas korduvalt, et kuna minu organism on niigi diabeedi tõttu räsitud, siis see hüperstimuleerimine oleks mulle eriti riskantne ja eluohtlik.
Ja nii me istusime kolmekesi seal kabinetis ja ma muudkui mõmõhitasin, ise samal ajal surin seesmiselt ja mõtlesin, et miks te üldse mulle helistasite? Miks üldse vastasite mu kirjale, kus oli kogu info mu diabeedi ja tüsistuste kohta olemas? Miks ütlesite, et ma võiks tulla konsultatsioonile, et siis arst saab täpsemalt meie võimalustest rääkida. Võimalustest? Millistest võimalustest, ah!??? Võimalusi sisuliselt pole ju. Ja nii ma seal istusin, silmad veekalgvel. Ma ei mõistnud, milleks mind kutsuti, milleks lasti mul uskuda, et on lootust. Ma ei saa aru.
Kabinetist lahkudes tundsin segadust ja apaatsust, mu mõistus tõrkus seda uskumast. Miski mu sees korrutas, et see ei saa olla kõik, mingi võimalus peab kuskil veel olema. See pole lihtsalt tõsi. Ma ei saa alla anda. Kuskil on olemas lahendus. Ma ei kavatse uuesti seda läbi elada, kus arst mulle teatab, et kui oleksite paar aastat varem tulnud, siis.. nagu ma ei usu, et pole võimalusi. Meile öeldi, et jaa, nad saavad ka ilma hüperstimuleerimiseta munarakku võtta, aga siis peab arvestama, et seda protseduuri tuleb mitu korda teha ja kui tsükkel ei ole regulaarne, siis kõik see võtab aega ja võib juhtuda, et Haigekassa ei ole nõus seda kinni maksma, sest kui nad ei näe, et see võiks tulemuseni viia ehk raseduseni, siis komisjon ja arstide konsiilium võivad eitava vastuse anda. Veel öeldi, et loomulikult on võimalus ka surrokaati kasutada, et on paare olnud, kes kasutavad Ukraina, Poola ja Kruusia surrogaate ja kõik käiks samamoodi läbi ametlike kliinikute, aga see maksab meeletult palju raha. Mitukümmend tuhat.
Pelgulinna sünnitushaiglast väljudes jäi Joosep treppidel seisma ja kallistas mind. Ja kui ma muidu olen suur kallistaja, siis eile, eile ma ei tahtnud lohutust. Ma tahtsin valust karjuda. Tahtsin, et lubab mulle, et kõik saab korda ja me saame lapse. tundsin, et kui mind veel pikalt kallistab, siis ma lihtsalt ei suuda enam.. lähen lõplikult katki ja hakkan ohjeldamatult nutma. Seega püüdsin kõik alla suruda ja koduni vastu pidada.
Õhtul tegin meile ahjujuustusaiu tomatiga. Ja sel ajal kui saiu vorpisin, voolasid mul pisarad. Siis hiljem kössitasin magamistoas voodi peal ja nutsin. Jälle Joosep tuli ja haaras mu embusesse ning palus, et ma ei nutaks, sest ma murran ta südame, kui näeb mind niimoodi nutmas. Uuris, kas on midagi, mida ta saaks teha, et ma oleksin natukenegi rõõmsam. Ma vastasin, et hankigu 50 tuhat, et saaksime surrogaati kasutada.
Ma isegi ei tea, kuidas kogu seda teemat kokku võtta. Täna olen ma rahulikum ja pole nutnud, aga meeletult kurb olen ikka. Midagi nagu läks katki mu sees. Ma palusin isegi Joosepil tõsiselt järele mõelda, et kas ikka tahab minuga abielluda, sest ma olen justkui poolik.
*öh, nüüd hakkasid pisarad jälle voolama*
Ma tunnen, et ma oleksin nii isekas, kui Joosep jääks minu tõttu isarõõmudest ilma. Ta ise ei taha sellisest jutust muidugi midagi kuulda ja ütleb, et see on tema otsus ja tema on minu endale valinud ja ma olen eriline, kõige erilisem, sest ma olen väljavalitu. Kõikide teiste seast hoolikalt välja valitud. Nii ta seda sõnastab. Aga väljavalitud või mitte, siis ta veel ei teadnud, et minuga perelisa saamine saab olema nii komplitseeritud.
Ja ma ei mõista, miks neil naistel, kes juba loomult on emaks loodud ja nii väga soovivad endale last, miks just meil peab see nii valulik olema, kui samas mingi nurgatagune joodik, kes hoolib pudelist rohkem kui oma lastest, saavad ludinal lapsi. Või need, kes viskavad oma vastsündinud imiku prügikasti nagu see pisike inimhing oleks mingi suvaline rämps. Ma lihtsalt ei saa aru. Miks nemad saavad lapsi, aga minusugused, kes on valmis pakkuma armastust, hoolt, rõõmu, turvatunnet, lusti – tingimusteta armastust ja sooja kodu, miks meil peab see nii raske olema. MIKS!???
*Oeh, ma kohe ei teagi kust alustada. Nii raske on oma mõtteid koondada, meel muutub pidevalt härdaks ja pisar kipub silma.
Ma usun, et kõik mu blogi pikemaajalisemad lugejad teavad, et ma põen alates 4. Eluaastast 1. Astme diabeeti, mille tagajärjel on mul raske neerupuudulikkus. Ja see on olnud ka ühtlasi takistuseks laste saamisel. Ehh, optimist. Et kui laps, siis olgu juba mitu, eksole. Kuigi reaalsuses oleksime kasvõi selle ühe ainsa üle siiralt õnnelikud ja südamest tänulikud.
Kuna ma olen väga hoolas olnud oma veresuhkrutega, siis ka minu neeruanalüüsid on viimased 15. Aastat enam-vähem stabiilsena püsinud, ülivähe on kreateniin tõusnud. Kuid fakt on see, et kunagi saan ma endale ikka doonorneeru ja kui mu organism võtab siiriku kenasti vastu ja koostöö organismi ja doonorneeru vahel sujub ladusalt, ilma komplikatsioonideta, siis antakse roheline tuli ka lapse saamiseks. Aga… aga alati on kuskil üks karvane "aga" peidus, mis kogu selle lillelisuse ja mannavahulisuse halastamatult purustab.
Olgem ausad, ma pole enam päris esimeses nooruses, septembris saan 34. Ja see tähendab ainult üht – mida vanemaks ma saan, seda väiksem tõenäosus on mul rasestuda, sest diabeet ja ravimid teevad viljakusega oma töö. Mitte kõigil, aga pikaajalistel diabeetikutel on risk palju kõrgem. Ja kuna ma olen hoolas oma tervise hoidmises, mõõdan sada korda päevas hambad ristis veresuhkrut, joon taimset neeruteed ja vett, püüan olla liikuvuses ja hoida seeläbi keha toonuses, ühesõnaga kõik jutud, siis see tähendab ainult üht – mida tublim olen, seda hiljem ma doonorneeru saan. Ja mida hiljem ma doonorneeru saan, seda väiksem on tõenäosus meil Joosepiga laps saada. Selline irooniliselt vastuoluline olukord.
Kuna ma olin kuulnud, et munarakke saab külmutada ja et Haigekassa maksab selle protseduuri kinni (kui rasestumine on mingist haigusest tulenevalt raskendatud või edasi lükatud), siis otsustasin asja lähemalt uurida. Ja ma leidsingi Tallinna keskhaigla kodukalt infot selle protseduuri kohta ja ühtlasi sain teada, et alates möödunud aastast ei käi asjad enam läbi Haigekassa. Ses suhtes, et patsient ei pea esitama Haigekassale taotlust, hankima eriarsti kinnituslehte, ootama erikomisjoni otsust jne, vaid broneerid aja, lähed kohale ja sobivuse korral hakatakse asju ajama ja saategi oma munarakke, embrüaid ja seemnerakke külmutada.
Ma lugesin seda infot muidugi teatava skepsisega. Et ei olnud nii, et esimesest õnnejoovastusest viskasin kukerpalle, tantsisin valssi ja värki. Ei. Ma võtsin esialgu asja rahulikult ja otsustasin neile täpsustava e-kirja kirjutada. Sest kõik see tundus kuidagi liiga lihtne ja ilus. Et pole ju nii, et ronin kohale, vaatavad, et aa, jaa, teil on diabeet ja raske neerupuudulikkus, võtame teie munarakud ja viskame sügavkülmikusse ja kui nefroloog annab rohelise tule, siis tulge korjake oma munad üles. EI.
See protseduur käib hoopis nii, et esmalt peab naine endale 12x hormoone kõhunaha alla süstima, et munasarju hüperstimuleerida. See tähendab seda, et kui muidu ühe ovulatsiooni ajal eraldub üks munarakk, siis stimuleerimisel tekiks neid eralduvaid munarakke 15-20. Ja ideaalis nad tahaksidki nii palju ka külmutada, sest ega kõik munarakud ei pruugi olla viljastamiskõlbulikud. Tundub nagu kökimöki, aga vot siin alles algabki see koht, mis sisuliselt meie lapsesoovile kriipsu peale tõmbas.
Hüperstimuleerimine on protseduur, millega võib kaasneda kõiksugu ebameeldivaid ja eluohtlikke kõrvalmõjusid. Nagu ikka ravimite ja muude ainetega. Ja kui seda hormooni saab liiga palju, tekivad ainevahetushäired, mille tagajärjel hakkavad veresooned vedelikku läbi laskma ja see satub kõhtu. Kui on kergemat sorti kõrvalmõju, siis imendub vedelik kõhust aegamööda ise ära, aga tagajärjena võib kõht ka nii suureks paisuda nagu tavalise raseduse lõpus, hakkab valutama ja naisel on raske isegi hingata. Võib tekkida kopsuturse, neerude funktsiooni langus ja pole välistatud ka ajuturse. Siis hakatakse vedelikku kõhust ja kopsust välja pumpama, mis on omakorda raske protseduur.
Ja nagu ma aru sain, siis selliseid juhtumeid on olemas, kus antud protseduur on naise jaoks lõppenud fataalselt ehk surmaga või üliränkade tüsistustega. Sellised tüsistused on muidugi haruldased, eriti kui tegu on terve naisega, aga neid juhtumeid siiski esineb. Ja tohter korrutas korduvalt, et kuna minu organism on niigi diabeedi tõttu räsitud, siis see hüperstimuleerimine oleks mulle eriti riskantne ja eluohtlik.
Ja nii me istusime kolmekesi seal kabinetis ja ma muudkui mõmõhitasin, ise samal ajal surin seesmiselt ja mõtlesin, et miks te üldse mulle helistasite? Miks üldse vastasite mu kirjale, kus oli kogu info mu diabeedi ja tüsistuste kohta olemas? Miks ütlesite, et ma võiks tulla konsultatsioonile, et siis arst saab täpsemalt meie võimalustest rääkida. Võimalustest? Millistest võimalustest, ah!??? Võimalusi sisuliselt pole ju. Ja nii ma seal istusin, silmad veekalgvel. Ma ei mõistnud, milleks mind kutsuti, milleks lasti mul uskuda, et on lootust. Ma ei saa aru.
Kabinetist lahkudes tundsin segadust ja apaatsust, mu mõistus tõrkus seda uskumast. Miski mu sees korrutas, et see ei saa olla kõik, mingi võimalus peab kuskil veel olema. See pole lihtsalt tõsi. Ma ei saa alla anda. Kuskil on olemas lahendus. Ma ei kavatse uuesti seda läbi elada, kus arst mulle teatab, et kui oleksite paar aastat varem tulnud, siis.. nagu ma ei usu, et pole võimalusi. Meile öeldi, et jaa, nad saavad ka ilma hüperstimuleerimiseta munarakku võtta, aga siis peab arvestama, et seda protseduuri tuleb mitu korda teha ja kui tsükkel ei ole regulaarne, siis kõik see võtab aega ja võib juhtuda, et Haigekassa ei ole nõus seda kinni maksma, sest kui nad ei näe, et see võiks tulemuseni viia ehk raseduseni, siis komisjon ja arstide konsiilium võivad eitava vastuse anda. Veel öeldi, et loomulikult on võimalus ka surrokaati kasutada, et on paare olnud, kes kasutavad Ukraina, Poola ja Kruusia surrogaate ja kõik käiks samamoodi läbi ametlike kliinikute, aga see maksab meeletult palju raha. Mitukümmend tuhat.
Pelgulinna sünnitushaiglast väljudes jäi Joosep treppidel seisma ja kallistas mind. Ja kui ma muidu olen suur kallistaja, siis eile, eile ma ei tahtnud lohutust. Ma tahtsin valust karjuda. Tahtsin, et lubab mulle, et kõik saab korda ja me saame lapse. tundsin, et kui mind veel pikalt kallistab, siis ma lihtsalt ei suuda enam.. lähen lõplikult katki ja hakkan ohjeldamatult nutma. Seega püüdsin kõik alla suruda ja koduni vastu pidada.
Õhtul tegin meile ahjujuustusaiu tomatiga. Ja sel ajal kui saiu vorpisin, voolasid mul pisarad. Siis hiljem kössitasin magamistoas voodi peal ja nutsin. Jälle Joosep tuli ja haaras mu embusesse ning palus, et ma ei nutaks, sest ma murran ta südame, kui näeb mind niimoodi nutmas. Uuris, kas on midagi, mida ta saaks teha, et ma oleksin natukenegi rõõmsam. Ma vastasin, et hankigu 50 tuhat, et saaksime surrogaati kasutada.
Ma isegi ei tea, kuidas kogu seda teemat kokku võtta. Täna olen ma rahulikum ja pole nutnud, aga meeletult kurb olen ikka. Midagi nagu läks katki mu sees. Ma palusin isegi Joosepil tõsiselt järele mõelda, et kas ikka tahab minuga abielluda, sest ma olen justkui poolik.
*öh, nüüd hakkasid pisarad jälle voolama*
Ma tunnen, et ma oleksin nii isekas, kui Joosep jääks minu tõttu isarõõmudest ilma. Ta ise ei taha sellisest jutust muidugi midagi kuulda ja ütleb, et see on tema otsus ja tema on minu endale valinud ja ma olen eriline, kõige erilisem, sest ma olen väljavalitu. Kõikide teiste seast hoolikalt välja valitud. Nii ta seda sõnastab. Aga väljavalitud või mitte, siis ta veel ei teadnud, et minuga perelisa saamine saab olema nii komplitseeritud.
Ja ma ei mõista, miks neil naistel, kes juba loomult on emaks loodud ja nii väga soovivad endale last, miks just meil peab see nii valulik olema, kui samas mingi nurgatagune joodik, kes hoolib pudelist rohkem kui oma lastest, saavad ludinal lapsi. Või need, kes viskavad oma vastsündinud imiku prügikasti nagu see pisike inimhing oleks mingi suvaline rämps. Ma lihtsalt ei saa aru. Miks nemad saavad lapsi, aga minusugused, kes on valmis pakkuma armastust, hoolt, rõõmu, turvatunnet, lusti – tingimusteta armastust ja sooja kodu, miks meil peab see nii raske olema. MIKS!???
