Kes mind natukenegi rohkem teavad, kas siis blogi või isikliku elu kaudu, siis need teavad, et ma olen parajalt emotsionaalne tegelane ja eilne päev oli kõikide päevade poolt kokku kuhjatud pingete vallandumine, kus mul kaas lendas pauguga pealt ära.

Ma võib-olla peaksin üldse alustama sellest, et Joosep käis meil siin vahepeal USA reisil, ilma minuta, sest kes see tola ikka võtab oma elukaaslase reisule kaasa, eksole. Nali. Lihtsalt asjaolude sunnil läks seekord üksi. Alguses polnud ma sellest sugugi heitunud, pigem just rõõmustasin Jossu üle, sest on juba pikka aega sellest unistanud. Ma ise hakkasin hoopis oma peakeses exceli-tabelit paika sättima, et mida ma mis päeval kõik ära teen. No et koristan ja vastan Õhtulehe intervjuu küsimustele ja blogin ja veel blogin...






Reaalsus: saatsin Joosepi lennujaama ära, jõudsin koju, koristasin, endal mingi nõme kurbus hinges kriipimas ja kui jõudsin oma kraamimisega magamistoani, leidsin oma öökapilt suure kimbu tulpe. Olin südamepõhjani heldinud ja saatsin kohe Joosepile sõnumi, et Joooooosu, leidsin lilled, mingil imelikul põhjusel uurisin isegi, et kas need on mulle, haha, nagu siin oleks veel mingeid variante, eksole. Igatahes, Joosep saatis sõnumi vastu: "Jah, need on tibukollased tulbid. Tahtsin Sind üllatada, et Sa poleks minu äraoleku ajal kurb". Ja peale seda zesti ma lihtsalt kolm järjestikulist päeva tihkusin looteasendis nutta nagu keegi oleks maha surnud ja igaveseks mu elust haihtunud.

Ja vähe sellest, et ma enamuse ajast kassisin ja nutsin end silmist rinnuni märjaks, ei suutnud ma kohustustevaba aega kuidagi konstruktiivselt ära kasutada, sest noh... motti üldse polnud. Hommikul ärkasin üles, istusin voodiserval, kõlgutasin jalgu ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen... Joosepile kohvi pole tarvis teha, endal nagu millegi erilise järgi ka ei isuta. Hmm, vaataks netti, võib-olla blogiks... nee, ei viitsi, pole tuju. Äkki loeks blogisid... nee, ei huvita. Tahan ainult, et Joosep koju tuleks.

Vahepeal tegin oma töinamisse pausi, sest muidu oleksid silmad niimoodi üles paistetanud nagu ma oleks kaks päeva jutti pidu pannud ja terve viinapudeli endale sisse valanud, nii et ma poleks enam mitte muhvigi oma turses laugude vahelt välja näinud, mitte et ma tavaolekuski midagi näeks, aga you get my point.

Ahjaa, kolmanda päeva õhtul tuli Maaru külla ja tegime naisteka, kus mekkisime jaapanlaste lemmik ploomiveini, mille üks tore lugeja mulle kinkis. Järgmisel päeval, kui olin taas üksi,  saatis Joosep mulle messengeri häälsõnumi ja võite 3x arvata, et mida tegin mina? Hakkasin töinama.Saatsin siis koheselt enda poolt ka häälsõnumi vastu, või no ennem üritasin ikka nats maha rahuneda ja siis sellise poolvesise häälega hakkasin häälsõnumit salvestama ja loomulikult poole peal ma murdusin ja kukkusin nuuksuma nagu titt, ise samal ajal Joosepile korrutades, et ärgu pangu mind tähele, mul kõik yolo, ma siin niisama vaikselt heidan igatsusest ja üksindusest hinge. Mis muidu teoksil ja kuidas reis ja loodan, et naudid olemist ja ausalt, minuga alles klaar. Sajandi piripiiga ma ütlen. See ongi mu uus hüüdnimi. Lihtsalt ulun mõõdutundetult inimesele kõrvaauku. #midarohkemnutadsedavähempissid

Joosep muidugi oli üliarmas, püüdes mind omamoodi lohutada, saates mulle lollakalt naljakaid häälsõnumeid. Ühesõnaga, esmalt saatis mitu naljasõnumit ja siis paar normaalset sõnumit ka sekka, kus ütles, et ma poleks kurb (oookei, enam ei ole :D), varsti näeme, armas oled jne. Lisaks kirjeldas mulle sealset loodust: mäed ja orud, tammid, armsad majakesed,  ja sõbralikud inimesed.







Loomulikult see aeg, kui Joosep oli reisil, olin mina enamuse ajast koeravalves. Python, Joosepi koer, see hullumeelne elukas, no teate ju küll. Oi kui suurepäraselt saab see koer aru, kui peremees on lännu ja oi kui filigraanselt kasutab see koer minu pimedust ära. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme nii, et ma olen praeguseks emotsionaalselt ja vaimselt nii kurnatud sellest Pythoni kantseldamisest ja minu sisse on kogunenud mingi nõme kontrollimatu äng, mis põhjustab jõuetust ja ma EI taha selliseid emotsioone tunda.



Nüüd, kus Joosep on reisilt tagasi, on olukord palju rahulikum ja Python tõmbas ka nahaalse käitumise kohapealt kõvasti tagasi, aga kuna väljas on kevad täie hooga käimas, siis Pythonil ka hormoonid möllavad ja lihtsalt kogu aeg üritab seda Janetit karata. Lakub kõrvu ja ähib ta kõrval ja nügib ja hängib saba all ja lakutakse põrand ka sealt kohast üle, kus Janet ennist lamas. Vaene poobik käib ja otsib kohta kus rahus olla.



Eile oli ausalt selline päev, et oleks keegi mulle esimese hullumaja suuna kätte andnud, ma oleks sinna poole punuma pistnud. Ma ei jaksa seda koera keelata, kamandada, kantseldada, sest see kõik on nagu hane selga vesi. Ainult Joosep on autoriteet. Mina olen mingi mõttetu kirp, kelle sõna ei maksa mitte kui midagi. Mind tasub alles siis kuulata, kui olen endale kargu alla ajanud ja liigun sündmuspaigale, aga enne... mkm, pole mõtteiski. kas teate ka mitu korda ma pean enda häälepaelu kulutama ja mitu korda ma pean püsti tõusma või oma pooleli oleva tegevuse katkestama, et seda paskaaki keelata? Tagasihoidlikud 7493 korda! Muidu oleks mul suht savi, aga ma ei lase ju oma poobikut kiimasel isasel, kes on suuteline ainult munadega mõtlema, ära vägistada.




Üle on visanud see pidev lakkumine ja lutsimine ja kargamisüritused. Panin just pool tundi tagasi selle kiimakoti vannituppa natukeseks jahtuma. Ausalt, munad paras pakule panna ja kirvega maha raiuda. Pardon, aga nii lihtsalt on, kui ei saa endaga hakkama. Koeral ju ka piin sedasi olla. Mõlemil. Sõbrad ka juba naljatades uurisid, kas ma sooviksin endale sünnipäevaks veterinaarkliiniku kinkekaarti isase koera kastreerimiseks. Jaaaa, PALUN!



No ja eile läksime õue grillima. Joosep hullult tahtis. Jõi kaks õllet ka grilli kõrvale ja kuna joob üliharva, siis täna on nagu kudenud rääbis oma rämeda peavaluga. Reisiväsimus ka otsa ja nüüd siin sureb mul vaikselt. Mind ajab närvi. Oleks tahtnud midagi toredat koos teha, ei tea ju kauaks meile neid ilusaid ilmasid on antud. Joosep ütles, et kui pea nii hullusti ei valutaks, siis läheks tandemiga sõitma. No hea teada, millest ma ilma jäin.

Tahaks tõesti jalutada või miskit, aga mida ma siin jalutan, kui üks valutab peakest (loe: on pohmakaga siruli) ja Janetist pole palava ilmaga enam väga jalutajat. Meie viimase aja liikumiskiirus on pöördvõrdeline sellega, kui tigu kurvis pidurdab.
Ela siis sellistega koos!:D

Ühesõnaga nüüd vahutasin end tühjaks. Aa ei, mul on täna veel seiklusi olnud...
Tahtsin ju värskest kapsast hautist teha. Tänavusest kapsapeast. Et jääks natuke krõmpsuv jne. No kartuli keerasin kinni, aga kapsa unustasin  väiksele tulele ja siis läksin diivani juurde, et Joosepi valutavale peakesele pai teha ja siis palus, et ma ei läheks kohe tagasi kööki ja teeksin veel pai... no ma siis tegin, endal täiesti kindlalt meeles, et kapsas kinni pandud, aga oli-oli, sada korda oli. EI OLNUD! Tuli sajandi kapsahautis, mõnusalt ja kergelt krõmpsuv - not!

Persse :D

Janet sõi tagatipuks veel kassisitta ka. Mõtlesin, et lähen õue rahunema, ammutan päikesest energiat, hingan värsket õhku, olen niisama zen ja lasen Janetil ka natuke ringi luusida, aga see koonlane otsustas, et minu täiuslikust päevast on puudu veel kassisita söömine. Peategelane ise oli enesega vägagi rahulolev, kui oma lehkava suuga minu poole silkas ja oma "imelist" dog-breathi mulle otse ninna ähkis.



Mis järgmiseks...

Ühesõnaga nii me siin elame. Ei, tegelikult esineb selliseid ekstreemselt vertikaalidiootlike päevi aruharva, aga kui esineb, siis laksab ikka haledalt.

Kaks head sõpra kutsusid Kaid ja mind Rootsimaale kruiisile. Ja kuna Kai on ainult Pärnus, Tartus ja Tallinnas käinud (vaherepliik Kai poolt: Lätimaal ka ikka), siis võiks korra välismaale ka viia, kasvõi sõprade abiga ja kasvõi tasuta saadud piletitega.
Aga ega me siis kohe minna saanud, töö oli vaja enne ära teha. Asi oli nimelt selles, et panime oma majja uue keskküttekatla. Mina olin seal tähtis mees. Peksin suure kuvaldaga vana Leedu katla seina seest välja. Oiii, see lammutamine meestele meeldib. Sellel katlal oli seitse ribi ja need olid omavahel veel ränga poldiga kokku tõmmatud, selle poldi painutasin ka läbi. See oli ka vägev, hirmus härga täis olin. Aga kaua ei jõudnudki olla, sest Kai hingas kuklasse: „Kiire on-kiire on, svenssonid ootavad!”.

Küürisin siis endalt hirmsa nõgi maha ja nägin lõpuks täitsa endamoodi välja ja juba tormasime bussile ja juba olimegi Tallinnas. Tallinnas liiklesime seltskonnaga suurde sadamasse. Endamisi mõtlesin, et tahaks juba laevas rahulikult külili heita ja maksuvabast poest ostetud lagritsaid närida. Samas enne tuli piletid registreerida, siis tuli veel dokumente näidata ja lisaks oletasin, et pean veel seitsmele inimesele hakkama selgitama, et tegemist on juhtkoeraga, ta ei pea olema puuris, ta ei pea kandma suukorvi ja sada muud asja veel.

Aga jah... läksime siis hoonesse sisse. Seal oli palju ruumi ja avarust. Vaatasin ringi, pea suurlinna mürast ja palavusest õieli otsas. Astusime eskalaatorile, mis meid ilusti üles vinnas. Tundsin, kuidas hoone jahutus hakkab meid varsti kuumast suveõhust reaalsusesse tagasi tooma kui äkki.... Kui äkki Kai küsis oma lapselikus siiruses päevaküsimuse: „KAS ME OLEME NÜÜD LAEVAS?”
Meh? Laevas? Ei, me oleme just jõudnud terminali, läinud läbi esimese ukse ja sõitnud esimese eskalaatoriga üles, me EI ole veel laevas. Poole kilomeetri pärast oleme laevas.

Oeh, aga nüüd on Kaid teinekord hea norida... Kui Tasku keskuses kinno läksime, siis sõitsime ka esimese trepiga üles ja siis küsisin ise Kailt: „Kas me oleme nüüd kinos”.

Kai kommentaar loole
See oli minu eluesimene laevareis. Ma polnud ealeski kuskil sadamas või terminalil käinud. Veel vähem olin ma varasemalt oma jalga suurele reisilaevale tõstnud. Lihtsalt, kui eskalaatori pealt maha astusime, siis seal kajas suursuguselt ja mulle pimedale kõlas see täpselt sellisena nagu üks laeva sisemus võiks kõlada :D
Kusjuures ma pole omaenda ihusilmaga isegi lennujaama ja lennukeid näinud. Jah, neid taevas, neid minilennukeid vilkuvate tulukestega muidugi olen, aga mõtlen just reaalselt maapinnal seisvaid reisilennukeid, neid pole mul õnnestunud näha ega katsuda ega sees istuda. Huvitav, milline saab olema minu esimene lennureis pimedana. Oleks see vast huvitav ja uudne kogemus...

Ahjaa, mulle meenus selle sadamaterminaliga veel üks humoorikas vahejuhtum. Ma jäin nimelt paariks minutiks Janetiga kahekesi, kui äkitselt ümbritses mind tohutu muulaste jutuvadin. Meid Janetiga piirati ümber ja kukuti fotokatega sähvima. Ma seisin seal mokk töllakil ja mõtlesin, et ookeii, mis toimub? Kuid õnneks saabus Kiku, kes mu viisakalt inimsõõrist välja aitas ja ütles, et see oli kõigest hiinlaste turistigrupp, kes vaimustusid minu juhtkoerast. Praegu tahaks küll paari klõpsu nende varamust saada ja ise üle kaeda, et millise lambise ja üllatunud ilmega ma neid jõllitasin :D

Ma ei hakka sellele postitusele pilti lisama, sest see hiljutine postitus, kus ma pajatasin Joosepi ja enda kokkusaamise loo, siis seal ongi Rootsi kruiisi päevast tehtud klõps. Näete siit.

Linda ütles, et ma hargitan siin jalgu sedasi, et mulle mahuks sinna vahele üks traktor ära.

Selle pildi peal ei ole ma ausõna joogine, vaid ma lihtsalt lollitasin.

Sain täna oma meilipostkasti kirja, kus kutsuti inimesi reisile Itaaliasse, mis on just spetsjom pimedatele mõeldes planeeritud ja organiseeritud. No et keskendutakse rohkem kompimisele, nuusutamisele, maitsmisele ja kuulmisele. Ma lugesin antud meili sedasi pooldiagonaalis läbi ja jätsin ootele, et seda suts hiljem, peale päevaseid toimetusi, uuesti lugeda ja võib-olla isegi antud võimalust ka kaaluda.

Täna ühtlasi külastasin ka dermatoloogi, kuhu ma oma aega kannatlikult pool aastat olin oodanud. Kusjuures äärepealt oleksin tänu oma temperamendile aja tühistanud, kuna ma suutsin eile niivõrd...ee, ma ei teagi, mis see õige sõna oleks...ärrituda? Igatahes ühel momendil jooksis mul juhe totaalselt kokku, et mul oli hetkeks kõigest täiesti poogen, kuid õnneks sai kaine mõistus ruttu taas võimust, enne kui oleksin millegi idiootsega hakkama saanud.

Hommikul sheivisin siis enda intiimpiirkonna ära ja õngitsesin pesusahtlist kõige uuema ja ilusama pesu välja, no et arsti juures end maksimaalselt mugavalt ja hästi tunda. Riiete valimise juures tekkis mul küll korraks dilemma, et kas panna kleit, püksid / seelik ja mingi topp, kuid lõpuks otsustasin siiski kleidi kasuks, sest mulle tundus, et kui mul oleksid püksid jalas, siis see lahtiriietumine oleks palju piinarikkam ja ebamugavam, aga kleidiga on lihtne- siuhti üle pea ja oledki paljas. Minu paanikaosakond oli muidugi täiesti asjatu, sest mul oli kohutavalt tore ja sõbralik tohter, kes koheselt oma olekuga minusse enesekindlust süstis ja mul polnud vähimatki probleemi end siit ja sealt, kus iganes vaja, näidata. Hea uudis on see, et mul pole mitte ühtegi halvaloomulist sünnimärki ja arst suisa kohe kiitis mind, kui teatasin, et tulin sünnimärke kontrollima. Põletushaava ja villide kohta ei öelnud ka miskit erilist, vaid ulatas mulle käsimüügil oleva ravimibrošuuri, mida soovitas siis 2-3 korda päevas peale määrida. No ja kuna mina pole mingi lahja vennike, siis oli mul varnast kolmaski mure letti laduda ehk valged laigud. Põhimõtteliselt öeldi mulle, et ma ei pea nende laikude pärast sugugi muretsema, et need tulevad ja lähevad ning pigem on seotud tõesti stressi ja pingetega. Tähelepanu tuleks neile siis rohkem pöörata, kui need laigud muutuvad roosakaks või hakkavad punetama või ketendama, aga no kuna mul nendest eelnimetatud asjadest ühtegi pole, siis peale ühe shampooni, mis küll on peanaha ja juuste pesemiseks mõeldud, kuid võib ka keha pesuks vabalt kasutada, ma muud soovitust ei saanudki.

Aga kui teil tekkis nüüd küsimus, et mismoodi on seotud omavahel postituse pealkiri "Aromaatne päev" ja selle sisu, siis kohe teen väikese ülevaate.
Hommikul köögis ringi siiberdades tundsin sellist roiskunud lõhna, ma ei ütleks, et see oleks olnud konkreetne hais, aga selline kergelt ebameeldiv lehk oli õhus. Esimese loogilisena tunduva asjana nuusutasin ma kraanialust kappi, sest seal me hoiame prügikasti ja nii ma kahtlustasingi, et äkki vajab prügikast kiiremas korras välja viimist, aga seal oli kõik jokk. Eelmisel õhtul olin mädanevad tomatid ja käärima läinud õunad ka minema visanud ja seega selles ei saanud ka asi olla. Aga no kuna mul ei olnud aega seal poolt päeva jäljekoera mängida, siis jätsin asja sinnapaika.

Linnas sain õetütre Jaanikaga kokku, kelle ma kutsusin endale appi, kuna Pärnu haigla registratuuris on järjekorrasüsteem, mis on vist pea igas polikliinikus ja pangas. No et võtad numbri ja ootad aga rõõmsalt oma aega. Kõik on väga viks ja viisakas, aga selle juures on tibatillukene probleem. Ma olen täiesti võimeline täispimedana, juhtkoera abiga, iseseisvalt haiglani jõudma, registratuuri üles leidma ja kui väga hästi läheb, siis ka järjekorranumbri endale hankima, aga vot kui see numbrikõll kõlab üle ootesaali, siis minul pole halli aimu ka, et kas see kõll oli nüüd mulle mõeldud või pean veel 16 teise patsiendi järgi ootama. Loomulikult jääb üle variant küsida kaaskodanikelt, aga no siin on jälle väga palju muid nüansse.
1. Ma leian abivalmi inimese, kuid paraku on tolle inimese järjekorranumber enne mind ja seega peab ta mingil hetkel minu kõrvalt lahkuma, tuues mu taas tagasi algseisu;
2. Ma leian inimese, kes mulle ise lahkelt abi pakub, kuid tavaliselt kipuvad need inimesed olema kohutavalt uudishimulikud ja tüütud. Nad haaravad mu turvaliselt oma haardesse, kirjeldavad polikliiniku interjööri ja haiglaselt väljanägevaid inimesi,vahepeal teeb nii möödaminnes ka ülevaate oma haigus- ja eluloost  ja ei lahku mu kõrvalt enne, kui on mu turvaliselt kodubussile saatnud ning üllatusena ei tuleks mulle ka see, kui hiljem selgub, et tegu on sootuks vale bussiga;

Seega, seni kuni ei ole need järjekorrasüsteemid häälliidesega varustatud, siis ma eelistan taolistesse hiiglasliketesse asutustesse nägija endaga kaasa haarata. Kuigi jah, pean tõdema, et olen asjaolude sunnil pidanud ka täiesti üksi hakkama saama.

Kui  kesklinnast Jaanikaga bussi peale ronisime, siis tundsin momentaalselt, et see transport on hapnikust tühjaks hingatud.Ja vähe sellest, et bussis valitses oht hapnikupuuduse kätte lämbuda, oli seal tunda higi- ja kusehaisu. No ja kuna mina ümbritsevat keskonda ei näe, siis vahepeal tekkis küll kuri kahtlus ja sarnane tunne, nagu ma sõidaksin praegu Tallinna Kopliliinide trammil koos alkassidega. Tagatipuks tungis mu ninna kirbe okselehk, mis Jaanika sõnul tuli minu eesseisvalt kodanikult. Ma pole muidugi selline inimene ka, kes alati kõik vaikselt ära kannatab, vaid ma prauhti otse küsisingi Jaanikalt, et mis okselehk see on ja kas tunneb ka või on asi ainult minu ülitundlikus ninas. Ma ei mõelnud miskit paha, aga suuretõenäosusega too haisev inimene ka kuulis minu viginat ja märkas mu ninakrimpsutamist. Ma ei tea, mis eriline transport see oli, aga tõesti vägisi tekkis tunne, nagu ma oleksin kuskile väljaheidete transportvagunisse sattunud. 

Vähe sellest, et kogu ümbritsev maailm täna lehkas, siis Janet otsustas ka polikliiniku liftide ees roopa panna. Ma ei tea, mis tal hakkas või kas sõi heinamaal miskit jama endale sisse, kui lasin ta jooksma, kuigi see viimane variant on kõige tõenäolisem. Aga no ma ei põe, sest meditsiiniasutuses ikka juhtub. Kellel oksendab laps või kellel lööb põhja alt ära või mis iganes. Kuna meil polnud kummalgi midagi sellist kaasas, millega seda jama kokku kraapida, siis läksime andsime infoletti teada ja koristaja saadeti kohe peale olukorda likvideerima.

Koju jõudes tohkendas Joosep miskit köögis, mis minu jaoks oli veits tavatu, kuna ta väga sageli sinna tohkendama ei satu. Kuid selgus, et ta oli seal natuke korda löönud ja lehka likvideerinud ning korteri tuulutamise käigus minu orhidee teise korruse aknast alla kukutanud :D
Tahate ka siis teada, et mis see lehkas seal köögis?
No meil naabrimees on jahimees, kes aeg-ajalt toob Pythonile kitseliha ja no viimati tõigi mingi nädal tagasi. Mina arvasin, et Pythonil on need kondid juba ammu unustatud, läbi seeditud ja välja kakitud, aga EI! Joosep kohe ei andnudki neid Pythonile ja siis unustas sootuks need kondid koos lihaga kuskile kööki. No ühesõnaga kuskile, kust mina ei oska otsida ega vaadata ning see siis roiskuski seal vaikselt omaette. Aga ega sellega veel lugu lõppenud... Joosep mõtles, et tema koer on niivõrd ränk, et kannatab roiskunud liha ja konte süüa küll ja söötis kogu selle kammajaa Pythonile rõõmsalt sisse, kuid mõned tunnid hiljem oksendas Python selle täies mahus välja.

HOIATUS! Ma räägin nüüd miskit eriti rõvedat ja kui te parasjagu sööte või olete niisama elava kujutlusvõimega, siis no parem ärge lugege, ausalt!

Igatahes Joosep laseb tavaliselt Pythonil oma okse ära süüa ja ühe korra oli isegi nii, et Python sõi mingit jama väljas ja kui tuppa jõudis, siis pani loomulikult toas roopi, sõi oma okse ära, siis oksendas uuesti välja, sõi uuesti ära ja oksendas uuesti ja niimoodi kolm tiiru järjest. Ausalt, ma oleks ise tahtnud sinna samma kõrvale ketti panna. Aga no ega täna eelnevatest kordadest väga ei erinenud, sest samal ajal, kui ma diivanil istusin, siis lihtsalt ühel hetkel Python väljutas kogu oma sisikonna diivani ette ja see lehkas nagu konkreetne pask. Päriselt, see oli sellise haisuga, nagu Python oleks läbi suu s*ttunud. Aga no teda ennast see sugugi ei häirinud, vaid kugistas selle aga uuesti endale sisse. Ma kartsin, et ma suren ära selle haisu kätte või halvimal juhul saan ajukahjustuse!

Kui kogu sellest okserallist oli möödas paar-kolm tundi, siis otsustasin mina, et ma teen väikese uinaku, kuid kui olin just kõige magusamasse unne suikumas, kuulsin ma kuidas Joosep Pythoni elutoast kibekähku ära lohistas, sest tüüp hakkas uuesti roopama. Joosep lohistas tüübi vannituppa, kuna seal on meil kivipõrand ja siis Joosepi sõnul ei riku see põrandat, et palju rängem oleks, kui kõiksugu vedelikud laminaadile satuksid. No mul ausalt öeldes oli tegelikult suht poogen, sest ideaalis oleks ma eelistanud, et roopaks üldse õues, teise variandina esikus ja viimase variandina vannitoas. Ma olin nii äksi täis ja sädistasin õhku ahmides, et kui rõve see on, kui koer oksendab seal ruumis, kus mina end pesen. Ruum kus ma tulen duši alt ja olen värske ja puhas ja siis on enne seda koer seal täiega roopand. Ja kogu seda minu kiiret, energilist, rahulolematut, õhku ahmivat ja jõuetut jutuvada saatis samal ajal taustal Pythoni läkastamine ja röhitsemine vannitoas, mille peale Joosep lihtsalt prantsatas naerma ja ütles, et ärgu ma ajagu teda naerma.
"Mis mõttes naerma? Mul pole üldse naljakas, ma olen täiesti kohutavalt häiritud ja ma tunnen kuidas ma praegu närvi lähen!"
"Ma ei saa olla tõsine, kui Sa sedasi räägid, Sa oled lihtsalt nii naljakas ja Su jutt on ka naljakas," lagistas Joosep südamest naerda.

No vot ja nüüd ma jõuan tagasi selle meili juurde, kus pakuti erakordset võimalust kogeda reisil maitseid, lõhnu, kuulmist ja kompimist, siis peale tänast päeva... Ausalt, ma EI taha. Mu limiit on kõiksugu lõhnade ja häälte osas täiesti  ületatud! Mitte, et keegi vägisi mind reisile viiks või saadaks, aga lihtsalt- ma EI taha!

PS. Sellest tuli nii kohutavalt pikk postitus, et vahepeal jõudis isegi kuupäev vahetuda, aga igatahes arstil käisin ma ikka 23. augustil ja tegelikult tahtsin ma PPS-na märkida, et mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev! Nii et hakake aga mulle kingitusi varuma :P Kusjuures ma olen 23-25. september suure tõenäosusega üksi, niuks. Nii et mul oleks vaja hääästtiiii palju kingitusi, mida ma saaksin kurvastuse peletamiseks ja lohutuseks terve nädalavahetuse avada :D

PPs. Jaa, olen teadlik, et see postitus on juba kaks kilomeetrit pikk, aga ma lisan siia lõppu endast kaks pilti, mis Jaanika minust bussis tegi, kui Kilingi-Nõmme sõitsime. Ta nimelt punus mulle sõidu ajal vot sellise sonksi ;)

Mango jakk

pumpkin spice latte

Hetk hiljem, kui see info meile teatavaks tehti, ilmus ei tea kust välja üks abivalmis naisterahvas, kes ilma küsimata pakkus meile abi aitamaks meid teisele perroonile. Ta ütles, et Ta vaatas juba varem, et me oleme siin päris pikalt oodanud ja tundus nagu, et ettetulnud rong ei sobinud meile. Ma ütlen, siin maailmas on ikka vähe neid inimesi, kes märkavad, õigemini kes märkavad on palju, aga vot neid on vähe, kes tulevad ilma küsimata appi. Igatahes too tore naisterahvas aitas siis meid majasisesest tunnelist teisele perroonile. Üks paras maraton oli see, et mitte õigelt rongilt maha jääda, kuid jõudsime siiski kenasti…isegi saime paar hingepausi endale lubada. Rong ees ja meie rongis, suundusime endale istekohti otsima. Kuna juhtkoer Mathias on üpriski suur koer, siis soovis Gerli, et võtaksime kuuekohalise istmeplatsi, kuna siis mahub Mathias istmete vahele lamama ja ei ole vahekäigus ees. Mathias leidis kenasti kuuekohalise istmeplatsi, ronis oma suure moluga sinna ja ajas ühe meesterahva oma kohalt ära. Gerli vabandas ja ütles: "Ei-ei, Te ei pea ära minema, me otsime endale uue koha."
Kuid antud meesterahvas ütles, et pole hullu, Ta otsib endale ise uue istekoha. Ma veel naersin ja ütlesin, et Mathias ronis rongi, läks inimeste juurde ja tegi platsi puhtaks.

Rongisõit oli nagu rongisõit ikka, polegi nagu midagi sellest kirjutada, aga vot kui rongilt maha astusime, siis mina andsin Džännule korralduse pöörata vasakule ja hakkasime liikuma, kui äkitselt tuli üks meesterahvas, jällegi ma ei tea kust, minu juurde ja uuris, et kas ma soovin kesklinna minna. Ma vastasin, et soovin küll, mille peale too meesterahvas lausus: "Aga sellisel juhul lähete Te valele poole. Kesklinn jääb Teie selja taha."
Puhkesin naerma ja keerasin siis otsa ringi. Mees veel saatis meid Baltijaama platvormile ja lisas, et siin kõrval on ka taksod. Ma tänasin Teda ja seal läksid meie teed lahku. Kuna meile pidi ka nägija vastu tulema, sest Kiku teadis rääkida, et Kultuurikatel asub sellises kehvas kohas, et puhtalt juhtkoeraga sinna minna on veidi keeruline. Muidu nägijatel on hea endale võtta orientiiriks suur korsten, aga kuna meie kahejalgsete seltskonnas oli nägemisega veidi kehvasti ja juhtkoerad ei suuda suure korstna järgi orienteeruda, siis saigi kohalik vastu kutsutud. Probleem oli aga selles, et toda kohalikku polnud meil veel vastas ja ma siis igaks juhuks mõtlesin helistada ja mainida, et me liikusime perroonilt natuke eemale. Valisin numbri ja kui Anu kõne vastu võttis, siis lausus rõõmsalt: "Noo, kas sõidate juba?"
Nojah, ma ei osanud kohe selle peale midagi muud kosta, kui natuke kogeleda ja kokutada ning lõpuks laususin: „Eii, me ei sõida. Me oleme suisa juba kohal." Siis plahvatas Anul mälus miskit ja ütles:“ Issand Jumal, ma märkisin kellaaja endale valesti!“

Seni kuni Anu ummisjalu takso peale tormas, sest oli ikkagist vaja Lasnamäelt kohale põrutada, uurisin mina BlindSquarest, et kui kaugel see Kultuurikatel siis õigupoolest kah asub. Sain teada, et kõigest 880 meetrit minna ja kuna ma olen veidike hullumeelne, siis mul momentaalselt tekkis kange soov hakata seiklema sinna, aga Gerli kutsus mind kahjuks korrale ja tuletas meelde, et Anu juba liigub taksoga Baltijaama poole. Kurb, väga kurb! :D

Lõpuks helistas Anu ja lausus: "Me oleme taksoga juba kaks ringi Baltijaamale peale teinud, aga Teid pole kuskil. Kus olete?"
Noo, see oli igati hea küsimus ja seda tegelikult sooviksime me isegi teada, et kus me täpselt oleme ning armas Anu, me ausõna ei varja oma kohalolekut, me lihtsalt ei tea., Ühesõnaga me ei osanud uut infot Anule anda, sest me polnud liikunud ja kordasin sama juttu, mida too abivalmis noormees meile ütles "Baltijaama platvormil ja taksod on ka siin kõrval". Väikse infokilluna mainisin ka seda, et kust poolt tuleb liiklusmüra ja dadaaa, lõpuks leitigi meid üles. Kui tegelikkuses oli plaan jalutada Kultuurikatlasse, aga see plaan kehtis vaid sellisel juhul, kui Anu oleks õigeaegselt tulnud, aga kuna jõudis ligi 40 minutit hiljem, siis läksime rõõmsalt taksoga. Mina naersin, et Anu sõidab teisest linnaotsast kohale, et meid kahte pimedat Kultuurikatlasse eskortida ja pidulikult üle anda, kui sama hästi oleksime võinud juba ise Baltijaamast takso võtta ja see alla kilomeetrine lõik läbida, aga parem ja kallim on ikka läbi Lasnamäe käia.

 Konverents, kus käisime oli teemal „Sõbralik Universaalne Disain Kõigile“, mis rääkis sellest, et igasugu uudsed ja universaalsed lahendused muudavad keskkonna ligipääsetavamaks ja seda eelkõige puuetega inimeste seas, kuid mugavamaks ka tavalistele inimestele. Ettekande tegid norrakad, kes on selle universaalse disaini edendamisega palju aastaid tegelenud ja andsid ülevaate edulugudest ja selle vajadusest jmt. Islandi esindaja rääkis Islandi ettevõtmistest ja kitsaskohtadest, mis on universaalse disaini edendamise ja juurutamise käigus ettetulnud. Juttu tuli loomulikult ka Eestist. Eks me teame isegi, mis on meie tänapäeva kitsaskohad, vähemalt lihtsurelikud teavad. Mõni koht on kitsam kui teine, aga igal juhul vajavad nii paljud asjad kohendamist, ümbertegemist ja uudseid lahendusi. Ma tegelikult pikemalt ei räägiks tollest konverentsist, aga igati vajalik üritus ja hea korralduslik pool.

 Peale pikka ja väsitavat päeva suhtlesin tagasiteel Kikuga ja niisama pildusime teineteisele sarkasmi. Mingi hetk hakkas Kiku seletama: "Tead, kui hea on näha ja kui ilusad on värvid...kusjuures ma näen kõiki värve. Loodus on ilus ja kõik on ikka nii ilus, tõesti on hea näha..."
"Mis Sa oled nüüd kohe eriti uhke oma silmanägemise üle või?!"
Kiku ei saanud väga pikalt oma sarkasmimantrat jätkata, sest äkki kostus telefonis tasane oie ja Kiku ütles: „Krt, mulle tuli just Karma külla…“
„Jalakramp või?“ uurisin lõbusalt.
„Jaaah!“ vastas Kiku hädiselt.
"Mmm, tead kui hea on olla ilma jalakrambita?!" vastasin irooniliselt.

 Tartusse jõudes astus ligi päeva viimane kangelane, veel üks noorhärra, kes pakkus mulle küüti, kuid ma keeldusin, vastates: „Ei, aitäh, ma elan siin samas lähedal, aga tänan!“

Eile õhtul vurasin taas Kilingi-Nõmmest Tartusse ja nagu viimasel ajal tavapäraseks on saanud, siis lisaks vasaku käe otsas olnud juhtkoerale, olin ma taaskord ülekoormatud kodust kaasa pandud kompsudega (loe: läpakas, triiki täis seljakott ja kilekott koos hää ja parema koduaia kraamiga).

Bussi sisenedes maandusin kohe esimesele pingireale, no et oleks ikka hea esiaknast välja vahtida ja imelist Eestimaa loodust nautida (ma ei ole vahepeal nägijaks saanud, lihtsalt sarcasm is my 2nd language).

Viljandisse või tegelikult ükskõik, millisesse linna sisse sõites on alati tunda, et oleme suuremasse asulasse jõudnud, sest need augud on lihtsalt meeletud. Kuid bussijuhtidel on vist juba kõikide linnade suuremad augud pähe õpitud, aga vot maandteeremontidega on keerulisem lugu. Enne Tartut, Puhja kandis, saime ka natuke järjekorras seista, kuna umbes paari kilomeetrine asfaldriba oli üles kakutud. Järjekorras oodates pistsin käe kilekotti ja otsisin endale ajaviiteks Kiku jaoks korjatud hapuoblikaid.Krõmpsutasin siis isukalt oblikaid ja mõtlesin endamisi, et küll bussijuhtidel on ikka närvesööv amet.

Linnadesse sisse sõites muutuvad teed üüber auklikeks, tänavad on bussiga manööverdamiseks liigagi kitsad, talvel ja varakevadel on teed lume-lörtsi-soola-jää massist libedad. Sügisel on asfalt taas märg ja seetõttu ka libe. Tunduks nagu suvi oleks bussijuhtidele kõige mõnusam aeg, kuid... Kohe, kui maandteed saavad kuivaks, hakatakse pikemalt aega kulutamata vana asfalti üles kakkuma ja auke paikama. Kui hea õnne läbi leiab suvisel maandteel mõne remondi- ja auguvaba sõidutee jupikese, kus oleks täitsa mõnus ja rahulik reisijaid sõidutada, ilma, et buss koguaeg krigiseks ja logiseks , siis on garanteeritud, et sel hetkel kallab taevast paduvihma või sirab  päike bussijuhile otse silmaauku...mmmõnus!

Või siis aastaringne probleem on ka purjutanud, pahurad ja õigustnõudvad reisijad, pissipausi nõudvad, imelikult lõhnavad või haisevad reisijad. Viimastele peab veel üritama selgeks teha, et kui Sa haised nagu oleksid nädalaid endale püksi sirtsutanud, koormate viisi higistanud ja tiba vägijoogiga liialdanud, et pidades silmas teiste reisijate heaolu ja huve, siis ei saa Sind bussi lubada. Selle peale muidugi kodanik ei vasta aa okei, pole hullu, yolo, vaid siis saab bussijuht rämeda verbaalse sõimu osaks, et milline südametu lurjus ta on.

Mnjah, vahepeal pistsin veel päris mitu oblikat suhu ja muudkui mõtlesin ning mõistsin, et mul just tõusis austus veelgi rohkem nende bussijuhtide vastu, kes alati reipal ja rõõmsal häälel tervitavad igat reisijat, on abivalmid ja sõbralikud.

Kahjuks pole aga kõik bussijuhid sellised rõõmsameelsed ja vastutulelikud, vaid esineb arvestav hulk ka pahuraid, tigedaid ja õiendavaid bussijuhte. Kuigi kirjutasin eespool nende rasketest tööülesannetest, siis minu arvates ei õigusta mitte miski seda, kui korralik ja viisakas reisija palub näiteks Pauluses peatust, siis bussijuht vastab tülpinul häälel: "Jaajaah, saate-saate oma peatuse", mis kõlab nagu, et jätke mu koormatud hing ükskord ometigi rahule, ärge tülitage mind oma nõmedate küsimustega ja veel parem, ärge üldse sõitke bussiga.

Kui mina lähen bussi, siis minu jaoks on äärmiselt oluline, et bussijuht minu tervitusele reageeriks, sest see on ainus märguanne mulle, et bussijuht on ikka olemas. Mul oleks nagu imelik edasi kõneleda, kui ma pole kindel, et ma õhuga ei suhtle. Ükskord oli eriti akward olukord. Läksin mina bussi, tervitasin, kuid vastust ei tulnud, mille peale ma pöördusin bussis olnud reisijate poole, et teada saada, kus bussijuht on. Selgus, et bussijuht oli täitsa sealsamas, ma mõtlesin, et okei, ma siis küsin oma 0-pileti ära. Hetk hiljem kuulsin kuidas mulle aparaadist pilet välja suristati, rebiti ja sirutasin käe välja, et bussijuht saaks selle mulle pihku pista, aga mitte midagi ei juhtunud. Kusjuures, ma mainisin juhile, et olen pime ja et ulataks pileti mulle otse kätte. Kuid sain aru, et bussijuht ei suvatsegi piletit mulle ise ulatada ehk vastu kätt panna ja seega üritasin siis ise kobamisi bussijuhi kätt riivata. Õnneks see ka mul õnnestus. Läksin veidi hämmeldunult, kuid rõõmsa ja õnnelikuna istuma, sest sain ikkagist pileti kätte. Kuid, kui tuli järgmine reisija, siis ohoo, mis ma kuulsin...bussijuht täitsa oskas sulaselges eesti keeles kõneleda. Seda lausa viisakalt ja sõbralikult, kuid ilmselgelt mitte minuga. Aga noh never mind, pimedatega polegi tarvis suhelda, sest ega vähe sellest, et pimedad ei näe, ega nad siis ei kuule ka ju. Neid juhtumisi on nii palju erinevaid, et pimedad võiksid lausa raamatu välja anda pealkirjaga "Juhtumisi bussis".

PS. Kiku sai ka ikka mõned oblikad :D

Kes pole veel üledoosi saanud minu postitustest, siis võite täiesti rahulikud olla, sest täna on see päev, mil see juhtub. Ma nimelt otsustasin olla nüüd maru tubli ja kirjutada kõik ootel olevad postitused ühte postitusse kokku.
Alustan kronoloogiliselt kõige vanemast:
1. Jätkulugu sellest, kuidas ma peale üheksat aastat diskotamas käisin. Mälu värskendamiseks saate eellugu lugeda siit. Kusjuures ma ei plaaninud järjeloo kirjutamist, kuid kuna paar inimest oli ikka suht pettunud, et lugu nii ootamatult lõppes (kuigi minu meelest see oligi loo point), siis lubasin, et tuleb ka jätk, ehk lugu selle kohta, mis diskoteegis sees juhtus ja millised olid minu muljed peale üheksat aastat.
Ütleme nii, et see, kes mõtles välja sellise hüüdlause nagu Eesti mees on tantsulõvi, siis see on täielik pull shit...vähemalt minu väljavalitu küll ei tantsi. Kuigi tegelikult võiks, sest ma olen Joosepit küll tantsimas "näinud" ja Tal on mega hea rütmitaju. Ma tõttasin nüüd natukene sündmustest ette,sest alustuseks tahtsin hoopiski küsida, et mis värk nende broneeritud laudadega diskoteegis on? Lähme klubisse ja praktselt iga laua peal ilutses silt "broneeritud". Miks küll? Kas tõesti siis terve õhtu istutakse oma bronnitud lauas ja valvatakse oma lauda nagu see oleks viimane ning mitte keegi teine ei tohi sinna oma klaasikest toetada.
Disko ei tahtnud alguses kuidagi käima minna, sest elasime Joosepiga olukorda sisse ja rahvast oli ka alguses veidi vähevõitu.
Õhtu jooksul me Joosepiga alkoholi ei tarbinud, aga mingi hetk tekkis soov miskit rüübata ja ostsime lihtsalt kummalegi tooniku (sest ma sain täpselt samamoodi teada nagu Mac, et toonik ei sisalda alkoholi). Lugesin Joosepile veel sõnad peale, et ma tahan kindlasti oma tooniku sisse ka apelsiniviilu, kuid Joosep vedas mu endaga baarileti juurde kaasa.
Baarileti ääres seistes ei suutnud baarmen vist kohe oma silmi ja kõrvu uskudagi, kui häguste pilkudega purjutajate vahele oli ära eksinud ka kaks kainet pidulist. Edastasime siis oma joogisoovid ja baarmen uuris, et kas soovin punast või valget toonikut, aga kuna ma polnud punasest toonikust midagi kuulnud, siis üritasin oma wtf näoilmet peita ja tegin maru teadja näo pähe ja ütlesin, et loomulikult punast. See oli kusjuures väga maitsev...selline Fanta maitsega.
Pidu kulges siis nii, et seisime seina ääres, rüüpasime oma toonikut ja vahepeal üritasin Joosepit tantsima keelitada, kuid seda täiesti tulutult...isegi villase rahvamustriga suur turske onu, kes kandis vanaisa retrosid paksude klaasidega prille ja kes vihtus tibutantsu tantsida, ei suutnud meelitada Joosepit tantsupõrandale oma tantsuoskusi demonstreerima.  Ainus edusamm oli see, et baarileti juurest mööda seinaäärt nühkides liikusime step by step tantsupõranda äärde ja mina sain siis natukenegi lõpuks tantsida...selle vahemaa läbimine võttis aega kõigest tagasihoidlikud 2h.

2. Lugu sellest kuidas me Lindale sünnipäevaüllatuse tegime ja Ta nutma ajasime. Selle looga on nüüd kõige keerulisem, sest Linda lubas ära solvuda, kui ma ei kirjuta sellest üllatusest detailselt, aga kes neid detaile ikka enam mäletab.
Lindale rääkisime koguaeg, et me ei saa tulla Paidesse, kuna Joosepil on erandkorras laupäeval tööpäev (puhas vale) ja mina sõidan reedel Rakverre (täiesti tõsi). Ma käisin nimelt Sadamasilla kontsertil Rakvere teatris ja kustutamaks Linda viimanegi lootuskiir, siis tegin isegi check in'i, kuid Linda ei vaadanudki FB-sse...nii palju siis väärtustataksegi minu pingutusi.

Kui rääkida Linda kingitusest, siis mul oli alguses mingisugune hullult hea idee, mida võiks kinkida, aga kui selle uudisega Joosepi juurde jõudsin ja kõik Talle välja ladusin, siis oli Joosep veidi pahur ja pettunud, et ma polnud Temaga nõu pidanud...või no tegelikult ma tulingi nõu pidama, aga nagu naistel ja meestel tavaliselt kombeks on, siis rääkisime teineteisest lihtsalt mööda.
Igatahes minu hullult hea kingiidee ei leidnud rakendust (see oli lausa nii hea idee, et ma isegi enam ei mäleta seda ideed), aga jätsin siis kingituse Joosepi hooleks, sest ma sain nii aru, et tahab ise valida Lindale kingituse (loe: sain jälle valesti aru), sest kui kaks päeva enne Paidesse sõitu uurisin kingituse kohta, siis mõlemad olime mök-mök.

Lõpuks võtsin siis kingituse sebimise enda peale ja lilled jäid Joosepile. Kuid eks mul olid kindlad nõuded ka lillekimbu kohta. Kindlasti pidi lillekimp olema ettetellimisega, soovitavalt kollased gerberad ja et kimbul oleks kaunistuseks peal lepatriinud või liblikad. Linda saigi endale ilusa orhideekimbu ilma lepatriinu ja liblikateta.
Kingituseks ostsin helehalli kaisukaru, kes hoidis oma käppade vahel rohelist valgete mummudega fliisi. Kohe kui seda kaisukat "nägin", siis teadsin, et see ongi see õige. Lisaks tellisin kingipoest Janeti pildiga värvimuutva tassi...see tass oli maru originaalne kingiidee ikka, muig. Peaaegu oleks Linda sellest kingitusest pääsenud, sest see oleks äärepealt katki läinud. Nimelt, kui Mac mind Rakveres bussile saatis, siis asetas kingikoti pingile ja tuul lennutas kingikoti asfaldile ja no hääl oli küll selline, et...ning teades varasemaid kogemusi Maci ja tassidega, siis poleks ma sugugi üllatunud...better luck next time...

21. märtsil startisin mina siis Rakverest Paide poole ja kui muidu on mul ühistransport Eesti sisestel liinidel tasuta, siis paraku mulle ei sobinud mitte ükski kohalik väljumisaeg ning seega pidin Sankt Peterburi bussiga minema, kus pidin ka pileti soetama. Joosep startis Tartust ja kohtusime Paide bussijaamas.
Eeltöö tegime ka muidugi ära...ses suhtes, et uurisime, kui kaugel asub Paide bussijaamast kultuurikeskus, kus pidi Linda lauluvõistlus toimuma, et oskaksime arvestada ajakuluga mis meil kõndimiseks kulub. Oleme alati Lindat norinud, et Paide on küla, kus pole elektrit, talvel ei aeta lund ära, tänavaid ei ole, on ainult viljapõllud ja heinamaa ning kruusateed. Kui Google mapsi lahti võtsime, siis põhimõtteliselt sai meie huumor kinnitust, sest Google väitis, et kultuurikeskus asub 450 meetri kaugusel bussijaamast ja Linda kodu 500 meetri kaugusel. Joosep ütles selle peale, et Paide on kilomeeter korda kilomeeter. Ei, tegelikult on Paide väga armas ja ilus väike linnake...mulle päriselt ka meeldib! :)

Kuigi kultuurikeskuseni oli kõigest 450 meetrit, siis pidime ikka küsima kahelt inimeselt teed, sest no ei suutnud õiget hoonet leida ja kui leidsime õige hoone, siis ei suutnud õiget ust leida...kuid lõpuks saatis meid edu.
Ikka päris uhke ja suurejooneline värk oli see lauluvõistlus, sest kui sisse läksime, siis kohe toodi meile Paide memmede poolt küpsetatud pannkoogid moosiga ja lausa kolmel taldrikul, ehk et kolmas pannkook oli Janetile, millest võib Ta tänaseni ainult und näha.
Lisaks oli kohe aru saada, et Paides juhtkoeri pole, sest väikesed lapsed seletasid, et koeraga ei tohi siin olla ja emad olid kuidagi kohmetud, sest ei raatsinud minu kuuldes lapsele selgitada juhtkoera ja pimeda inimese olemust...vist kartsid mind kuidagi haavata. Ei tea, see on nägijatel selline tundlik teema.

Lõpuks sisenesime ettevaatlikult saali ja jäime rahulikult kontserdi kuulama. Mingi aeg ütles Joosep, et näeb Lindat ja korra vaatas ka meie poole, aga kuna ei osanud meid oodata, siis kohe ei tundnud meid rahva seast ära. Arutlesime omavahel, et see oleks päris naljakas, kui läheb lavale laulma ja alles siis märkab meid ning unustab laulusõnad ära ja hakkab keset lava lahinal nutma. Kuid õnneks või õnnetuseks märkas Lindake meid enne oma esinemist ja seega jäi laval nutmine ära. Ühesõnaga siit saate täpsemalt lugeda, et milline see Linda sünnipäev siis ikkagist oli ja mida tundis-mõtles-ei tundnud-ei mõelnud.

3. See on ausõna viimane lugu ja ma teen hästi lühikese kokkuvõtte sellest. Ma ei hakka mingeid ebaolulisi detaile siia kirjutama, vaid panen siia kirja meie järjekordsed vaimukused.
Ühel märtsikuu pühapäeval käisin Pärnus, kuna Kaisu kutsus. Põhjuseks oli sakslane Danny, kes oli Kaisule külla sõitnud ja plaanis oli teha väike ekskursioon Pärnu linnas. Kõik kulges väga hästi, aga kuna märtsikuus on Pärnu linn suhteliselt vaikne, puud on raagus, poed on pühapäeviti kinni, purskkaevud ei tööta ja inimesi liigub vähe, siis ma koguaeg korrutasin iga nurga peal, et tegelikult on siin ausalt väga ilus, aga ainult suvel...Sa pead suvel tagasi tulema.
Meie trajektoor kulges mööda vanalinna kuni Tallinna väravateni, sealt Vallikäärust jahisadamani ja edasi Pärnu kunagise mudaravilani, milles nüüd pesitseb uhke luksuslik spaa.
Mingi hetk, kui liikusime Kuursaali poole, siis Kaisu rääkis Dannyle, et kuskil siin peaks olema ka lõbustuspark, kuid ma sekkusin ja ütlesin: "Kullakene, seda lõbustusparki pole juba ammu siin."
"Ei ole või? Kui kaua juba siis?" uuris Kaisu imestunult.
"Juba üle kümne aasta..." vastasin ma naerdes.

Mingi hetk uurisin ma Dannylt, et kas Kaisu on Talle rääkinud, et me tegelikult oskame natuke ka saksa keelt. Teatasin siis erilise uhkusega, et mina olen oma teadmised omandanud multifilmidest...Kaisust ei tasu rääkidagi, sest Tema õppis seda saksa keelt koolis lausa teise keelena. Kaisu siis hiilgas oma saksakeelelise oskusega ja ütles sellise pikema lause. Ma siis sädistasin edasi, et ma sain aru, mida Kaisu ütles ja et ma oskan lihtsaid sõnu ise öelda.
Danny ütles siis oma tugeva saksa aktsendiga ja veidi moonutatud häälel: "Hallo! My name is Paul and I'm three years old. Lets learn how to speak German."
"See, I understood that!" hõiskasin ma erilise rõõmuga.
"See oli inglise keeles..." märkis Kaisu teadlikult ja hakkasime südamest üle tänava naerma.

Pika jalutuse lõpetasime restoranis Eedelweiss ja Danny ütles Kaisule, et too on õel, et laseb minul koguaeg tühja kahvlit suhu pista, kuid meile tegi see jällegi nalja ja Kaisu ütles sellepeale ainult: "Enjoy it! It's free show!" (you got that right, baby!)