Trallejumps Lätimaal vol. 2

Jätkan siis oma matkasaagat ja kui alguses mõtlesin kirjutada kolmandast ja neljandast päevast koos, siis kardan, et see oleks too much ja inimesed ei viitsiks mingeid kilomeetriseid postitusi lugeda ja piirdun seekord ainult kolmanda päevaga.

3. päev

Tegelikult pean suti kolmandas päevas kirjutama ka teise päeva hilisõhtust ja ööst, kuna öös juhtuski kõige rohkem asju. Kui meie paatkond jõudis lõkkeplatsile, kus siis selgus ka kuri tõsiasi, et see polegi mingi kämpa, vaid tühipaljas lõkkeplats, siis sellepärast me mööda vuhasimegi. Teine pisikene detail, mida unustati meile öelda, oli see, et 35 km sõidame kahe päevaga, mitte ühe päevaga. Noo, parem hilja, kui mitte kunagi täpsemat infot edastada. Reaalselt olime me juba poole nelja paiku õiges kohas, aga meie, vaprad eestlased, sõudsime ikka edasi ja edasi ja aerutasime 30 km kohe esimese päevaga. Aga noo seeselleks, sest meil ei läinudki kõige hullemini.

Laagriplatsil või telkimisplatsil või lõkkeplatsil või lihtsalt metsatukas või kus iganes (valige ise sobivaim, kuna kõik variandid sobivad), kus me paiknesime selgus, et teine paatkond vuhas samuti õigest kohast mööda, aga nemad olid veidi taiplikumad ja said nõksa varem aru, et rohkem pole vaja edasi kanuutada ja hakkasid tagasi tulema, vastuvoolu aerutama. Aga nagu ikka siis igas seltskonnas peab ju olema ka vingatseid ja osad hakkasid jaurama, et sõuame kaldale ja lähme see ülejäänud 50 meetrit jalgsi. Kanuus oli siis kuus pimedat ja üks nägija, pluss mõned juhtkoerad. Minge muidugi jalgsi, see on ju geniaalne mõte! Seljas vastav kanuumatka riietus - ujumispüksid, trikood ja peakatted :D Aeg oli ka juba soliidne, kõigest 22:38. Päike oli natuke aega tagasi loojunud ja nüüd oligi ju kõige parem aeg randumiseks. Mnjah, seltskond randus kohas, kus pole randumiskohtagi ja tsirkus võiski alata.

Mingi aeg hakati laagriplatsil autoga signaalitama ja tulesid vilgutama ning siis selgus, et too seltskond, kes randus on selle 50 meetri peal ära eksinud ja seiklevad roostikus, mudas ja karuohakate vahel. Üks meie paatkonna aktivistidest lätlane mõtles, et läheks õige neile vastu ja siis juhatab nad õigesse kohta. Mõte ju iseenesest hea ja südamlik, aga väikese agaga. See kutt läks, leidis kadunud seltskonna üles ja eksis koos nendega ära.

Seni, kuni kari pimedaid otsisid oma tagasiteed laagrialale, kerjasin ma ülejäänud eestlastelt riideid endale selga, sest mul oli räme külm. Lõpuks oli mul seljas oma spordipluus, polero, tuulekas, kampsun, paks dressikas ja peas oli mul ikka veel kinni seotud sportrinnahoidjad.Vaja oli ju hommikul endale peakate päikesepistest hoidumiseks meisterdada ja nagu aru saate, siis olin ma suurepäraselt kanuumatkaks valmistunud. Jättesmaha peakatte- pole vaja, trikoo- pole vaja, lühikesed püksid- pole vaja, kampsun- mis asi see veel on? Pole vaja.

Ronisin siis meie armsasse ja logisevasse miniwani ja teatasin, et mina magan täna autos ja Gerli lõi minuga kampa.  Kogu oma vattidega pugesin veel magamiskotti ja tõmbasin nina ka koti sisse ning lõpuks hakkas mul ka soe. Kunagi öösel kell üks leiti lõpuks ka need kuus tolgendavat pimedat, üks nägija ja juhtkoerad üles, kes keset külateed tolgendasid. Osadel olid pastlad mutta ära kadunud, ühel oli põlv marraskil, külmast ja näljast rääkimata. Selles seltskonnas oli üks paras oinas mees ka. Kuna jättis oma naise ja poja kuskile taha seiklema, et vaadake ise kuidas saate ja kui pime poeg kaotas oma plätud ära, siis ema andis lapsele oma jalatsid ja isa ei olevat teist nägugi teinud, vaid läks ees minema, et Sa naine vaata ise kuidas saad paljajalu ja pimeda poja juhendamisega hakkama....nagu wtf!? Krt, ma annaks peksa sellise asja eest ja pistaks räuskama nii et kõik leiaksid meid paugu pealt üles. Ja siis hommikul mees nõudis naiselt, et tahan vot nii ja nii kanget kohvi ja nii palju suhkrut ja koort, segatult ja loksutatult. Ausalt, käi p*rse!

Kuid öösel, vastu kolmandat päeva, küsis äkki Gerli minu käest, et kas ma magan. Ütlesin, et just ärkasin ja hakkasime seletama, et mega põiekas on ja peaks ikka pissil ära käima. Hakkasime siis oma täis põitega akrobaatikat sooritama, kuna pääsesime ainult juhiukse kaudu ju välja. Astusin esimesena välja, Gerli minu kannul. Tegin paar pikemat sammu uksest edasi ja kui Gerli kuulis sorinat, küsis natuke naerdes, et kas juba pissin. "Jep, kaugele ma ikka lähen?!" vastasin ma sosinal. Gerli läks tiba teises suunas ja tegi oma ihuhäda auto nina ette...või kuskile sinna. Ronisime kähku autosse tagasi ja siis Gerli küsib autos, et kas ma tean, miks Ta naeris.ma eeldasin, et sellepärast, kuna ma ei suutnud enam kauem põit kinni hoida ja pissisin suhteliselt auto lähedale. Kuid Gerli teatas, et öösel, kui mina juba magasin ja teine paatkond laagriplatsile jõudis, siis püstitasid oma telgi just meie auto kõrvale. Nii, et ma kusesin peaaegu kellegi telgiukse ette...ups. Noo, ega mina ei näinud ju ja mul polnud aega oma nutifoniga pilti ka teha ja jääda vastust ootama, et mis mul autost väljudes nina ette jääb. Kuid ma kujutan väga elavalt seda olukorda ette, kui umbes samal ajal oleks keegi telgist välja tulnud ja vastu oleks vahtinud kaks valget kannikat :D

Puhtast veest oli ka puudus ja kui küsisime, et miks puhast vett pole, siis vastati, et see on selline võimalikult öko laager...nagu wtf?! Nii öko, et isegi puhast joogivett ei ole. Kui sain lõpuks ka oma telefonile levi tagasi, siis suhtlesin Joosepiga ja andsin ka teada, et meil on ökolaager, mille peale Joosep ütles: "Mis krdi ökositt, et isegi vett pole. Igaüks niidab omale ise heina ette või?!"

Kolmandal päeval ei teinud me mitte kui midagi, vaid passisime lihtsalt laagriplatsil kuskil kella kaheksani õhtul, sest Daugava pealt korjati kanuud kokku ja eelmise päeva vaprad läksid uuesti kanuutama, et kanuud õigesse kohta viia, kuna igast randumiskohast polnud võimalik neid üles tarida ja autode peale tõsta. Mind taheti ka kanuusid kokku korjama viia, kuna ma olevat nii tubli kanuutaja, aga mind see ei kottinud ja keeldusin. Õigesti tegin, sest ma ei kujutaks ettegi milline mu nahk siis oleks olnud, kui oleks teise päeva ka lõõskava päikese käes veetnud. Kuna karma on teadupärast bich, siis päeval laotasime teki laagriplatsile maha, et lihtsalt uneleda ja lebotada, aga seda täpselt sellele alale, kuhu me kusesime. Meil pimedatel on ikka krdima täpne silm ma ütlen.