Nädalad lendavad selle kevade saabumisega kuidagi nii kiiresti, et kui mul tekib nädala alguses mõte kirjutada väike ülevaade oma tulemustest, siis pruugib mul ainult paar asja vahele tulla ja juba ma avastangi, et kohe saab nädal läbi ja siis mõtlen, et ah tühja sellega, ma kirjutan ülevaate parem juba siis uuel nädalal. No ja nii need nädalad ongi muudkui tuisanud ja tuisanud, ilma midagi kirja panemata. Kuid nüüd oleks tegelikult paras aeg rääkida toitumisest ja trennist.
Mul on tohutult siiras hea meel ja olen enda üle maruuhke, et olen suutnud püsivust säilitada ja enam-vähem korralikult ka trennis käia (väljaarvatud too nädal, kus ma haige olin ja kus trennikaaslastele ei sobinud ükski aeg). Trennikavas mul muudatusi pole ette tulnud...endiselt teen jõu- ja vastupidavustrenni ning staatilisi harjutusi. Kui siis ehk nii palju, et paaril trenakal olen raskust juurde lisanud, mis tähendab, et mul on jõudu nagu loomal juurde tulnud :D Ei, tegelikult max. mingi 5 kg olen juurde lisanud ja olen siin isikliku rekordi plankingus saavutanud. Kui ma trenniga 1. veebruaril alustasin, siis suutsin 30 seki plankingus olla, kuid nüüd on minu isiklikuks rekordiks 2:12. Aga no see on hetkel ka suhteliselt piiri peal, sest alates pooleteise minuti pealt hakkan ma mõtlema, et jessas, ma enam ei jaksa ja ma kohe nõrken. Kuid siis tahtejõuga suudan sekundeid juurde pigistada ja pärast olen endaga ikka ülimalt rahulolev, et esimestele nõrkushetkedele alla ei vandunud.
Toitumise kohapealt ütleks nii, et olen veidi rihma lõdvemaks lasknud, kuid kindlasti ei ole teinud väga suuri ja lõplikke järelandmisi. Nisujahutooteid olen suutnud senini pea saja protsendiliselt vältida (va meie tähtpäeva küpsisetort, millest ma võtsin ühe ampsu, kuna tahtsin teada, mis asja ma Joosepile kokku käkerdasin, aga see on ka kõik). Suhkrut olen täpselt nii palju tarbinud, kui Joosep on mulle ränkadest hüpodest välja tulemiseks kokku keeranud ja pahasid rasvasid pole samuti tarvitanud (kartulikrõpsud, chipsid, juustuassortiid jm on minu menüüs totaalselt out).
Loomulikult olen ma kõige tavalisem, luust ja nahast inimene, kellel on õnneks või kahjuks maitse- ja lõhnameeled kogu selle tervislikuse juures säilinud ja nii ma pean samuti igapäevaselt võitlust oma isudega. Kui siin mõned väidavad, et see läheb kergemaks ja varsti ei tahagi enam neid nisujahutooteid, siis mina pole veel selle etapini jõudnud. Jah, see on küll tõsi, et poolfabrikaate ma enam ei fänna ja mind ei isuta restodes mingisugune fritüürist läbi küpsetatud lihakäntsakas, sest see nõretab rõvedalt õlist, fuh. Kuid mul on olnud täiesti mõistusevastaseid ja pööraseid isusid. Viimane oli möödunud pühapäeval Port Arturi toidupoes, kui me sattusime Joosepiga saiakeste ja koogikeste leti lähistele ja ma tundsin seda imelist lõhna ja ma kujutasin ette kuidas ma sööksin ühte värskelt ahjust tulnud viineripirukat rohke krõbeda juustuga... ma olin täiesti hüpnoosis ja sonisin sellest saiakesest nii nagu ma poleks kuid söönud. Kuid õnneks oli Joosep kaasas ja vedas mu sealt ruttu kättpidi ära. Ja sama päeva pärastlõunal, kui käisime Eedelweissis einestamas, siis mina võtsin endale eelroast soolalõhe kartulikotlettide ja värske kurgisalatiga, aga kuna tegu oli siiski eelroaga, siis jäi mul kere veidi lahjaks ja tundsin, et tahaks miskit veel. Peaaegu oleksin tellinud endale valge šokolaadiga toorjuustukoogi, aga Joosep saatis mu poole sellise küsiva pilgu, et oled ikka päris kindel või?! Alguses olin veidi pettunud ja mõtlesin endamisi, et ahah, Sa pead mind mingiks paksuks, jah?! Kuid siis õnneks tuli mõistus tagasi koju ja sain aru, et see poleks mõistlik ja nii ma siis jätsingi selle tordilõigu kellegile järgmisele näljasele. Selle koha pealt olen ma Joosepile ikka maru tänulik, et toetab mind minu toitumises ja trennis ja jagab ikka ohtralt komplimente ja utsitab takka. Kuigi täna hommikul ütles küll päris nõmedalt mu triitsepsi või piitsepsi kohta (no ühesõnaga selle käevarre osa kohta, mis on õlast alates ja jääb seljataha suunas). Ütles, et see on mul nagu kallerdis. No hallooo, siis ma küll ikka solvusin veits ära, sest ma iga nädal treenin oma käsi ja siis ütleb sedasi. Pärast muidugist tõesti vabandas, kui sai aru, et see riivas mind. Eks kõige vaevalisemalt lähebki see üleliigne rasv ära kätelt ja kõhult, kuigi...tulemusi on täiega näha ja tunda. Aga praegu on mingisugune 0-punkt, sest suuremast rasvast olen lahti saanud, aga nüüd see järelejäänud pekk pikutab lihtsalt rahulikult edasi mu kõhul. Vahepeal kaalusin 51,6 kg, aga täna hommikuse seisuga oli kaal 54,3 kg, aga ma ei põe sellepärast väga, sest ma arvan, et mul on lihtsalt lihasmass kasvanud ja teadupärast kaalub lihas rohkem kui rasv.
Tegin siin klõpsu ka oma tänasest toidust, milleks oli praekartul muna ja singitükikestega. Kartulit ma üldiselt väga ei söö, aga kuna Joosep läks paariks päevaks ära ja mul oli potis mõned keedukartulid, siis oli kuidagi nüri tunne neid lihtsalt ära ka visata. Kuigi jah, viimase aja suured lemmikud on mul kõikvõimalikud külmutatud aedviljasegud, mida ma lasen alati Joosepil poest endale ohtralt tuua. Tavaliselt võtan paar viilu leiba ja tass piima kõrvale ja ongi kõik. Või kui mul leidub tükk kanafileed, siis praen selle ka juurde. Kõige raskem on siis, kui Joosep tellib mingisuguseid ahjujuustuleibasid või nosib krõpse või sööb kommi, siis mul tekib ka vahepeal isu ja mõtlen, et miks ma pean ainult neid aedvilju siin vitsutama... Aga siis vaatan oma järjest lamedamaks muutuvat punnkõhtu ja saan aru küll, miks see vajalik on ja no nii olengi suutnud näpud kõigest halvast eemal hoida.
Mais siis loodetavasti saan sentimeetritest ka rääkida, kuigi ega arvatavasti mingisugust meeletut muutust ei saa kirja panna, kuna mul ei tulnud pähe end kohe veebruari alguses üle mõõta, siis kui alustasin kogu selle tervislikuma toitumise ja trenniga.
0 kommentaari:
Postita kommentaar