Meil oli täna Joosepi brasnik ja just äsja lahkusidki viimased külalised. Elaminegi juba enam-vähem üle kraamitud. Ainult igavene suur virn musti nõusid on veel tarvis puhtaks küürida ja kuigi meil oli Joosepiga diil, et kui mina tegelen toitlustusega, siis ta on nõus mustad nõud ise pesema. Aga no mina ei tea, mis puhtusejumalanna minus välja lõi, aga kui viimanegi taldrik-kauss-kahvel-klaas-nuga-lusikas-tass oli elamise pealt kokku korjatud, teatasin mina Joosepile, et ma tahan ise kõik nõud ära pesta. Täitsasoojaksläinudpeast. Ja seni kuni Joosep mulle plita kütmisega boilerisse sooja vett orgunnib, mõtlesin mina tulla ja aega sisukalt ära kasutada ja rääkida teile meeste Brasiilia vahatusest.

Ei, Joosep ei saanud kingituseks Brasiilia vahatuse kinkekaarti. Jumal tänatud selle eest! Ma tahtsin tegelikult sellest meeste kubeme vahatamisest juba umbes kolm nädalat tagasi kirjutada, kuna täiesti lambist tuli see teema ühe tuttavaga jutuks. Ta teatas mulle, et tema meessoostsõber lasi teha Brasiilia vahatuse ja minu miljonivääriline reaktsioon oli umbes selline,  no kuidas seda nüüd kirjeldadagi... Ühesõnaga selline hässtii pahviks löödud ja pool heleda häälega kilgatus: "What!? Miks?"

Mitte et see peaks minu asi olema, mida keegi mees oma kubemekarvadega otsustab teha. Kui soovib, siis minugi poolest kitkugu kasvõi ükshaaval oma kubemekarvad välja või blondeerigu ära, I don't care. Kuid mind hämmastas see põhjus miks vaene mees seda teha otsustas. Ta teine pool olevat seda nõudnud. Aga milline täismõistusel olev mees läheks lihtsalt vabatahtlikult käsu peale Brasiilia vahatust tegema? No juhul, kui see pole just mehe enda suur unistus, eksole. Selles loos oli aga põhjus vägagi proosaline - enne rohkem seksi ei saa, kui kube pole beebipepu sarnaseks - pehmeks ja siledaks vahatatud. Nii ei jäänudki vaesel mehel muud üle, kui viimases lootuses minna ja lasta end kõige õrnemast piirkonnast vahaga kokku määrida ja släuhti karvadest puhtaks tõmmata. Aga ega see loodetud rohket seksirõõmu majja ei toonud. Mees endiselt kuival ja tagatipuks ka karvutu. Õnneks tegu ainult karvadega, need kasvavad vähemalt tagasi. Sellega seoses tekib aga mul küsimus, et milline femme sunnib meest midagi sellist läbi elama, kasutades selleks alatut seksimanipulatsiooni?

Aga see, mida mina jäin selle loo puhul mõtlema, oli see, et mulle isiklikult küll ei meeldiks beebipehme ja sile mehe kube. Lausa nii sile, et hea tahtmise juures võiks oma huuled tänu peegeldusele üle võõbata. See oleks nagu mingisugune arenguetapis olev poisslaps. Ma saan aru, et mida lühemad karvad, seda hügieenilisem, aga täiesti nullis...!? Fuh, ma ei tea, kui Joosep peaks mingil veidral ajukahjustuse momendil selle vahatuse endale tegema ja ma avastaksin seda alles asjatamise käigus, siis ma tõmbaksin endale kohe püksid jalga tagasi ja paluksin tal seda sama teha. Samamoodi ei fänna ma ka mingit eriti võssi kasvanud puhmakat, nii et karvu on rohkem kui varustust ja pärast on tükk tegu, et sealt "tikripõõsast" slong üles leida.

Mul oli Bellissima ilusalongis tänaseks näohoolduse aeg kinni pandud, et pühapäevaseks jõulupeoks saaks poorid puhtaks ja silmad-kulmud pähe. Kuigi alles kolmapäeval oli see minek üpriski suure küsimärgiga, aga kuna eile õhtul tundsin end juba täitsa inimese moodi, siis otsustasin aega mitte tühistada.

Hommikul ärkasin ma ei tea mille peale üles. Aa, meenus. Joosep kukkus hommikul õrnutsema. Muudkui musitas mind suule ja kaelale ja kui oli muside jagamisega ühele poole saanud, siis keeras teise külje ja jättiski mu sedasi pool ripakile, mokk töllakil lakke vahtima. Kuna ta ajas mul kogu värginduse käima, aga mitte mingit teemat sealt edasi ei arenenud, siis tänu sellele ei suutnud ma enam uinuda ja hakkasin peas hommikust tegevusplaani kokku panema. Et kui äratus laulma hakkab, siis vot teen need ja need asjad ära, panen need riided selga ja lippangi bussile. Kui olin oma tegevusplaani juba 10x peas läbi kedranud ja äratust ikka polnud veel olnud, siis hakkasin mõtlema, et huvitav-huvitav, ei tea palju see kell võiks ka  olla. Praegu mõtlen, et selle asemel, et oma käsi korraks välja sirutada ja öökapilt telefon haarata ja kella vaadata, otsustan mina mingisugust ajaarvamist mängida.

Kuulsin kuidas alumised ja ülemised naabrid tohkendasid ja end minekule seadsid. Kuulsin akna taga linnukesi siristamas, mis tähendab, et päike on juba tõusnud ja vahepeal tabas mu kõrv isegi bussi möödumise ära, aga mina ei liigutanud kulmugi, vaid otsustasin, et no olgu pealegi, eks ma ürita siis veel magada. Sisendasin endale, et kui ma 8:40 äratuse peaksin mingil imelikul põhjusel maha magama, siis igapäevane kella üheksane äratus on mul nagunii. Seega keerasin südamerahus teise külje, liibusin hästi tihkelt vastu Joosepit ja haarasin ta kaissu.

Tänasest hommikust on oma jagu tunde juba möödas ja kes seda enam mäletab, mis ja miks täpselt juhtus, aga ühel hetkel kukkus mu telefon öökapilt ilge kolksuga põrandale, mida ma siis üritasin üle voodi serva üles õngitseda, aga no tulutult. Lõpuks ärkas Joosep ka selle sahmimise peale üles ja siis ma olin nagu topelt häiritud. Esiteks sellepärast, et see lollakas telefon sedasi maha kukkus ja teiseks sellepärast, et ma äratasin Joosepi oma rapsimisega üles. Mõtlesin, et ei hakka seal teise inimese uneajast vahutama ja ajasin endale torisedes kargu alla, haarasin telefoni ja marssisin elutuppa rahunema.otsustasin, et pikutan seni diivanil kuniks mu äratus otsustab ükskord ometigi helisema hakata. Muig, ma kõlan praegu täpselt sedasi nagu keegi oleks mind noa ähvardusel sundinud äratuseni magama.

Hetkel, mil tahtsin end mugavalt diivanile lebosse visata, siis selle asemel maandusin ma kuskile puitkarkassi vahele, sest ma loomulikult olin sellise tibatillukese fakti vahepeal ära unustanud, et eile õhtul tarisin diivani madratsi köögipõrandale. Ma tahtsin lihtsalt küdeva pliidi ees end mõnusasti soojendada.  Vandudes ja podisedes kookisin enda kannikad puitribide vahelt välja, olles nüüd veel rohkem häiritud. Kuid lõpuks leidsin diivanil endale soovitud nurgakese, kuhu tõmbasin end mõnusasti looteasendisse kerra ja diivani seljatoelt tõmbasin endale veel saunarätikugi peale, mille ma eile õhtul peale juustepesu sinna targu kuivama olin jätnud. Hingasin paar korda sisse-välja ja otsustasin lõpuks ka kella üle tsekkida. Vajutasin klahvinuppu ja mis selgus? Selgus see, et mu telefon oli omadega kottis.

Kargasin nagu keravälk diivanilt püsti ja tormasin magamistuppa, et telefonile juhe taha pista ja leida minginegi elektrooniline vidin, mis oskaks mulle kellaaega öelda. Kuna olin selleks ajaks endast juba suht väljas, siis Joosep uuris uniselt, et mis juhtus ja kui ma närviliselt seletasin paari lausega kogu olukorra ära ja Joosep oma telefonilt kella vaatas, siis selgus tõsiasi, et mu buss oli juba pool tundi tagasi minema sõitnud ja mu näohoolduseni oli ainult pool tundi aega. Ma ei tea, kust mul selline geniaalne mõte tuli, aga helistasin kihku-kähku õele ja uurisin, kas oleks huvitatud minu asemel minema näohooldusesse, sest nõme oleks kosmeetikule viimasel minutil selline pooleteise tunnine auk tekitada, eriti veel kohe hommikul. Igatahes ajad said klapitud ja mul nüüd uus aeg esmaspäeval.

Nõme ongi nüüd ainult see, et ma pean peole minema oma võssa kasvand kulmudega. Aga no mis seal ikka, eks ma olen varasemalt ka avalikes kohtades oma pleekpruunide puhmas kulmudega ringi lehvitanud. Haha, aga no õnneks enamus rahvast seal peol on pimedad, nii et vahet pole. Kedagi nagunii ei koti mu kulmud. Nüüd tuleb ainult loota ja pöidlad pihus hoida, et pühapäeval oleks miinuskraadid, sest mul on plaan kleidi ja mantliga Tallinnasse trippida, aga kui väljas on mingi lora, siis jääb see plaan ka katki.

Aga, kui minu iPhonest rääkida, siis mul on selline karvane tunne, et see hakkab saba andma. Käitub teine viimasel ajal imelikult. Näiteks helistan Joosepile ja telefon kutsub, aga Joosepil ei näita, et heliseks ja vastupidi ka. Mul telefon sees, levi on ja äpid toimivad, aga kui keegi helistab, siis ütleb, et levist väljas või välja lülitatud. No ja nüüd see lambist öösel pildi taskusse viskamine ka kõigele muule lisaks. Kui peangi endale hakkama uut telefoni vaatama, siis ma pole sugugi õnnelik selle üle, sest mulle pimedale on kõige sobilikum just iPhone, aga need õunad maksavad ju roppu raha.

See on juba kassilegi selge, et naised ja mehed mõtlevad ja tegutsevad teatud olukordades totaalselt erinevalt. Seda sel lihtsal põhjusel, kuna meie aju on erinevalt üles ehitatud.  Nagu kapitaalselt erinevalt. Väidetavalt on meestel parem ruumiline mõtlemine ja navigeerimisoskus, naistel seevastu parem mälu ja sotsiaalsed kognitiivsed oskused, mis võimaldavad neil paremini teha mitut ülesannet korraga. See, et meie aju on erinevalt üles ehitatud ja toimib teistmoodi, väljendub kõige paremini siis, kui jälgida mismoodi naised ja mehed ühtesid ja samu olukordi näevad ja lahendavad. Vahest võib täiesti suvaline jutuajamine võtta sellised tuurid üles, et tahaks teise poole lihtsalt ära kägistada või küsida, Kuidas Sa ei saa aru, mida ma mõtlen? Või isegi, kui saame aru, mida teine pool mõtleb, siis me ei suuda sellega nõustuda, kuna see lihtsalt EI mahu meile pähe. Naljakal kombel puudub siis mõlema poole arvates vastassugupoolel absoluutne mõistus ja loogika.

Ma õnneks või kahjuks ei oska kohe lambist siia neid kõige tulisemaid vaidluspunkte ette loetleda, mis minu ja Joosepi suhtes kõige sagedamini esinevad, sest tavaliselt on need minu jaoks so out of blue, et kui olukord on juba möödas, siis hingan rahulikult 10 korda sisse ja välja ning tahan selle võimalikult ruttu unustada, sest muidu jookseb mu juhe lühisesse.

Kuid siiski on mul üks hiljutine olukord olemas, mis sobib suurepäraselt selle jutu illustreerimiseks.
Meie suhtes on üks põhilisemaid küsimusi ja seda just Joosepi poolt: miks Sa varem ei öelnud? Aeg-ajalt tekib mul vägisi tunne, et sellest on saanud juba mingisugune sidesõna meie ootamatutes olukordades.
Konkreetne lugu juhtuski möödunud nädala laupäeval, kui sõitsin Pärnust kodu poole. Poolel koduteel helistas mulle ema, kes palus, et ma lippaks tema poolt läbi ja laseksin koerad korra välja ja annaksin neile süüa, kuna ta ise otsustas viimasel minutil kinno minna. Loomulikult ma ei hakanud emale ütlema, et eiii saa, kantselda ise oma koeri. Loomulikult tulen emale vastu ja aitan.
Kuna ema maja võtmekimp on sama massiivne ja raske nagu tavapärased kloostri võtmekimbud, siis ma neid endaga igapäevaselt kaasas ei vea. Nii mul tekkiski mõte uurida Joosepilt, kas viitsiks äkki ise käia ema poolt läbi. Proovisin mitu korda helistada, aga kätte ei saanud. Lõpuks kirjutasin Skype'isse, kuna arvasin, et raudselt tal telefon ununenud hääletu peale. Tegelikult oli seoses autokooliga esmaabieksamil ja seega sai minu teate umbes 15 mintsa enne minu saabumist kätte. See pole küll antud hetkel oluline, aga lõpuks jäi meil kokkulepe, et tuleb võtmetega minu saabumisajaks ema poole.

Kõik koonud said ära pissitatud ja toidetud ja sellega võikski kogu loo lõppenuks lugeda, eksole, aga EI. Tagasiteel koju küsib Joosep minult: "Millal Sa sellest teada said, et pead ema koeri toitma tulema? Ma tahaks tegelikult selliseid asju varem teada..."

Iseenesest ma saan aru ja mõistan, et ega sellised ootamatud lisaülesanded pole tea mis meelakkumine, eriti veel siis, kui olid juba oma aja planeerinud millekski muuks. Kasvõi puhkamiseks, aga no kammoon.Ei, tead ma sain sellest tegelikult juba eelmisel aastal teada ja alles nüüd otsustasin sellega lagedale tulla. Just nimme, et kiuslik olla ja kõik plaanid nurjata. Nagu mis küsimus see veel on? Loomulikult ma edastan teate suhteliselt kohe teisele osapoolele ka, kui see puudutab mingil määral meid mõlemit.  Millal varem ma pean sellistest asjadest siis teada andma? Enne oma sündi? Enne, kui mu ema mulle sellest teada annab või? Mis ma olen kellegi arvates eneseteadmata mingi hiromant või?

Kui ma näiteks keedaks suppi ja ühtäkki avastan, et mul on üks komponent puudu ja paluksin Joosepil ruttu poest läbi lipata, siis sarnastes olukordades on ka esimene küsimus "Kas Sa varem ei tahtnud öelda?" Nagu mis mõttes varem? Varem millal? Siis, kui ma veel ei teadnud, et mul on see supikomponent puudu või? Enne meie aega? Enne jääaega? Millal varem? Ma ei saa aru!
Mõni võib ju praegu öelda, aga hoolas perenaine vaatab enne ikka kõik üle, kas ja mis on olemas või puudu. Jumal küll, aga äkki supimaterjal oli olemas, näiteks boršisupi materjal, aga näe hapukoore olemasolu jäi kahe silma vahele. Ma ei jaksa ka pidevalt tervet külmkappi sisu otsast lõpuni läbi näppida. Ega ma mingi toidukäperdaja pole.

Tegelikult neid näiteid on tohutult ja tavaliselt need tulevadki nii ootamatult ja ma ausalt ei oska neid kõiki ette näha. Ma ei oska tegelikult enam juba ammu midagi näha, muahaha.  Okei, korra tõsisemalt rääkides, siis alati võib asju paremini planeerida, aga lõputult ette ei saa ka elu ära planeerida ja lihtsalt tulebki ootamatustega arvestada. Aga ma lähen nüüd ja mõtlen, millise järgmise ootamatusega saaksin veel Joosepi planeeritud elu ära nurjata ja kui mitte elu, siis vähemalt päeva :D

Möödunud nädalal Kiku pool vedeledes küsisin temalt, kas on viimasel ajal märganud miskit eripära minu silmades, mille peale Kiku küsis endale omaselt veidi sarkastiliselt ja kavalalt muiates, et kas veel lisaks sellele, et ma pime olen või? Igatahes Kiku ei ole miskit märganud, aga ega ma siis ilma asjata taolist küsimust ei esitanud.

Paar nädalat tagasi lobisesime Joosepiga niisama maast ja ilmast, kui ta äkki teatas, et mu silmad võbelevad. Mul oli selline "Say whaat!" nägu peas, sest ma olin täiesti segaduses. Mis tähendab võbelevad? Joosep seletas seda nii, et silmad käivad ringi, nagu vasakule ja paremale... Vahepeal kiiremini ja siis aeglasemalt. Kuid samas see oli nii veider, sest ma ise absull ei tajunud seda ja omast arust vaatasin ma talle kogu aeg otsa. Tegime siis silmaharjutusi. No, et Joosep ütles kuhu ma vaatama pean ja mina täitsin truu kutsikana korraldusi. Ja kõik toimis. Ma suutsin ilma võbelemata vaadata üles, alla, vasakule ja paremale. No problemo! Kuid, kui pean inimesele pingsalt otsa vaatama, siis vahepeal kipuvad silmad võbelema. See on lihtsalt nii friiki. Ma ei taha võbeleda.

Joosep ütles, et on paaril varasemal korral ka seda täheldanud, aga see peab ikka harv juhus olema, sest teiste ees ma pole sedasi avalikult julenud võbeleda :D Vähemalt keegi pole mulle tihanud öelda, et mul miskit võbeleb. Võib-olla inimesed arvavad, et see on minu puhul mingisugune pimedusega kaasnev nähtus ja siis polegi miskit öelnud, sest ega see oleks vist nats imelik küll, kui saad pimedaga kokku ja siis kohe käratad talle, et mida Sa võbeled siin oma silmadega :D  Kuigi, kui minu taktitundetust arvesse võttes, siis mina nägijana küsiksin lihtsalt puhtast uudishimust oma sõbralt või tuttavalt küll.

Ma pole päris kindel, aga hetkel olen ma arvamusel, et äkki on see silmade tõmblus või võbelemine seotud kuidagi stressi või liigse koormusega. Tean lihtsalt seda, et vahetult enne viimast võbelemist oli mul just üpriski närviline periood olnud ja siis äkki see mõjus kuidagi nii, aga no hetkel on statistikaks vara. Ma andsin igatahes Joosepile korralduse mulle kohe öelda, kui miskit jälle omasoodu võbelema hakkab.
Korraks käis muidugi mõte peast läbi, et äkki paneks aja silmakirurgi juurde, aga no ausalt, ma ei taha. Viimases hädas lähen sinna. Mul nende surkimistest nii siiber, et tahaks vahelduseks lihtsalt rahulikult pimedana elada, ilma, et keegi kogu aeg midagi mulle silma ei torkaks või tilgutaks.

Kui ööl vastu pühapäeva saime oma tuttuue segisti paika, siis ma ei tea, mis sellele Joosepi kasuisale pähe lõi (igatahes mitte mõistus), aga hommikul, kui mina veel voodis õndsas unes pikutasin, läks Aare naabrite ukse taha ja kutsus meie uut segistit imetlema. Ma vist ei pea isegi mainima, et mul tõusid absoluutselt kõik ihukarvad, mis mu kehal võib leiduda, ärritusest ja häiritusest püsti, sest mis mõttes? Kust ta üleüldse võttis õiguse minu kööki kedagi kutsuda?!

Emotsioonid laksasid loomulikult sajaga ja enam ei tulnud sellest rahulikust ja mõnusast lebotamisest voodis sooja teki all miskit välja. Seega ajasin endale kargud alla, otsisin kummutist endale miskit selga (loe: retukad ja lillelise maika). Kohe, kui naaber oli lännu, astusin ma sõjakalt magamistoast välja ja küsisin esmalt Joosepilt, et mis värvi mu retukad on (mul oli lihtsalt tarvis teada, kas see sobib mu maikaga kokku). Saades teada, et retukad on musta värvi, siis sain kinnituse, et näen piisavalt stiilne ja inimese moodi välja ja astusin otsustavalt söögilaua juurde ning kukkusin õiendama.

"Mis õigusega praegu kutsuti naaber meile korterisse? Kas endal üldse silmi on peas või vähekest kriitikameelt, kas endale ei koida veidikene, et külalisi ei kutsuta enne, kui elamine on korda tehtud. Ma pole kaks päeva saanud koristada, meie elamine näeb välja nagu mingisugune peldik ja Sa kutsud inimesed meile korterisse, tule taevas appi! Sa võid enda koju niimoodi inimesi kutsuda, aga mitte minu kööki! Ma vean kihla, et diivan on ka lahti ja voodipesu on kõik laiali, rääkimata mustadest nõudest, koera karvadest, liivast, niisama tränast. See segisti pole nii suur sündmus, et siin soolaleivapidu maha pidada. Ma olen kohutavalt häiritud ja ma olen väga kuri. Lihtsalt tule mõistus koju."

Nii ma siis vuristasin ja vahutasin seal käed puusas ja meeste kõrval seistes, nagu mingi hullunud füürer. Samal ajal Joosep silitas ja paitas mind, et ma natukenegi maha rahuneksin. Einoh, lõpuks ma rahunesin ka, aga see rahunemisprotsess oli selline, et ma läksin nõusid pesema ja koristasin siis viis tundi jutti ning siis saabus õndsus maa peale ja ma tundsin eneses rahulolu. Joosep ainult pärast küsis naljaga pooleks, et kas hommikul, kui ma oma retukate värvi kohta uurisin, kas ma tahtsin enne kindel olla, et ma näen sõimamiseks ikka piisavalt hea välja :D

Kui korraks tänasest päevast rääkida, siis ma lõin oma pealae nii õnnetult vastu aknanurka ära, et naha lõi veits maha ja muhu püsti. Kuna pauk oli päris korralik, siis ma ägisedes küsisin, kas mul on nüüd koljus mõra, mille peale Joosep vastas, et ma oleks võinud hoopis küsida, kas mul on nüüd ka mõistus :D
Lisaks ütles ta, et ta hakkab juba vaikselt seda statistikat uskuma, mis väidab, et kõige sagedamini juhtub naistega õnnetusi just köögis, sest paar päeva tagasi kõrvetasin ma veel randme veeauruga ära ja enne seda tõmbasin ma keevast veest teekotikese oma randmele. No ja enne neid väikseid äpardusi oli ju see suur põletushaavageiss. Joosep ütles, et mu teine nimi võiks olla "kuum" :D

Õhtul pugesin Joosepile sülle ja ütlesin: "Joosep, tead mis ma tahan?"
"No mis Sa tahad?"
"Ma tahan ainult, et Sinu töönurk oleks valmis, nurgadiivanit, palmipuud, rotangtooli, uut köögimööblit, vannitoa- ja magamistoaremonti ja nutiTVd"
"Ainult nii vähe tahadki?" küsis Joosep sarkastiliselt. "Miks Sa varem pole öelnud? Homme saab kõik tehtud!" :D

Tänane hommik algas meil tasase koputusega välisuksel, mille peale Python koheselt reageeris ja moka otsast möhatuse välja lasi. Enne seda ma magasin õndsat und hambad laiali ja nägin just sel samal momendil mingisugust ilusat unenägu ja nagu Murphyle kohane, siis koputus tuli just kõige valemal hetkel üldse. Avasin unesegaselt silmad, kuulatasin ja pärisin Joosepilt aru, et kas see oli tõesti koputus, mida ma kuulsin. Joosep kinnitas, et jep, see oli täitsa päris ja et ma ei näe praegu und.
Selle asemel, et minna ja vaadata nagu normaalsed inimesed muiste, et kes see seal "varajastel" hommikutundidel ukse taga koputab, meie lihtsalt pikutasime liikumatult voodis edasi. Ju meist keegi ikka oleks ust avama läinud, kui see oleks olnud paaniline koputus, mille järgi võiks koheselt oletada, et kuskil on tuli lahti või kuskilt kellegi keldrist on laip leitud, kuid see oli selline vaikne ja rahulik koputus, mis ei motiveerinud meid kummatki riideid selga ajama ja ukseni loivama.

Peale paari koputust ja ootamist, saabus vaikus ja oli kuulda, et keegi lahkus trepikojast. Kuna ukse taga käimisega oli Joosepi uni nagu peoga pühitud, siis haaras öökapilt oma tahvli ja hakkas hommikusi uudiseid läbi sirvima, kui äkki küsib minult: "Kas Sa kuuled koera niuksumist?"
Ma kergitasin selle küsimuse peale väheke oma pead padjalt üles ja jäin kuulatama ning  ütlesin, et mina ei kuule midagi. Joosep ikka, et kuidas ma ei kuule?! No ma siis kikitasin uuesti kõrvu, kuid samal ajal tõusis Joosep juba voodist püsti ja liikus esiku suunas. Ma ütlesin siis uuesti, et minu meelest on see lapsenutt, sest see kostus ju väljaspoolt meie korterit.
Ma pikutasin voodis edasi, kui äkitselt kuulsin, et Joosep avas meie korteri välisukse ja esiti ma mõtlesin, et kontrollis minu väidet, et kas tõesti naabrilastest keegi nutab, kuid pani ukse uuesti kinni, kuna trepikojas valitses haudvaikus.

Joosep tuli magamistuppa ja ütles: "Näe, oligi ju Sinu koer, kes nuttis..."
"Ei olnud ju! See nutt tuli korterist väljaspoolt" raiusin ma põikpäiselt vastu, mille peale Joosep ütles: "Janet oligi trepikojas!"
"Misasja?! Satahad mulle praegu öelda, et Janet just praegu tuligi trepikojast korterisse või?" küsisin ma täiesti segaduses olles.
"Jah!" vastas Joosep. "Sa tahad öelda mulle, et ta oli terve öö seal või?"
"Ma arvan, et me lihtsalt esimest koputust ei kuulnud..." mõtiskles Joosep valjult.
"Et naabrilastest keegi tuli, koputas, me ei reageerinud ja siis tuli ise korterisse ja võttis Janeti? See ei kõla ju üldse loogiliselt, sest siis oleksid koerad lärmi teinud, kui keegi oleks korteriukse avanud ja pealegi vaata Janetit, tal pole kaelarihma ja naabrilapsed ei võta Janetit kunagi ilma rihmata..." seletasin ma. Peale seda jäime mõlemad nõutult voodi servale istuma ja vaatasime üksteisele ja Janetile kordamööda nõutu näoga otsa. Janet säras suurest rõõmust nagu juudipuu, ähkis ja keerutas, pistis oma koonu mulle pihku ja lunis paisid ja siis läks Joosepi juurde ja lõpuks hüppas voodisse ja viskas end täpselt keset voodit külili.

Kogu see lugu on nii imelik ja täielik müstika, sest kui Joosep koertele öösel viimase pissiringi ära tegi ja me veidi hiljem magama läksime, siis ma kuulsin, mismoodi Python oma pessa magama puges ja ma veel imestasin, et Janet polnud tema kohta ära hõivanud.Samal ajal mõtlesin isegi veel, et huvitav, kus siis Janet on, sest tema tavaliselt hõivabki nahaalselt Pythoni pesa või siis poeb voodi alla magama, aga ma ei tundnud voodisse pugedes varvastega Janeti karvast tagumikku, mis tavaliselt minu voodi poole alt välja ulatub. Mul oli hinges see küsimus ja natuke nagu painas, et kus on Janet, aga no ma rahustasin end maha, et ju ta siis magab köögis laua all või elutoas või no kus iganes, kuid mitte trepikojas, nagu vaene väike vanemateta laps.

Imelik on ka see, et Janet tavaliselt annab vägagi häälekalt märku, kui on kuskile üksi või maha jäetud, kuid öösel ei teinud trepikojas piuksugi. Alles siis, kui kuulis Pythoni möhatust ja aimas vist, et äkki me oleme nüüd ärkvel, hakkas endast vaiksete ja tagasihoidlike niuksatustega märku andma. Ja mina, hea armastav ja hooliv koeraomanik (lubage mul siinkohal köhatada), kes on kordumatu kord kuulnud Janeti mõminat, näutsumist, niuksumist, kiunumist, hädakisa, ei tundnud oma pisikese popsiku vaikset kutset ära, vaid Joosep oli see, kes juhtis mu tähelepanu sellele, sest ma ise oleksin täielikus südamerahus edasi hambad laiali maganud, sest no mina ausõna ei kuulnud. Öelge veel, et pimedal on hea kõrvakuulmine, muig :D

Janet igatahes pole täna minust sammugi maha jäänud. Isegi vetsu minnes, oli ta juba enne sees, kui mina jõudsin üldse oma varvastki üle lävepaku tõsta. Istus entusiastliku ilme ja olekuga nurgas ja liputas mulle rõõmsalt sabaotsa ja nii ma siis pidingi hommikuse pissil käimise koos karvase kaaslasega ära toimetama. Mul lihtsalt polnud südant teda välja ajada. Vaene hing, keegi võiks mulle nüüd loomakaitse kutsuda.
Keda teie olete maha või ära unustanud?
Pildil siis Janet peale, loodetavasti mitte väga ränka, ööd trepikojas. Leidis endale kohe väheke parema küljealuse:

Ole tänatud selle imeilusa päeva alguse eest! Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub, see on juba viies kord selles korteris, kui Python meile tuppa situb. Tartus polnud mitte ainsamatki probleemi, tüüp on sellise hea vastupidamise ja kannatamisega, et püha ristivägi. Ja kui oli kangem häda, siis jooksis meie ja välisukse vahet ja ähkis meile näkku. No tegi ühesõnaga iga oma keharakuga kõik selleks, et me lollakad aru saaksime, et tal kähku vaja õue minna, aga nüüd... Nüüd, alates sellest hetkest, kui Joosep ühel korral ei saanud tema märguandest aru ja sittus samuti esikusse, siis on see tema jaoks nagu loomulik või normaalne tegevus. Aaa yolo, pererahvas magab, ma situn vaibale. Nagu wtf, persse. Vabandust, ma olen lihtsalt veits närvis.