Minu suhted meestega vol. 1

Mõtlesin natuke pajatada oma suhetest meestega, mis mul läbi aegade on olnud ning mismoodi ma lõpetasin otsapidi Joosepiga. Algselt plaanisin küll kõik ühe postitusena kirjutada, aga kuna sellest tuli selline tagasihoidlik kilomeetrine eepos, siis Joosepiga kohtumise ja meie suhte story ilmub järjepostituses.

Sellise tõsisema suhte eesmärgiga kavalerikandidaat tekkis mul siis kuskil 15-aastaselt, aga kuna mina olin selles boyfriend ja girlfriendi teemas üpriski malbeke ja häbelik, siis käisime niisama jalutamas ja täisealisena nädalavahetuseti väljas. Ma võtsin toda noormeest pigem hea ja usaldusväärse sõbrana, kuigi ma ei saa eitada, et tal oli jõhkramalt püss naeratus, aga lihtsalt sel ajal tundus see suhte teema minu jaoks täiesti teise dimensioonina. iga kord, kui tüüp tegi mulle lähenemiskatset, siis miski halvas mind ja mulle justkui jõudis kohale, et jessas küll, see ongi vastassugupool täitsa mees kohe ju, koos oma ihade ja soovidega ja  mulle kangastus silme ette kooli seksuaalkasvatuse tund, kus meile räägiti peenistest, vagiinadest,seemnerakkudest, munarakkudest, seemnepurskest, jõledatest suguhaigustest, mille tulemusel naise tutt ära kukub ja mehel riist otsast mädaneb ning loomulikult ka sellest, mismoodi lapsed siia ilma tulevad. Ja siis lõpetuseks kõik rõõmsalt proovisime naeru kihistades banaanile kondoomi peale libistada.
Ma ei tea, kas mul oli miskit viga, aga mina selles eas mõtlesin ja tahtsin küll täiesti teistsuguseid asju. Ma tahtsin lihtsalt rattaga sõitmas, jalutamas, ujumas, rannas ja sõbrannadega poodlemas ja piknikul käia, korraldada tüdrukuteõhtuid sleepoveritega, kokata, õmmelda ja kududa, patse punuda, poiste idiootlike naljade üle irvitada, niisama edvistada, aga mitte kuskil vaikselt mingi tüübiga nahistada. Seega ma tõrjusin paaniliselt ja järjepidevalt vastassoo lähenemiskatseid.Nii et võrreldes end tolle ja praeguse aja noortega, siis ma olin vist ikka suht ebaküps või siis lihtsalt paras frigiid :D

Kuid selle hea sõbra kaudu leidsin ma oma n-ö "esimese armastuse". Vähemalt sel ajal olin ma selles surmkindel, et see noormees on minu eluarmastus. Ta oli sellise bändi nagu Snakepit trummar ja loomult selline pidutseja, unistaja, suurelt elaja, romantik. Täna ma ei oska öelda, et mis mind temas niivõrd paelus. Olin so diip in laav, et kui lõplikult lahku läksime, siis ma emotsesin päris haledalt. Olin absoluutselt kindel, et kassin üksi kuskil keldris oma elupäevade lõpuni ja suren kibestunud vanatüdrukuna, sest minu rong on igaveseks läinud ja rohkem mehi maailmas pole, keda ma tahta võiksin.

Kuid aeg parandas hingehaavad ja ma hakkasin taas elama. Ma tegin endale peale esimest lahkuminemist hoopis ühe korraliku stiilimuutuse. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis võib-olla see fresh start oli minu mingisugune psühholoogiline alateadvuslik käitumine. Kui ma alguses üritasin olla selline armas rockipiff (miskit Avril Lavine sarnast), siis pärast imagomuutust sai minust tõsine pungihingega beib. Mäletan seda esimest hetke, kui ma oma uue imagoga meessoost sõprade ette ilmusin,endal killer healsid all, skinni jeansid, eest lahti nööbitud valge liibuv triiksärk, stiilne must lips ees tilpnemas, juuksed vallatult lokkis nagu Marilyn Monroel ja silmadele tehtud suitsune make-up. Ma lõin meie seltskonna kutid sekundiga pahviks,k.a oma eksi, sest nad polnud mind sellisena kunagi veel näinud. Ma nautisin, kui mulle järgi jõllitati, tantsima kutsuti ja jooke välja tehti ja kui keegi isegi arvas, et tal on minuga šansi, siis reaalsuses ei saanud keegi löögile. Ma ei lasknud kellegil omale püksi ronida. Ma ei otsinud seksi, tahtsin lihtsalt lõbutseda ja natuke flirtida, thats it.

Nii ma siis väisasin sõpradega erinevaid üritusi ja nautisin oma vaba ja vallalise elukest, kui ühel ilusal päeval tutvusin Mellaga. Temaga jõudis suhe kesta vaevu paar kuud, kui nädal peale esimest silmaoppi jättis mu maha. Mella oli selline pontsakam kutt, aga tal oli vahva huumorisoon ja enesekindlus, mis mulle muljet avaldasid. Ma rääkisin avameelselt kõigest, sealjuures ka oma diabeedist ja selle haiguse võimalikest riskidest. Kõik tundus nagu OK, meie suhe näiliselt ei muutunud, kui käisin silmalaseris ja ta kinnitas, et teda need riskid ei heiduta. Kuid paraku 2007 jaanuaris, peale oppi, mille tagajärjel mu paremas silmas nägemine vehkat tegi, otsustas Mella koos mu nägemisega leelet tõmmata. See oli minu jaoks küllaltki ränk katsumus, kuna ma olin tõesti armunud ja kiindunud temasse. Kaotada sellisel perioodil oma elus kalliks saanud inimene ja silmanägemine, seda oli sel hetkel päris palju, millega hakkama saada.
Kui inimene on kurb, siis öeldakse ikka, et nutad peatäie ja hakkab kergem, aga kuna mul oli nädalapäevad tagasi olnud silmaop, siis ma ei tohtinud vesistada, kuna see oli risk silma ärritumiseks ja õmbluste lahti minemiseks. Kuid õnneks sain ka sellest katsumusest üle, sest sama aasta kevadel kohtusingi esimest korda Joosepiga. Tänasel päeval on mul ülimalt siiras hea meel, et ma mitte ainsamatki pisarapojukest Mella peale ei raisanud. See lugu polnud lihtsalt minu silmavett väärt.

CONVERSATION

9 kommentaari:

  1. Tahaks väga mõnda pilti näha sellest ajast, kui sul imagomuutus oli toimunud:) Uskumatult tugev ja tubli naine oled!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, ma juba mõtlesin nendele piltidele, kui postitust kribasin, aga mul on sellega üks väike probleem... Kuna ma olen lapse ja täiskasvanuna üpris palju kolinud, kord siin ja kord seal elanud, siis ma ei oska praegu isegi aimatagi, et kus kõik selle aja fotod on saanud. Kuid päris lootusetu see olukord siiski pole, kuna helistasin õele ja palusin temal paberkandjal olevad fotod läbi lapata ja ülespildistada, kui peaks miskit vahvat leidma. Nii et pöidlad pihku! :)

      Kustuta
  2. Jaa, näita pilte :)

    VastaKustuta
  3. Ma niii ootan juba loo järge :) Väga armas ja tubli oled kallis Kai:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, armas Triin! :)
      Ma loodan, et Sa ei pea siis kaua järge ootama. Mul lihtsalt väikene kimbatus, et kas kohtumislugu Joosepiga- kuidas meist lõpuks paar sai ja kogu jant minu emaga, kes alguses ju Joosepit absoluutselt ei sallinud, kas kõik kirjutan üles.... Mina võin iseenesest kõik letti laduda küll, aga sellest tuleks siis ilmatu pikk postitus, mida saaks surmatunnini lugeda :D

      Kustuta
    2. Hah, no ma siis jätkan sama entusiastlikult :D

      Kustuta
  4. Jaa, kirjuta ikka kõigest, ükskõik kui pikk see ka ei tuleks. Ma olen juba mõnda aega mõelnud selle üle, et kuidas sa Joosepiga kokku said ja kas see juhtus enne või pärast kui sa nägemise täielikult kaotasid (ehk siis, kas sa oled Joosepit üldse näinud). Seega tore, et sa sellest nüüd kirjutad. Ja pilte tahaks loomulikult ka näha, kui sa need kunagi üles leiad. ;)

    VastaKustuta

Back
to top