Pimeda inimese ettekujutlus vs reaalsus

Eile läksime suht hilja magama ja nagu igal teiselgi korral võttis Joosep mu mõnusasti kaissu, vahetasime paar sõna juttu ja siis mattus tuba vaikusega. Ma tohutult armastan vaikust, eriti peale pikka ja lärmirohket päeva. Ju sellepärast ka, kuna ma kasutan nägemise puudumise tõttu kuulmist oma järgmise meelena kõige enam.

Ma kohe ei sulenud oma silmi, vaid jäin Joosepi silmadesse vaatama ja kuna ma olen neid kunagi ammu läbi udukogu näinud, siis ma tegin väikest romantikat ja kujutlesin ette, et kuidas me kuuvalgel vaatame üksteisele ennastunustavalt ja sügavalt silma ning mina samal ajal imetlen tema lummavaid ja kurvameelseid silmi, mis peidavad endas tarkust, rahulolu, rõõmu, siirust jne. Nii ma siis kujutlesin seal vaikuses ette seda idüllilist romantikat, kui äkki Joosep vaikuse katkestas ja küsis: "Mis Sa teed?"
"Ma vaatan Sinu sügavatesse ja kurvameelsetesse silmadesse..." vastasin ma sosinal, mille peale Joosep armsalt teatas: "Kallis, mul on silmad kinni..." :D

Aah yolo, vahet pole, vähemalt sain ma oma päevase romantikasõõmu kätte, missest, et reaalsus oli tiba midagi muud, aga näete, ma võin väga edukalt ka pimedana endale mida iganes ette kujutada :D

Sellega meenub mulle üks humoorikas lugu, kus ma olen korduvalt vaadanud bussiaknast välja ja endale ette kujutanud neid imeilusaid kollaseid rapsipõlde, heinapalle, metsatukke, ojakesi jne. Nagu filmilint, mis hakkab vanadest mälestustest ja piltidest silme ees jooksma, kuid siis ühel ilusal hetkel avastan, et oi näe, ma istun selle koha peal, kus jookseb see bussiakna plastikraam, mis varjab täpselt kenasti kogu mu vaatevälja ära :D Ma isegi ei oska öelda, kas teadmatus oleks sellisel juhul etem, sest tavaliselt, kui ma olen hiljem selle pisikese fakti enda jaoks avastanud, siis hakkan oma väikest peakest kõiksugu rämpsuga vaevama. NO näiteks, et huvitav, mitu inimest mind samal ajal vaatas ja mõtlesid omaette, et huvitav, kas see on mingi laksu all või miks muidu ainiti vahib 2h nina kardinas, sest  enamik kordadel inimesed lihtsalt ei saa aru, et olen pime. Või äkki peaks järgmisel korral, kui taas avastan, et istusin peaaegu terve bussireisi vältel ninapidi kardinas, bussist väljudes hõikama üle bussi "Ma ei ole peast soe, ma olen lihtsalt pime!". Kuigi ma kardan, et peale sellist etteastet saaksid kaasreisijad veenduda, et ma olen siiski vist natuke mõlemat :D

Hmm, vahest on teadmatus vist ikka kõige parem, siis ei ole vähemalt seda üleliigset põdemist, muretsemist ja ei saa ülemõtlemisest tekkinud lollusi teostama hakata. Eluke on sedasi kohe palju lihtsam! :)

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Kai, Su blogi jutud on ainukesed, mis mind naerma ajab. Aitäh mõnusa ja lõbusa lugemise eest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oot, mis Sa praegu naersid mu pimedusest tingitud äparduste üle või?! Häbi ka on või? Hahaa, naliii :P Tegelikult tahtsin öelda, et pole tänu väärt ja mul on rõõm kuulda, et minu failid pakuvad naeru :D

      Kustuta
  2. Jaaa, Sul paistab alati päike nagu Sa mulle kunagi ütlesid :)
    M.

    VastaKustuta
  3. Jaah, seda juhtub veel siiani, et täiesti pilvise ja sompuse ilmaga rõõmustan mina siiralt päikesepaistelise ilma üle :D

    VastaKustuta

Back
to top