Väike vihje, kuidas EI peaks minu poole pöörduma

Kuna just mõned päevad tagasi lõppes Arvamusfestival ja olles veel festivali lainel, siis sellel nädalal tuleb ka paar postitus sellel teemal ja Paides oldud ajast. Kuna ma ise pidin ka olema ühes telgis, siis kahjuks väga palju ma ringi liikuda ja uudistada ei saanud, kuid siiski piisavalt, et pool kaameliks end ehmatada. Jalutasime rahulikult seal festivalialal Lindaga ringi ja loomulikult oli ka Džännu meiega. Kui Džännu on minuga kaasas, siis pole ohtu, et inimesed mu õlad paigast jookseks, varvastele astuksid, vihaseid pilke loobiks (võib-olla teevad seda, aga ma õnneks ei näe) ja üleüldiselt on muretu, sest inimesed näevad ja saavad aru, et ma olen pime ning seega hoiavad ettenägelikult juba varakult kahte lehte laiali (mis iseenesest on äärmiselt mugav, kuid ma palun, ärge siis minema jookske, kui ma abi tulen küsima).
Jalutades siis seal rahulikult ja oma mõtetes ringi, tuli nagu out of nowhere üks tädi ja pröökas mulle otse vasakusse kõrva: "Tere! Kas oleksite valmis vastama kolmele küsimusele seoses seksuaalvägivalla kohta?"
"Issand Jumal!" kiljatasin ma vastu ja hüppasin peaaegu Lindale sülle.
Ma siis igaksjuhuks mainin nii möödaminnes, et soovituslik oleks oma käega puudutada pimeda rannet, kui plaanite teda kõnetada (eriti sellistel suurematel rahvaüritustel või kogunemistel).