Täpne silmamõõt

Kui ma eile ennastunustavalt 8 tundi jutti koristasin, siis lõpuks olin nii näljane, et vaja oli midagi kiiret ja lihtsat teha ja nii ma võtsingi plaani teha kaerahelbeputru. Vanasti ma polnud üldse nii suur kaerahelbepudrufänn, küll aga lihtsalt pudrufänn. Eks ma vahel ikka olen seda söönud, aga kuna jälgin praegu veidi enam oma toitumist ja just seda, et mida üks või teine söök sisaldab, siis otsisin alternatiive. Kuna pudru sisse käib peale soola ka natuke suhkrut, siis mõtlesin, et millega see küll asendada. No valikuvõimalusi on tegelikult mitmeid: kookossuhkur, pruun suhkur, üldse suhkrut mitte kasutada... Või siis teha nii nagu mina teen ehk et kasutan mett. Äkki pakub teile ka huvi ja jagan siis oma kaerahelbepudru retsepti. Või noh, mis retsepti ikka nii väga pudru tegemiseks tarvis on, pigem siis koostisosad. Aga valmistamine siis järgmiselt: panen vee keema, lisan 1 tl soola. Kui vesi on keema läinud, siis valan kaerahelbed sekka, segan natuke ja siis lisan piima, tükike taluvõid, kaneeli, mett. Selle konkreetse portsu peale, mida pildil näete, lisasin pool supilusikatäit mett ja 2 tl kaneeli. Ja mina muidugist valan häästi palju piima, sest mulle meeldib, kui pudru on vedel. Pigem on siis tegu juba kaerahelbepiimasupiga. Eks seda vedelust ja paksust saab ise regullida, aga kindel on see, et nii paks puder mulle kindlasti kohe ei maitse, kuhu saab lusika püsti sisse lüüa. hah, nii nagu mul kunagi silmakliinikus söögitädi tegi, kui olin opijärgselt haiglas sees. Nimelt hommikul toodi toit palatisse ja pärast põgusat kompimist tuvastasin, et laual on pudru, võileib ja kohv, aga vot seda paganama lusikat polnud kuskil, millega pudru sööma hakata. Ise veel muigasin, et söögitädi soovis mulle veel nii rõõmsatujuliselt "Head isu!". Kuna ma ei tahtnud hästi uskuda, et lusikat pole, siis sihikindla jonnakusega otsustasin ühe korra veel kontrollida toidukandikut ja lauda. Lõpuks juhuslikult läksingi oma käevarrega lusikale pihta, see oli nimelt keset pudru püsti löödud. Kah hea variant pimedale toidu serveerimiseks, vähemalt pole ohtu, et pime ajab kobades söögiriistad põrandale :D
Tegelikult, kui tõsiselt rääkida, siis tuleks lusikas panna näiteks supikausi sisse ja nii, et lusikavars ulatuks üle kausiserva. Sest siis pime libistab sõrmedega ümber kausiserva ning voilaa, tuvastabki söögiriista asukoha.
Kusjuures ma alguses üldse ei plaaninud mingit pudrupostitust teha, aga kui ma eile endale väikese potitäie putru valmis keetsin, siis ma ei viitsinud kulbiga jamama hakata ja otsustasin, et potipõhja valan otse kaussi. Sellele ma muidugi ei mõelnud, et kas see põhi ka kaussi ära mahub. Kui valamise lõpetasin, siis alles katsusin ja avastasin, et deem girl, Sul on ikka eriti täpne silmamõõt! :D

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top