Olen siin paar päeva olnud täitsa out ja seda seetõttu, et laupäeva öösel vastu pühapäeva sain ma korraliku põntsu. Põntsu ses suhtes, et mul olid öösel krambid. Ma ise muidugist ei mäleta sellest suurt midagi, kui ainult seda, et kui Joosep oli mulle tonnide viisi suhkruvett sisse jootnud ja mett sisse pressinud, siis mõni aeg hiljem hakkasin vaikselt toibuma. Toibumisest mäletangi väga ähmaselt vaid seda, et ma ei suutnud meenutada, mis nädalapäevaga on tegemist või kas ja kus Joosep möödunud päeval käis. Tavaliselt küsib Joosep minult kõiksugu võimalikke küsimusi, et kontrollida, kas mul hakkab mõistus tagasi koju tulema. Näiteks küsib Joosep minult matemaatilisi tehteid, et palju on 3+1 või 2+2? Ja tavapäraselt ma ei suuda neile keerukatele tehetele vastuseid välja mõelda, vaid jään korrutama esimest numbrit ja üritan pingsalt arvutada, aga no kohe üldse ei suuda neid numbreid omavahel kokku liita. Lisaks küsib Joosep ka minu ja enda nime ja nendele olen ma tavaliselt suutnud vastata, ainult ühe korra ei teadnud ma Joosepi nime. Ma teadsin, kes ta on, aga ütlesin koguaeg tahtmatult vale nime. Kuid seekord vastasin kõigile küsimustele õigesti, välja arvatud siis nädalapäevad, mis mulle lihtsalt ei meenunud.
Kui üldse rääkida krampidest, mis tekivad liiga madala veresuhkru tõttu, siis selliseid krambitamisi on mul üldiselt vähe, muidugist oleks parem, kui üldse poleks, aga nojah. Ma julgen väita, et aastas üks või maksimaalselt kaks korda. Nädalavahetuse krambid olid aga täiesti minu enda meeltesegadusest põhjustatud. Me nimelt võtsime Joosepiga laupäevaõhtul plaani filmi vaadata ja mina otsustasin, et puhastan meile filmi kõrvale bomelot. Mõeldud, tehtud. Kuna mu mälu on nädalavahetuse suhtes veel ähmane, siis minu meelest me isegi ei jõudnud filmi vaatamiseni, sest mõlemale sobiliku filmi valimisega läks nii kaua aega, et lõpuks tuli uni kallale. Kuid bomelo sõime filmitreilasid läbi tsekates ikkagist ära. Kui treilerid said vaadatud, bomelo söödud, siis otsustasime magama ära minna. Mina muidugist tegin paar ühikut süsti ka ja kui muidu on minu iga õhtuseks rutiiniks, enne kui voodisse heidan, oma veresuhkur mõõta, siis miskipärast ma laupäeval seda ei teinud. Ma ei tea kas olin liiga väsinud või mis mu peas toimus, aga suhkur jäi mõõtmata ja palun väga, kohe olid ka krambid platsis.
Kahju on see, et nüüd ma suutsin taaskord Joosepi ärevaks ajada, sest kui ma läbi une liigutan end või kuidagi teistmoodi teki all sahmin, siis võite kolm korda arvata, mismoodi see vaesele Joosepile mõjub. Tavaliselt peale hiljutisi krampe ongi meil siis mõnda aega öösiti nii, et kui mina keeran teist külge, siis Joosep uurib, kas minuga kõik korras ja minu kohus on vastata, et kõik on OK, sest muidu esimese mõttena tekib teisel osapoolel hirm, et ma jälle krambitan. Kuna krambid on organismile tohutu koormus, siis terve eilse päeva ma lihtsalt tunde magasin ja ööune magasin ka veel otsa. Täna hommikul, peale 24h und, ärkasin lõpuks sellise tundega üles, et nüüd võiks kargud alla ajada ja vaikselt tegutsema hakata. Nii ma siis end jõusaali vedasingi, aga loomulikult tavapärase koormusega trenni ei teinud, sest ma kartsin, et muidu ma annan otsad.
0 kommentaari:
Postita kommentaar